Täpikhuik Iseloomuliku "ütt-ütt-üti" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl kostub pooleteise kilomeetri kaugusele. Erinevalt pisut suuremast rukkiräägust on tal tumehall roostja tooniga üldvärv, paiguti esineb valgeid tähne ja musti triipe. See Euroopas ja Aasias laialt levinud lind on tavaline ka Eestis, ehkki kõikuva arvukusega: 1...2 tuhat haudepaari. Täpikhuik on kiire jooksja ja osav liikleja puhmaste vahel, lendu tõuseb harva, nagu tema sugulasedki. Ka ujumine on talle vastumeelne. Looduses pole teda sugugi lihtne märgata, sest ta elab pilliroo-, kaisla- ja tarnatihnikutes või põõsastikes, millega ta ühte sulab. Raskenduseks on veel seegi, et tal on öine eluviis ja päeval on ta nii liikumatu, nagu üks pillirootutt olema peab. Siiski võib teda järvede, jõgede, soode või märgade niitude servadesse otsima minna.
Täpikhuik Iseloomuliku "ütt-ütt-üti" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl kostub pooleteise kilomeetri kaugusele. Erinevalt pisut suuremast rukkiräägust on tal tumehall roostja tooniga üldvärv, paiguti esineb valgeid tähne ja musti triipe. See Euroopas ja Aasias laialt levinud lind on tavaline ka Eestis, ehkki kõikuva arvukusega: 1...2 tuhat haudepaari. Täpikhuik on kiire jooksja ja osav liikleja puhmaste vahel, lendu tõuseb harva, nagu tema sugulasedki. Ka ujumine on talle vastumeelne. Looduses pole teda sugugi lihtne märgata, sest ta elab pilliroo-, kaisla- ja tarnatihnikutes või põõsastikes, millega ta ühte sulab. Raskenduseks on veel seegi, et tal on öine eluviis ja päeval on ta nii liikumatu, nagu üks pillirootutt olema peab. Siiski võib teda järvede, jõgede, soode või märgade niitude servadesse otsima minna.
keeldudega piisavalt kaitstud. Väike häirimine rändeajal ei ole ka hull, sest Matsalu on suur ja linnud leiavad endale alati mõne rahuliku koha peatumiseks. Iga aastaselt tuleb jälgida vaid väikelaukhane, kelle arvukus Euroopas on väga väikeseks jäänud. Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele Linnudirektiivi I lisa lindudele nagu hüüp (35 paari), rooloorkull (33 paari), täpikhuik (150190 paari), rukkirääk (300330 paari), niidurüdi (250300 paari), tutkas (510 paari), rohunepp (6080 paari) ja väiketiir (6065 paari). Kõige tähtsamaks või vähemasti väga oluliseks pesitsusalaks on Matsalu niidud aga enamusele eesti lagerannikute ja luhtade asukatele. http://www.puhkaeestis.ee/et/sihtkohad/rahvuspargid/matsalu http://www.rmk.ee/teemad/loodusesliikujale/rahvuspargid/matsalurahvuspark http://www.matsalu.ee/?
ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselghiire esinemine. Linnustik tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salulehelind, aed põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajad teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksed kärnkonn, rohukonn ja rabakonn. Tingimused koosluse tekkimiseks Esimesed puisniiduilmelised alad kujunesid muinasaja inimese asulakohtade vahetus ümbruses, kus puude mahavõtmisel ja põletamisel tekkis lagedamaid kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate. Kariloomade arvu ja sellest tuleneva talvesööda vajaduse kasvuga ning
16 sammaltaime, 10 seent ja 18 samblikuliiki. Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 45 selgrootut ja 90 selgroogset loomaliiki. III kategoorias on näiteks atlandi tuur Acipenser sturio, kelle püsipopulatsioon puudub meil juba pikema aja vältel. Varasemast II kaitsekategooriast on III kategooriasse üle toodud järgmised liigid: hallhüljes, välja-loorkull, soo-loorkull, valge-toonekurg, sookurg, täpikhuik, rukkirääk ja vesipapp, kelle arvukus on Eestis viimastel aastakümnetel tõusnud ning levila laienenud. Samuti on III kategooriasse arvatud pähklinäpp, kasetriibik ja lagrits. Varasemast III kategooriast on välja arvatud hulk linnuliike, kelle arvukus on viimastel aastakümnetel tõusnud või olnud stabiilne, nagu kühmnokk-luik, meriski, kiivitaja, kägu, ritsiklinnud, roolinnud, lehelinnud, tihased jt. Imetajatest on kaitse alt välja arvatud harilik siil, lõunasiil, kärp ja nirk.
Tahkuna poolsaar on enamasti kaetud männi- ja kuusemetsaga. Tegemist on Eesti ühe suurema looduslikus seisundis metsaalaga. Enamust Kõpu poolsaarest katab okasmets, esineb luuderohtu ja jugapuud. Loomastik Loomastik on sarnane ülejäänud Eestiga. Esinevad tüüpilised metsaloomad nagu: karu, põder, rebane jt. Tahkuna poolsaarel pesitsevad mitme looduskaitse all olevad linnuliigid, nagu merikotkas, laululuik, mudanepp, samuti näiteks sookurg ja täpikhuik. Kliima ja siseveed: Tänu ümbritsevale merele on Hiiumaa kliima mereline. Tänu sellele on talved soojemad ja suved jahedamad, kui mandril. Õhu temperatuuri kõikumine on ka väiksem. Kevaded on külmemad kui mandril ja sügised soojemad. Veestik on Hiiumaal nõrgalt arenenud, sest sademete hulk on väike. Kõige pikemad jõed on Luguse jõgi(21 km ), Nuutri jõgi(11 km ) ja Vanajõgi(8 km ). Kõige suurem kinnikasvavate seisuveekogude kogum saare siseosas on madalas soises
26) must-harksaba Milvus migrans; 27) roo-loorkull Circus aeroginosus; 28) välja-loorkull Circus cyaneus; 29) soo-loorkull Circus pygargus; 30) raudkull Accipiter nisus; 31) hiireviu Buteo buteo; 32) karvasjalg-viu Buteo lagopus; 33) tuuletallaja Falco tinnunculus; 34) punajalg-pistrik Falco vespertinus; 35) lõopistrik Falco subbuteo; 36) laanepüü Bonasa bonasia; 37) teder Tetrao tetrix; 38) rooruik Rallus aquaticus; 39) täpikhuik Porzana porzana; 40) rukkirääk Crex crex; 41) tait Gallinula chloropus; 42) sookurg Grus grus; 43) liivatüll Charadrius hiaticula; 44) väiketüll Charadrius dubius; 45) rüüt Pluvialis aprcaria; 46) meririsla Calidris maritima; 47) vöötsaba-vigle Limosa lapponica; 48) väikekoovitaja Numenius phaeopus; 49) suurkoovitaja Numenius arquata; 50) punajalg-tilder Tringa totanus; 51) heletilder Tringa nebularia; 52) mudatilder Tringa glareola;
Kaitseala on loodud lindude rahvusvahelise tähtsusega rändepeatus-, pesitsus-, toitumis- ja sulgimispaikade - Matsalu lahe ja roostike ning saarterikka Väinamere ala kaitseks, samuti ohustatud poollooduslike koosluste - Kasari jõe suudmeala luhaniitude ning piirkonnale iseloomulike ranna- ja puisniitude taastamiseks ja säilitamiseks. Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele lindudele nagu hüüp (35 paari), roo- loorkull (33 paari), täpikhuik (150-190 paari), rukkirääk (300-330 paari), niidurüdi (250-300 paari), tutkas (5-10 paari), rohunepp (60-80 paari) ja väiketiir (60-65 paari). Kõige tähtsamaks või vähemasti väga oluliseks pesitsusalaks on Matsalu niidud aga enamusele eesti lagerannikute ja luhtade asukatele. Rändepeatuse teeb siinsetes vetes kuni 40 000 punapea-varti, 38 500 viuparti, 31 000 merivarti, 25 000 tuttvarti, 22 000 sõtkast ja 17 000 lauku. Rannaniitudel ja madalas rannikumeres peatuvad
rändab arvukalt mitmeid ohustatud ja kaitsealuseid linnuliike. Antud ala asub Lämmijärve läänekaldal ning on eesti suurim ja Põlvamaa ainus poldriala. Poldri rajamist alustati 1967. aastal eesmärgina luua kultuurrohumaa kahe suurfarmi söödabaasiks. 4 Nüüdseks on polder oluline linnukaitseala, kus peatub rändeperioodil ligikaudu 1,5 miljonit lindu. Prioriteetsed pesitsevad linnuliigid on rukkirääk, hüüp, täpikhuik, mustviires, väikekajakas ning läbirändajad suur-laukhani ja sookurg. Lindude kaitseks on algatatud Euroopa Liidu LIFE-Nature projekt "Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril", mille eesmärk on tagada kaitset vajavate lindude peatumis-, toitumis- ja pesitsustingimuste pikaajaline säilimine Räpina poldril.5 4 http://www.rapinapolder.envir.ee/ 5 http://www.rapinapolder.envir.ee/tegevus.html Projekti eesmärk 6
mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel. Kahaneva leviku ja arvukusega on kaerasori (sihktiivaline)elupaigad(Kukk2004). Mittevärvulistest haudelindudest on ülekaalus kurvitsalised: tikutaja, kiivitaja, suurkoovitaja; kurelised: rukkirääk, täpikhuik ja partlased: sinikale-part, rägapart. Haruldastest liikidest võib lamminiitudel pesitseda soopart, luitsnokk-part ja soo-loorkull. Värvulistest on arvukalt esindatud põldlõoke, sookiur ja lambahänilane. Globaalselt ohustatud linnuliikidest Eestis elab lamminiitudel kolm: rohunepp, suur-konnakotkas ja rukkirääk (Kukk 2004). Nõmmemetsad Kuna Kauksi piirkonna metsad on enamasti männikud (joonis 2), siis on alust arvata, et
6. Väike-laukhane seire igal aastal nii kevad- kui sügisrände ajal. 4 Kõik loendused viiakse läbi juba alates 1958. aastast kasutusel olnud metoodikaga, et andmed oleksid läbi aegade omavahel võrreldavad. Tähtsamad tulemused: Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele Linnudirektiivi I lisa lindudele nagu hüüp (35 paari), roo-loorkull (33 paari), täpikhuik (150-190 paari), rukkirääk (300-330 paari), niidurüdi (250-300 paari), tutkas (5-10 paari), rohunepp (60-80 paari) ja väiketiir (60-65 paari). Kõige tähtsamaks või vähemasti väga oluliseks pesitsusalaks on Matsalu niidud aga enamusele eesti lagerannikute ja luhtade asukatele. Rändepeatuse teeb siinsetes vetes kuni 40 000 punapea- varti, 38 500 viuparti, 31 000 merivarti, 25 000 tuttvarti, 22 000 sõtkast ja 17 000 lauku.
"tagurpidine" (Pede on Emajõe lisajõgedest kõige veerikkam). Tavaliselt juhtub see mais suurvee ajal, mõnikord ka sügisel või talvel. Tagurpidi vooluga lõiku kutsub rahvas ka Järvejõeks, sest Emajõgi on siis ka tavalisest kordi laiem. Jõgi lookleb läbi Alam-Pedja looduskaitseala, mille eripära on erakordselt madal inimasustus (20 alalist elanikku 260 km² alal) ja liigirikas linnustik (193 liiki), kellest haruldasemad on rukkirääk, rohunepp, täpikhuik, suur-konnakotkas, rabakana, väikepistrik, soo-loorkull ja roherähn. 5 Pedja suudmest Kärevereni ( 30 km ) on Emajõe kõige omalaadsem piirkond. Ürgoru veerud asuvad jõest kaugel, jäädes kohati metsa taha. Luht on lai ja tasane ning ulatub vaid 1-2 m üle jõevee taseme.
Häälekad linnud, kuid mitte nn. tüüpilised laululinnud. Rooruik on lind, kes on öise eluviisiga. Rooruik tegutseb kõrges taimestikus. Liigutused on osavad ja kiired. Liikumisel nõksutab sabaga. Oskab hästi ujuda ja sukelduda. Salku ei moodusta, tegutseb peamiselt üksinda. Häälitsused on ruigavad. Teda pigem kuuleb kui näeb, eriti pesitsus perioodil. Toitu otsib nokaga mudas sonkides, ka nägemise järgi. Tait ja lauk - arvukus langev, teistel tõuseb (eriti sookurel). Täpikhuik Porzana porzana - kaldataimestikus, aga ka sooniitudel. Pesa maas 11 kuival kohal või vesises kohas mättal. Vahel ujub, päevasel ajal lendab harva. Toitub selgrootuist ja seemnetest. hääl (loodusheli.ee) Rukkirääk Crex crex - niidud ja viljapõllud, pesa rohus pinnaselohus, toitub selgrootutest ja seemnetest hääl (loodusheli.ee) Lauk (Fulica atra) - veelind, pesa veetaimetükkidest kas ujuv või mättale kinnitatud.
mudakonn, laiujur, hunt, pruunkaru, saarmas, harilik ilves, kobras. Sealgulgas ka rändlinnud: rästas-roolind, sinikael-part, rägapart, suur-laukhani, rabahani, kaljukotkas, suur- konnakotkas,punapea-vart, tuttvart, hüüp, sõtkas, öösorr, mustviires, must-toonekurg, roo- loorkull, väikeluik, väikepistrik, väike-kärbsenäpp, rohunepp, merikotkas, punaselg-õgija, hallõgija, väikekajakas, naerukajakas, mudanepp, väikekoskel, suurkoovitaja, kalakotkas, täpikhuik, vööt-põõsalind ja teder. Kaitseala kuulub Ramsari märgalade, IBA, Natura 2000 linnu- ja looduskaitsealade nimestikku. Emajõe Suursoo looduskaitseala on olulise tähtsusega riigi piiriäärsetel aladel looduslike liikide geneetilise mitmekesisuse säilitamisel. Kaitseala ligikaudne pindala on 22 110 ha, millest eramaad umbes 1000ha, metskondade alla kuulub 15 700 ha. Ülejäänud on riigimaa. Paik kuulub alates 2004. aastast Natura 2000 alusel linnu- ja loodusalaks ning 1997
Sookure näol on rabades ja roostikes. selgesti eristatav valge laik ning vanalinnu pealaes on punane laik. Iseloomulik on ka kohev sulgedest Sookurg saba. Täpikhuik Kõrkja-roolind Rootsiitsitaja Sookiur Värvulised Kutsehüüd on vali stipp. Laul on Lind on pruunikas. Tema alapool on Eelistavad elada soode, üksluine kõrge, mis võib lühikeste ühevärviline valkjas, pugualune ja jõgede, järveäärsete vahedega kesta mitu tundi järjest. kurgualune on tumedam triibuline. luhtade
Tegemist on Eesti ühe suurema looduslikus seisundis metsaalaga. Poolsaare keskosas asuvad kinnikasvanud Tahkuna Suurjärv (ka Lehtma Suurjärv), Kodeste järv ja Kuusikjärv. Keset rabamännikut on väike poolehektariline Põhjatu järv. Tahkuna poolsaarel on metsade, luitemaastike ja nõmmrabade kaitseks loodud Tahkuna looduskaitseala. Tahkuna poolsaarel pesitsevad I kaitsekategooria linnuliik merikotkas ja II kaitsekategooria liigid laululuik ja mudanepp, lisaks veel sookurg, täpikhuik. Järgmine peatus on Hiiumaa kõrgeima Tahkuna tuletorni juures. Tahkuna tuletorn, mis asub Hiiumaa põhjatipus, telliti Pariisist ning sai valmis 1875. aastal, monteeriti see aga nn Gordoni süsteemi malmosadest. Süsteem põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida, mistõttu ka selle kõrge torni monteerimine osutus võrdlemisi lihtsaks. Tahkunaga samaaegselt telliti tuletorn ka Ristnasse. Kas see on
Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselg- 6 hiire esinemine. Linnustik on tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajatest on teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksetest esineb kärnkonna, rohukonna ja rabakonna. Kasutatud kirjandus: · ,,Pärandkoosluste harimise käsiraamat" · http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.htm 7 Abiootilised tegurid Üks oluline liigirikkuse põhjus on kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja
• päideroog Luhtade loomastik Selgrootud • ehmestiivaline • ämblik • sääsk • kiil • ühepäevikuline Kalad ja kahepaiksed • säinas • rabakonn • harilik kärnkonn • haug Imetajad • põder • metskits • kährik • rebane Linnud • suurkoovitaja • kiivitaja • mustsaba-vigle • tutkas • mudatilder • rukkirääk • soo-loorkull • täpikhuik • rohunepp Kuidas luhti majandati ja kuidas see luhale mõju avaldas? Luha hooldus • Luht on oma olemuselt poollooduslik kooslus ja ei püsi ilma hoolduseta. • Ilma niitmiseta luht kulustub, võsastub, mõnda kohta kasvab pilliroog. • Paljudes luhtades tehtud maaparandustöid. • Arvestades luhaheina madalat toiteväärtust ning raskusi selle niitmise, kogumise ja transpordiga, tuleb niitjatele luha hooldamise eest maksta.
hüüpe ja hulk muid põnevaid linnuliike. Suvisel ajal meeldib rannaniitudel pesitseda kiivitajal ja punajalg-tildril. Sinna rajavad pesa mitmed kurvitsalised. Nende seas on haruldasemaid pruunkirju tagasihoidliku välimusega niidurüdi. Niidurüdi arvukaimad asurkonnad Euroopas asuvad nimelt Matsalus. 32 Lamminiitudele rajavad aga meelsasti pesi sellised suhteliselt haruldased ja huvitavad linnud nagu rukkirääk, rohunepp ja täpikhuik. Kokku pesitseb Matsalus erinevates elupaikades üle 160 linnuliigi. ( Relve H. 2008 Eesti Looduse vägi Tallinn:Koolibri 232) Rannaniidud on eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-lagle (Branta leucopsis) ja hallhani (Anser anser)) ja kurvitsaliste liikidele. Samade rühmade esindajad domineerivad ka rannaniitudel pesitsevate liikide hulgas. Rannaniitudele iseloomulikeks haude-lindudeks on kurvitsalistest punajalg-tilder (Tringa
võsa-uruhiirele jne. Jões elab 2 kaitsealust kalaliiki: säga ja tõugjas. Seni on kaitsealalt leitud 640 liiki seeni, millest 34 liiki on Euroopas väga haruldased ning 1 teadusele uus liik; 184 liiki samblikke, 461 liiki soontaimi (s.h.49 puud ja põõsast). Luhtadel kasvab nii Eestis kui ka kogu Euroopas haruldasi taimeliike - künnapuu, madal kask, niidukuremõõk, hulgaliselt erinevaid käpalisi. Haruldasemad ja seetõttu kogu Euroopa ulatuses kaitstavad liigid on rukkirääk, rohunepp, täpikhuik, suurkonnakotkas, kaljukotkas, väikepistrik, metsis, sookurg, valgeselg-kirjurähn, roherähn, jäälind jt. 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? On ka ainuke kaitseala, keda haldab riigihankekonkursi tulemusena valitsusväline organisatsioon looduskaitseühing Kotkas. 7. Kui palju on kaitsealal erinevaid vööndeid? 25
Kasari delta linnurikas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja-roolind, põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust. Jõgede haudelinnustiku kooslused võivad sarnaneda järvede omadega. Määravaks on vee, kallaste ja ümbritseva maastiku iseloom. Roostikes on suur kureliste (lauk, rooruik, täpikhuik, väikehuik) osakaal. Imetajad: saarmas, ondatra, kobras. Eesti järved, nende elustik ja elukooslused JÄRV – veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega ja asub harilikult merepinnast kõrgemal. Maakera järvede üldpindala: ~2,1 miljonit ruutkilomeetrit (üle 1,4% maismaa pindalast). Järvede liigitus: -maismaalt pärineva veega järved (algallikaks sademed) -merest eraldunud jäänukjärved tekke järgi liigitatakse:
annaabi.ee 
