alustaimestikus. Piklikel rabapeenardel kasvavad Eripära: Viru raba pindala rabamännid sookailu, mustika, (235 ha) on suhteliselt väike, kanarbiku ja sinikaga. Ning kuid sellele vaatamata näeb puudeta peenrail kasvab pigem seal kõike, mis kõrgsoole ehk kukemarja, murakat, rabale iseloomulik. Esindatud kanarbikku ja tupp-villpead. Rabas ehk kõrgsoos hakkavad on paks turbalasund, liigivaene Älvestel kasvavad veel esimesena silma põõsaid taimestik, laukad ja älved. küüvits, huulhein, jõhvikas meenutavaid kidurad Älves on märg, ajutiselt veega ning rabakas. rabamännid. Rabamännikus täituv lohk, koosnedes vett täis suudavad aga männid kasvada turbast. Älvest võib
Viru raba matkarada RMK 370 kilomeetri pikkuse Eestit läbiva matkaraja hulka, mis algabki Põhja-Eestist Lahemaa rahvuspargist, kulgedes läbi Kõrvemaa metsade ja Soomaa rahvuspargi soomaastiku.[3] Aastal 2008 26. aprillil toimunud Giidi ja kodulookonkursil "Viru Raba Rääkijad" tunnistati parimaks rabagiidiks Sirje Lillemets. Viru raba pindala (235 ha) on suhteliselt väike, kuid sellele vaatamata näeb seal kõike, mis kõrgsoole ehk rabale iseloomulik. Esindatud on paks turbalasund, liigivaene taimestik, laukad ja älved.[4] Älves on märg, ajutiselt veega täituv lohk, koosnedes vett täis turbast. Älvest võib moodustuda vabaveeline laugas, kui raba edasi kasvab. Rabale iseloomulikud veekogud tekivad, kui raba on vähemalt 3000 aastat vana, vähemalt ühe kilomeetrise läbimõõduga ning lauge pinnaga sellisel moel ei jõua kogu sademetest tulev vesi ära nõrguda ja koguneb laugastesse. Huumushapete tõttu on laukavesi süngelt pruunikas
Nende lehe rakke on kaht põhitüüpi: kitsad pikad ja kloroplastidega elusrakud ning suured surnud rakud (õigemini rakukestad), mis on veemahutiteks. Lisaks sellistele rakkudele mahub palju vett ka sammaltaimede vahele, sest enamasti kasvavad nad tihedasti koos. Siit tuleneb ka rabade suur veemahutavus. Rabade vesi on enamasti ka puhas, kuna happeline keskkond ei lase mikroobidel areneda. Turba juurdekasvuks loetakse ca 1mm aastas. Eesti kõige paksem turbalasund, ligi paarkümmend meetrit, on Võrumaal Vällamäe nõlval asuvas rabas. Sammalde paljunemine (karusambla ehk käolina näitel) Karusambla eosed valmivad eoskupras, mis harjase abil on tõstetud sammaltaime tippu. Eosest areneb eelniit ja seejärel kas emas- või isastaim. Neile tekivad vastavad suguorganid: emastaime arhegoonides valmivad emassugurakud, isastaime anteriidides valmivad isassugurakud. Sugurakkude liitumisel tekkinud sügoodist* hakkavad emastaimel arenema harjas ja eoskupar
Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2 kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala. 1.6. Soovikumets – perioodiliselt liigniisketel turvastunud huumushorisondiga muldadel. 3 kasvukohatüüpi: osja, tarna ja angervaksa. 1.7. Rabastuv mets – happelisel liigniiskel mullal, rohkesti esineb turba- ja karusammalt. Dom. mänd. 2 kasvukohatüüpi: sinika ja karusambla. 2. Soometsad – 25-30 cm turbalasundiga metsamaad. Jaguneb omakorda 3 tüübirühmaks: 2.1. Rohusoomets – turbalasund koosneb peamiselt rohttaimede ja puujäänustest. Puurindes: sookask ja sanglepp. 2 kasvukohatüüpi: lodu ja madalsoo. 2.2. Samblasoomets – isel. vähelagunenud sfagnumiturbakihi esinemine vähemalt lasundi ülaosas. Dom. turbasamblad, puurindes mänd. 2 kasvukohatüüpi: siirdesoo ja raba. 2.3. Kõdusoomets – isel. intensiivselt kuivendatud soomuld metsakõdu ja hästi lagunenud kõduturbahorisondiga. Puurindes peamiselt mänd ja kuusk. 2 kasvukohatüüpi: mustika-
keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbahorisondile järgneb gleihorisont, mille moodustab liiv. Horisontide üleminek on täiesti sile. Kaeve asukohas on turbakihi tüsedus 90 cm, turvas on kogu profiili ulatuses hästi lagunenud. Tegemist on keskmise tüsedusega kõdusoomullaga. 2.4 Soomuldade iseloomustus Alljärgnev mullaliigi iseloomustus on tehtud Alar Astoveri koostatud raamatu ,,Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele" (2012: 373-377) järgi. Madalsoomulla turbalasund on enamasti kujunenud keemiliste elementide rikka liigniiskust põhjustava põhjavee mõjul, mis pärineb ümbritsevate alade pinnasest või aluspõhjast. Madalsoomuldade pealmiseks kihiks on üle 30 cm tüsedune turbahorisont. Need mullad on toiteelemendirikkad ja koosnevad valdavalt mitmesuguse botaanilise 7 koostisega hästi ja keskmiselt lagunenud toitainerikkast madalsooturbast. Kuivendamisel
Veereziim parem äärealadel TURVAS,TURBALIIGID JA LASUNDID. TURVAS - soodes tekkiv ja maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaaniline aine. Turba teke on vee ja mikrobioloogiline protsess. Taimeosi lagundavad bakterid, surnud taimeosade mass väheneb lagunemise käigus. Turbaliigid: MS turbad metsa(puu), metsamäre(puurohu+puusambla), märe(rohusambla,sambla,rohu), SS turvas, R turvas(alljaotused samamis MS). Vähelagunenud turvas <24%, keskm.lag 25-44%, hästi üle 45%. Turbalasund- soo turba mass tervikuna. Lasundi turbavaru arvestatakse tonnides või m3. Turbalasundi väliskontuur 30cm.Eestis määratud 55 liiki turvast. SOODE ÜLDINE LIIGITUS. Madalsoo: soo esimene arenguetapp, põhjaveetoiteline. Lopsakas taimestik, kasvab mets, rohttaimestik. Rohurindes angervaks, ubaleht; puurindes sookask, kuusk. Puhmarinne puudub.MS jagatakse loduks ja tarnamadalsooks. Tasane mikroreljeef. Siirdesoo: soo teine arenguetapp, toitub põhjaveest ja sademetest
Taastumatest 6 Joonis 1.Hiiumaa pinnakate Allikas: Arold, 2005 loodusressurssidest on üksnes keraamilise savi (viirsavi) varu Hiiumaal praktiliselt piiramatu, selle kasutamist võiks seetõttu soovitada. Varud paiknevad väljaspool asustatud ja puhkemajanduslikke piirkondi, nende kasutuselevõtt ei kujuta ka keskkonnakonflikti (Suuroja, Kadastik, 1998). Turvas Hiiumaa turbavarud asuvad saare keskosas. Pihla rabas asub tüseidaim turbalasund, mis on 2- 4 m. Turba kaevandusmahud on piiratud, nii ei mõjuta see lähedalasuvat Pihla- Kaibaldi looduskaitseala (Aasma, 2006). Lubjakivi Ainsaks aluspõhja kivimitega seotud ja suuremat praktilist tähtsust omavaks maavaraks on Hiiumaal lubjakivi. Praegusel hetkel pidevalt tegutsevaid paemurde ei ole, aga varasematel aegadel on murtud lubjakivi paljudes kohtades ja seda nii lubja põletamiseks kui ehituskiviks. Oma tootmis-tehniliste omaduste poolest kuuluvad Hiiumaal avanevad paekivid
laiusel oleva lääneranniku soise maastikuga, sest mõlemale avaldab mõju lõunasse kalduv järv. Mõlemapoolset randa ääristab roostike ja kõrkjastike vöönd. Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd. Madalsoodes on ülekaalus kase-kuuse segametsad, nendevahelistel liivaaladel aga männikud. Rõngu jõest põhja poole jääb Valguta soo, mille kohati enam kui 5 m paksune turbalasund on tekkinud järvemuda ja lubja peale. Soo lõunaossa on polderkuivandusega rajatud kultuurkarjamaad, aga keskossa Mustjärve äärsesse rabasse freesturbaväli. Mustjärv ise (23ha) on koos lähima ümbrusega võetud kaitse alla. 5 Foto 2. Vaade Võrtsjärve lõunatipust Vooremäelt. J. Kaljuvee foto Põhjaranniku ehk Kolga-Jaani paikkond jaguneb pinnaehitusest tulenevalt kaheks erineva maastikustruktuuriga osaks: idakirdes on Kolga-Jaani voorestiku ning lääneedelas Parika
Peamised turbamoodustajad turbasamblad, nad on adifikaatorid s.o liigid, mis tugevasti keskkonda mõjutades määravad taimekoosluse struktuuri. 2) SOODE ARENEMISKÄIK; TURBALIIGID JA LASUNDID igas elukoosluses toimub alaline muutumine, liikumine ja arenemine. Ühe teguri muutumine, soos näiteks turbalasundi pidev paksenemine, põhjustab ka teiste tegurite, mulla veerezhiimi, taimkatte, mulla loomastiku, mikrokliima muutumist. Seoses turba pideva tekkimisega pakseneb iga aastaga turbalasund ja ajapikku langeb mullaviljakus, mis muudab taimestiku liigilist koostist; soos kasvavad järjesr vähenõudlikumad taimeliigid, mille jäänustest mood toitesoolade poolest järjest vaesem turvasmuld. Kestva turbatekke protsessi tagajärjel kujuneb madalsoo, mis tavaliselt on soo esimene arenguastmeks, ajapikku mesotroofse turvasmullaga siirdesooks, see omakorda soo viimaseks arenemisstaadiumiks toitekehva turvasmullaga rabaks. Viimase arengus võib eraldada kaht astet
LÕIMISEVALEMID k°_1 ls_1 40-50/r_2 ls_1 k, r ja v tähistavad korest -näiteks k°_1 tähistab nõrgalt koreselist, suure koresega muutuvad põuakartlikuks ja raske harida ls_1 40-50 liivsavi 1 (kerge liivsavi), tüsedusega 40-50 cm / tähistab lõimisekihtide vahetust r_2 rähk 2, esineb seega kihisemine (2 loengut vahel) 26. aprill Turbamullad jaotatakse lagunemisastme järgi ja endes sisaldavate taimede järgi (n.puuturvas, pillirooturvas, tarnaturvas jne). Turbalasund erinevad turbaliigid ladestununa teisneteisele. Märe soo- ja veega pidevalt veega küllastunud (ei kasutata küll mullateaduses, kuid küll turba enda kohta). Suur üldine poorsus. Turba puhul vee mahutavus väga suurtes piirides kõigub. Soomuldadel suur soojusmahustavus, väike soojusjuhtivus kasutatud isoleermaterjalina seinade-lagede soojustamisel. Väga väike elutegevus turbas hea kasvusubstraat, kuid toitaineid peab juurde andma
hõlmates seejuures ka merealad, kus vee sügavus ei ületa kuut meetrit. TURBAALA on selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana. (Soostumine, turvastumine) (Masing 1988) Turbaalad on paksu turbalasundiga kaetud maastiku osad sõltumata sellest, kas seal turba ladestumine jätkub, on katkenud või turbalasund degradeerub. Turbaala: taimkattega või taimedeta ala, mis on kaetud looduslikult akumuleerunud turbakihiga SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud. • Puissoo- puurinde liituvus alla 0,3; keskmine kõrgus alla 4m • Soomets- puurinde liituvus üle 0,3; keskmine korgus üle 4m • Soostuv mets – puurinde liituvus üle 0,3, keskmine kõrgus üle 4m, turbakiht alla 30cm • Soostuv rohumaa e
Lääneranniku sood on enamasti järve taandumisel tekkinud metsased madalsood, kus turvas on ladestunud järvemudale ja lubjale. 2. Idaranniku paikkond (96 km²) on eelmisest veidi mitmekesisema maastikuga ala. Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd. Madalsoodes on ülekaalus kase-kuuse segametsad, nendevahelistel liivaaladel aga männikud. Rõngu jõest põhja poole jääb Valguta soo, mille kohati enam kui 5 m paksune turbalasund on tekkinud järvemuda ja lubja peale. Soo lõunaossa on polderkuivandusega rajatud kultuurkarjamaad, aga keskossa Mustjärve äärsesse rabasse freesturbaväli. Mustjärv ise (23 ha) on koos lähima ümbrusega võetud kaitse alla. 3. Põhjaranniku ehk Kolga-Jaani paikkond jaguneb pinnaehitusest tulenevalt kaheks erineva maastikustruktuuriga osaks: - idakirdes on Kolga-Jaani voorestik - lääneedelas Parika soode ning järvetasandike maastik
Keskkond muutub happeliseks, mistõttu suudavad mikroorganismid taimi vaid osaliselt lagundada. Soo keskosas turba juurdekasv kiireneb ja soo pind kumerdub. Kättesaadavate toitainete hulk väheneb - jäävad ainult sademeteveed ja tolm. Raba äärealöale kujuneb vesine servamäre.Raba laienedes moodustuvad kontsentriliste ringidena älved ja laukad. Juurdekasv aastas 2-2,7 mm. Eesti pakseim teada olev turbalasund 16,6 m on Vällamäe jalamil olevas pisikeses sulglohu- e söllisoos. Eesti soode turbalasundi keskmine paksus on 3-4 m. Soode kaitse 1938 a võeti kaljukotka kaitseks kaitse alla Ratva raba Alutagusel. 1957.a. asutati LKA-d Viidumäel (allikasood) ja Nigula rabas, ning taimestiku ja loomastikukaitsealad Muraka rabas, Nehatu soos ja Nätsi rabas. 1981. a. rajati 28 sookaitseala. 1994.a. asutati Soomaa RP ja Alam-Pedja LKA. EESTI JÄRVED
- lubjarikka põhjaveega, erineva sügavusega soomullad, mille ülemine osa on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Põhjavee tase on kõrge, kohati ulatub see maapinnani. Tekkinud soometsade harvendamise ja niitmise ning karjatamise tagajärjel 3.1.2. Liigivaese madalsoorohumaa kkt.- põhjavee tase kõrge, kohati ulatub maapinnani. Levinud üle Eesti, sagedamini Ida-Eestis. 3.1.3. Allikasoorohumaa kkt.- tavaliselt lubjarikkad, turbalasund õhuke. Talvel mikrokliima soojem, suvel külmem. 3.1.4. Õõtsiksoorohumaa kkt.- veekogude kinnikasvamisel tekkinud. Suhteliselt toitaineterikkad, püdela mudase turbaga. Põhjavesi pinnal või mõnekümne sentimeetri sügavusel. Rohurinne suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik. Levinud kogu Eestis väikestel pindadel. 4. Siirdesoorohumaad- rabataimede osatähtsus ei ületa veel 50 %. Turba tüsedus erinev,
puuturbani minnes. Näiteks kõrgsoos on sfagnumturba (fuskumturba) keskmine lagunemisaste vaid 10…15%, puuturbal samal ajal 40…50. Turba lagunemisastme ja mahumassi vahel on seos: Liik Lagunemisaste, % Mahumass Puuturvas 45 0,193 Tarnaturva 35 0,161 Pillirooturvas 35 0,152 lehtsamblaturvas 25 0,126 Lagunemisaste sõltub teatud määral botaanilisest koostisest, maksimaalne on see puuturbas, minimaalne samblaturba korral. Lagunemisaste grupeeritakse turbalasund: Vähelagunenud , kuni 20%; Keskmiselt lagunenud, 25…45%; Hästilagunenud > 50%. Turba lagunemisaste tehakse kindlaks välimääramise teel (turbaproovi pinna vaatlemine, pigistamisja äigemeetoel) või laboratoorselt (mikroskoobi abil, tsentrifuugimise teel, keemilise või uhtemeetodiga Turba lagunemisaste määramisel välitingimustes kasutatakse järgmisi tunnuseid: 1. Turbaproovi pind lükatakse puurilusikas siledaks ja
toiterikkamale madalsoole omased taimed. Iseloomuliku tunnusena on samas kõrval kujunenud mättad turbasamblaist koos neil kasvavate tüüpiliste rabataimedega sookail, küüvits, sinikas, tupp-villpea, rabamurakas jt. Puurindes hakkab sookask asenduma männiga. Reljeef: tasased madalikud; mikroreljeef tugevasti mätlik. Muld: Mitmesuguse sügavusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud turbaga siirdesoo- mullad S´, S´´, S´´´. Rohketoiteline madalsoo turbalasund (enamasti tarnaturvas) on kaetud kuni 30 cm tüseduse vähetoitelise vähe lagunenud samblaturbaga või õhema lasundi korral koosneb kogu lasund siirdesooseguturbast. Siirdesooturvas on happelise reaktsiooniga (pHKCl 3,5-5,0) ning sagedamini 5-10% tuhasusega. Veereziim: alaliselt veega küllastunud, vee tase ei lange suveperioodil maapinnast madalamale kui 10-30 cm. Teke: siirdesoometsad on kujunenud enamasti madalsoode rabakoosluste suunas toimuva
kasvukohatüüp. Riigimetsades moodustavad kõdusood ca 6,5 % (enamlevinud Lõuna- ja Ida-Eestis), kogu metsamaast aga praeguseks 12,2 %. 24. Rohusoo ja samblasoo metsad. Rohusoometsad Kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel (madalsoo mulla all mõeldakse hästi lagunenud turvasmulda). Õhuke turvasmuld - 30-50 cm keskmine - 50-100 cm sügav - üle 100 cm. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest, millised on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Rohttaimestikus esineb rohkelt tarnaliike, sookastikult ja laialehiseid soo-rohttaimi. Turbasamblaliigid puuduvad või neid on üsna vähe. Puudest on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Siia kuuluvad lodu- ja madalsoo kasvukohatüüp. 14.2.8.1. Lodu kasvukohatüüp (ld) Levib potentsiaalselt viljakatel, vesistel, valdavalt õhukestel (M') või keskmise
lodjapuud ja musta sõstart. Rohurinde koosseis sõltub mikroreljeefist ning toite- ja veeoludest. Madalamatel aladel paistavad õitsemisajal silma soovõhk, varsakabi, kollane võhumõõk) jmt taimed. Tüvemätastel kasvavad enamasti laane- või salutaimed. Siirdesoometsad on üleminekulised nii ajaliselt (soo arengus) kui ka ruumiliselt (kasvavad madalsoode ja rabade vahelisel alal). Eutroofse (rohketoitelise) madalsoo turbalasund, mille moodustab enamasti tarnaturvas, on kattunud kuni 30 cm paksuse toitevaese vähelagunenud samblaturbaga. Õhemad turbalasundid võivad koosneda tervenisti siirdesoo-segaturbast. Madalamates lohkudes säilivad veel kaua toiterikkamale madalsoole omased taimed (tarnad, sookastik, ojamõõl), need vahelduvad turbasamblamätastega, millel kasvavad tüüpilised rabataimed. Puurindes asendub sookask männiga.
annaabi.ee 
