Tuletõrje ajalugu (0)

Väike-Maarja Päästekool
Ajalugu

Referaat

Õppejõud:
Väike-Maarja 2009

Tuletõrje ajalugu

Inimkonna ajaloolised perioodid on kujundatud ka tuletõrjet. Ürgaeg oli eelajalooline ajajärk. Siis tekkisid primitiivsed käsiredelid, algeline piksekaitse ja lihtsad kustutuskapad. Vana-, antiik- ja muistne aeg, umbes 700 a. e. Kr. kuni 480 a. p. Kr., kujundas kreeklaste ja roomlaste kuulsuse. Sel ajal ehitati muistne veevärk, leiutati kolbpump, tulekusutusämber, kustutusluud, lõhkumiskonks ja formeeriti esimesed tulekustutusväed. Sel ajal sai tuletõrje ka oma pühaku.
Uusaeg algas umbes aastast 1500. siis tunti juba meeskonnapritsi, imemise ja survevoolikuid, hingamiskaitsmeid,tulekindlaid kappe, päästevoolikuid ja hüpperiideid, konksredeleid, auru- ja gaasipritse, tulekindlustust, signalatsiooni, formeeriti palgaline tuletõrje, hakkas ilmuma tuletõrjealane kirjandus, seadustati tuletõrje eesõigus liikluses, leiutati puistejoad, kustutusvaht, hüdrandid ja sprinklerseade, hakati kasutama tuletõrjepaate.võib öelda , et moodne aeg algas aastast 1880. siis algas tehnika võidukäik. Nüüd kasutatakse juba veepaakpritse, mootorpritse, pöördredeleid, autoredeleid, kasutatakse amfiibkustutusmasinaid ja keemilisi kustutusvahendeid. Tuletõrjujad saavad täielikud hingamiskaitsmed ja tuletõrjeülikonnad. Vajaduse korral kasutatakse lennukite, helikopterite ja päästelaevade abi.
Kõige vanem kirjeldus tulekustutamisest on leitud ühest paleest Nivive linna lähedal muistse Assüüria linna varemetest Tigrise jõe kaldal . See on alabaster-relieef umbes aastast 850 e. Kr., kus assüüria sõdalased valavad suurtest koppadest veega üle vaenlase tõrvikud, mis ähvardavad süüdata Assüüria sõjavankreid.
Eesti vanemad linnad on minevikus olnud korduvalt laastavate tulekahjude tallermaaks nii sõja kui ka rahu ajal. Et keskaja linnad koosnesid peamiselt tihedalt ehitatud hoonetest, millest enamik oli puust, siis tulekahju tekkimisel levis tuli kiiresti ning muutus lühikese ajaga tulemölluks. Seda soodustas veel asjaolu, et puudus organiseeritud tuletõrje ning kustutusvahendid olid algelised. Keskaja lõpul hakati linnades tulestiihia vastu võitlemiseks rakendama mõningaid tuleohutusabinõusid. Kehtestati teatud kord tulekahjude kustutamiseks. Tuletõrjealaseid sätteid leidub juba 13. saj. esimesel poolel Tallinnas kehtinud Riia õiguses. 1433. a. tallinnas möllanud ja ränka kahju tekitanud tuleõnnetusest jääb raekoda peaaegu puutumata. 2. oktoobril 1535. a. jõustus Poola kuninga Sigismundi nn. Magdeburgi õigus, kus muuhulgas leidusid sätted kahjutulede ärahoidmise, süütamiste ja süütajate kohta. Arvatavasti rakendati seda Eestis hilisemal Poola ajal. Kõigi vanematemääruste kohaselt kuulus tulekahjude kustutamine linnaelanike sundkohustuste hulka. Kõrvalehoidjaid karistati karmilt.
Tallinna rae poolt välja antud vanim tulekaitsealane määrus on aastst 1555. Linn oli jagatud neljaks kvartaliks ehk jaoskonnaks: Rannavärava, Turu, Viruvärava ja Harjuvärava. Igasse jaoskonda määras raad jaoskonnaülema kelle ülesandeks oli kontrollida määruse täitmist ja korraldada kustutustöid. Iga jaoskonnaülem valis linnakodanike hulgast neli brandmeistrit, kes tulekahju puhul pidid organiseerima inimesed kustutustöödele ning neid juhtima . Jaoskondadel olid oma kustutusvahendid, mis asusid tähtsamates kohtades: raekojas, kirikute juures jne. Kustutusvahendid pidid olema ka igal majaomanikul, kes olid kohustatud saatma oma sugulased ja tüdrukud nendega tulekahjule. Suure tulekahju korral pidid kustutustöödest osa võtma kõik töövõimelised linnakodanikud .
Öösiti liikus igas jaoskonnasneli öövahti. Kui keegi nendest kusagil tulekahju märkas, pidi sellest käristiga märku andma. Üks öövahtidest tõttas rae vahituppa ja teatastulekahjust. Kohe hakati raekoja tornis tulekella lööma. Seda kuuldes pidid kirikuteenrid hakkama kirikukelli helistama . Kellahelin tähendas kodanikele käsku tulekahjule ilmuda . Kustutusvett veeti tulekahjukohale aamides või kantiämbritega. Kustutusvahendid ja –võtted olid primitiivsed. Põlevale hoonele loobiti ämbriga vett või materdati tuld kustutusluudadega. Ühtlasi kasteti veega lähedalasuvaid hooneid . Suuremate tulekahjude puhul pääti põlemise edasikandumist takistada tule levimise suunas asuvate hoonete lammutamisega.
Tulekahju ajal oli linnas kohutav lärm ja inimeste hädakisa, mis kirikukellade äreva heli tulekuma taustal andis õudse üldpildi. Suurte tulekahjude puhul ei suutnud brandmeistrid mitte alati tekkinud paanikas kustutamist organiseerida. Igaüks püüdis päästa oma vara. Suurtulekahjude korral pandi liikuma kogu linn, mis veelgi paisutas segadust . Tihti hävitas tuli kõik mis ette jäi.
23. mail 1788 a. kutsuti Mustpeade vennaskonna liikmed Tallinnas kokku. Esimese tuletõrjeformeeringuna Eestis asutati Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene Tsaari-Venemaal ja üks esimesi Euroopas. Tuletõrje põhikiri loeti ette ja kinnitati. Kolm päeva hiljem, 26. mail 1788.a., osteti 95 rubla eest käsiprits, mis paigutati Pikk t. 26 asuvasse Mustpeade hoone eesruumi. Komando hakkas põhikirja kohaselt tegutsema.
Mustpeade tuletõrje koosnes aktiivsest meeskonnast (komandost) ja passiivsetest liikmetest. Mõlema koosseisu suurus oli piiramatu ja liikmeks astumine vabatahtlik. Aktiivsesse meeskonda võeti vastu vähemalt viieaastase staaziga terveid vennaskonnaliikmeid. Iga komando liige oli kohustatud: a) maksma liikmemaksu; b) tulekahju korral ilmuma kiiresti kohale ning asuma kohusetundlikult oma ülesandeid täitma; c) kõigist harjutustest osa võtma. Tulekahjudele, harjutustele ja koosolekutele mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise esst tuli maksta trahvi .
Enne Esimest maailmasõda tegutseb Eestimaal juba 142 tuletõrjeorganisatsiooni. 1914. a. on Vene Keiserliku Tuletõrjeliidu liikmeteks ligi sada Eesti tuletõrjeseltsi. 1936. a. oli Eesti Vabariigis 602 vabatahtlikku tuletõrjet, mis pärast valdade reformi vähenes 281-le. 1939. a. oli igas linnas ja vallas ainult üks vabatahtlik tuletõrjeühing.
Vabatahtlik tuletõrje pidas end üleval liikmemaksudest, korjandustest ja annetustest. Tallinnas ja Tartus, hiljem ka Narvas ja Pärnus olid palgalised tuletõrje lendsalgad. Linna lendsalga ülema ja vabatahtliku tuletõrje peamehe vahekora määras kindlaks linnavalitsus tuletõrje üldjuhi ametisse seadmisega. Vabatahtliku tuletõrje liikmeteks oli nii eestlasi kui ka muulasi kõigist rahvakihtidest. Igas kohalikus tuletõrjes valitses vabatahtlikkuse vaim. Tegutseti Jumala auks ja ligimese kaitseks oma parema äratundmise järgi. Raskused tekkisid siis, kui mitme linna või valla tuletõrjed pidid suuremate kahjutulede korral teineteist aitama . Varustuse erinevad süsteemid takistasid koostööd ja kohalikud juhtkonnad polnud harjunud laiaulatuslike organisatsioonidega. Alguses puudus tuletõrje kihelkondlik, maakondlik ja ülemaailne operatiivne juhtimine. Veel polnud olemas tuletõrje ülemaalist üksuste süsteemi ega ühtset väljaõpet ja juhtide kooli. Juriidilise isikuna tegutseval Eesti Üleriiklikul Tuletõrje Liidul polnud operatiivse juhtimise organisatsiooni.
Tulekustutuse kogemustest oli teada, et üks ülemus suutis otseselt juhtida 8-15 alluvat. Tuletõrje kõrgemate juhtide ülesandeks jääb kahjutulele jõudnud väiksemad salgad koondada suuremateks taktikalisteks üksusteks. F. J. Parmaski üheks põhimõtteks oli tuletõrje ümberkorraldamine ühlase varustuse, väljaõppe, vormiriietuse , taktikalise juhtimisega ülalt alla ja sidega alt üles ühtseks üleriiklikuks tuletõrjeorganisatsiooniks.
3