kujunemisele. MDS-i jt. taoliste sündroomide uuringud annavad ka seletuse, miks ühe ja sama mikrodeletsioonisündroomiga patsientide fenotüübid teatud määral erinevad. Suured deletsioonid, isegi kui nad pole tsütogeneetiliselt nähtavad, viivad üldjuhul raskema kliinilise pildini kui väikesed. Külgnevate geenide sündroomiga patsientide vanemate uurimine vastavate DNA proovidega annab võimaluse leida neil submikroskoopilisi tasakaalustatud translokatsioone. Ka ilmsed de novo juhtumid ei pruugi ilmtingimata olla uued deletsioonid, vaid võivad olla tekkinud tasakaalustatud translokatsiooni segregeerumise tulemusena. Juhul, kui mikrodeletsioonisündroom on juba seostatud kindla kromosoomipiirkonnaga, on molekulaargeneetilised meetodid HRB-ga võrreldes sündroomide diagnoosimisel kiiremad ja täpsemad. DNA-analüüsi kasutamine annab lisaks võimaluse kindlaks teha ka väga väikesi mikrodeletsioone, mis jäävad allapoole
35. Millal toimub ristsiire? Rekombinatsiooni osa evolutsiooniprotsessis. Meioos 1. Profaasi pahüteemas. 36. Geenide kaardistamine Neurospora crassa askuste analüüsil. 37. Mis on ,,paigalhoidvad" (balancer) kromosoomid? Paigalhoidvate kromosoomide kasutamine geenide asukoha määramiseks kromosoomides. 38. Geenide kaardistamise meetodid, mis põhinevad somaatiliste rakkude hübridiseerimisel. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. 40. Geenide kaardistamine deletsioone ja duplikatsioone sisaldavate kromosoomide abil. 41. Millist tüüpi nukleiinhape võib olla päriliku informatsiooni kandjaks? 42. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni. 43. Võrrelge DNA ja RNA koostist ning ehitust. DNA koosneb desoksüriboosist, nuklotiidist ja fosfaatjäägist, nukleotiidiseks on adeniin, guaniin, tsütosiin, tümidiin
2. 2. Hominoidne eellane lahknes hominoid-orang vahevormist hiljem kui orangutang; 3. 3. Inimese ja shimpansi eellane eraldusid pärast gorilla lahknemist inimese ja shimpansi ühisest eellasest. Kromosoomide vöödilisuse mustri võrdlus näitas, et enamus ümberkorraldusi kromosoomides olid põhjustatud peritsentrilistest inversioonidest (inverteeritud segment sisaldas tsentromeeri), mille tulemusena muutus tsentromeeri asukoht kromosoomis. Lisaks inversioonidele kirjeldati ka retsiprookseid translokatsioone (näiteks translokatsioon viienda ja seitsmenda kromosoomi vahel gorillal, telomeeride liitumist (inimese lahknemise puhul toimus 2p ja 2q liitumine kromosoomiks number 2, 2q tsentromeer inaktiveerus). Inimese lahknemisel shimpansist on toimunud veel väikesed inversioonid kromosoomides 1 ja 18. Eeldatav vahevorm, mis eksisteeris enne orangutangi lahknemist hominoidsest eellasest, erines neist 3, 7, 10 ja Y kromosoomi poolest
Selleks kasutatakse erinevaid stimulaatoreid. Kui rakkude membraanid ja seejärel tuumad on ühinenud, siis ongi saadud hübriid. Hübriidil on omadus, et jagunemisel väheneb järk-järgult inimese kromosoomide hulk selles, kuni jääb alles ainult mõni üksik. Seejärel vaadeldakse söötmel raku tegevust ja milliseid valke ta toodab, nii on võimalik määrata ära, mis kromosoomis vastav geen asub. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. Translokatsiooni kromosoomiga rakk hübridiseeritiakse hiire rakuga. Hübriidis lähevad järk- järgult kaduma enamus kromosoomid, kuni jääb alles üks, translokatsiooni sisaldav geen. Kui avalduvad varasemalt teada olevad geenid, mis translokatsiooni käigus siirdati uuritava kromosoomi külge, siis saab kindlalt väita, millises kromosoomi osas need geenid paiknesid juba enne translokatsiooni. 40
Nt: Geen white on X kromosoomis toimunud inversiooni tagajärjel sattunud heterokromatiimi sisaldava tsentromeeri lähedale. Tulemus: Kärbse silma pigment on ebaühtlaselt jaotunud Nt: 21. kromosoomi pika õla translokatsioon 14-ndasse kromosoomi võib põhjustada Downi sündroomi, kui sugurakkude ühinemisel satuvad samasse rakku 14 -21 translokatsiooniga kroomosoom ja kaks 21.-st kromosoomi. Meioosis võivad translokatsioone sisaldavad, kuid muus osas mitte-homoloogilised kromosoomid omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure, kus on 4 tsentromeeri. Homoloogiliste kromosoomide lahknemine on häiritud ja võivad tekkida aneuploidsed gameedid. LIITKROMOSOOMID – erineb translokatsioonist. Homoloogilise kromosoomide endi vahel toimuv liitumine. Evolutsioonis on kromosoomide liitumisi sageli toimunud. Inimese 2. kromosoom on metatsentriline,
Siin tulevad jällegi appi polüteenkromosoomid, mis paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Tänu spetsiifilisele vöödilisuse mustrile on linguna paiknevaid inverteerunud alasid kerge identifitseerida. Translokatsioonid Geneetika 17 Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure
Siin tulevad jällegi appi polüteenkromosoomid, mis paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Tänu spetsiifilisele vöödilisuse mustrile on linguna paiknevaid inverteerunud alasid kerge identifitseerida. Translokatsioonid Geneetika 17 Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure
Osa rakke ei liitu, palju on ka hiir-hiir ning inimene-inimene liitrakke. Need selekteeritakse HAT söödet kasutades (kasvavad ainult rakud, millel on funktsionaalsed TK ja HRPT alleelid). Somaatiliste rakkude hübridiseerimist saab kasutada peaaegu kõigi inimese geenide kaardistamisel. Oluline on vaid see, et hübriidses rakus konkreetne geen avalduks ning et ta oleks eristatav hiire vastavast geeniproduktist. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. Hübriidsete rakkude analüüs võimaldab tuvastada, millises kromosoomis uuritav geen paikneb, kuid sel juhul jääb selgusetuks, millise kromosoomi piirkonnas. Meetod põhineb sellel, kas geen avaldub või mitte. Kui rakk jääb ellu, siis järelikult on ta seal teatud piirkonnas kas koguaeg olnud või translokeerunud teisest kromosoomist. 40. Geenide kaardistamine deletsioone ja duplikatsioone sisaldavate kromosoomide abil.
Rakendatav inimese geenide kaardistamisel. Tavaliselt hübridiseeritakse inimese rakkudega näriliste rakke. Kokkusegatud rakkude liitumist stimuleeritakse. Liituvad raku-, siis tuumamembraanid. Kui hübriidne rakk jaguneb inim kromosoomid järk-järgult juhuslikult kaotsi. Miitmete rakujagunemiste järel hübriidses rakus alles 1 või vähesed inimese kromosoomid. Isegi, kui katsetingimused ideaalsed, moodustub väga vähe hübriidseid rakke. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. N: translokatsioon X & 14. kromosoomi vahel. Selliseid inimese rakke hübridiseeriti hiire rakkudega, kasv HAT-söötmel. Mõned ellujäänud hübriidsed rakud sisaldasid lisaks hiire kromosoomidele aint 1 inimese kromosoomi 14t. Geen HPRT paikneb X kromosoomi pikemas õlas. Avaldas, er nukleosiidi fosforülaasi (NP) kodeeriv geen paikneb 14. kromosoomi selles osas, mis translokeerunud X kromosoomi
Uurimisel kasutatakse HAT söödet, mis võimaldab kasvada ainult hübriidrakkudel. Mitmete jagunemiste tulemusena lõpuks alles üks (või mõni) inimese kromosoom. Vaadeldakse seda, milline inimkromosoom veel alles on kui mingi tunnus endiselt ilmneb. Somaatiliste rakkude hübridiseerimist saab kasutada inimgeenide kaardistamisel tingimusel, et uuritav geen avaldub hübriidses rakus ja tema funkts on eristatav hiire omast. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. NT: kui on toimunud translokatsioon 14.krom ja X vahel. Mõned HAT söötmel ellu jäänud hübriidsed rakud sisaldasid 14.krom, kuhu oli translokatsiooni teel liitunud osa X pikast õlast. Edasi vaadati selliseid translokatiivseid krom, kus X krom-st oli teise kromosoomi üle kandunud lühemaid fragmente. See tegi võimalikuks uuritavad geenid X krom-s reastada. 40
inaktiveeritud Sendai viirusega või polüetüleenglükooliga. Esmalt liituvad rakumembraanid, seejärel tuumamembraanid. Kui hübriidne rakk jaguneb, lähevad inimese kromosoomid järk-järgult juhuslikkuse alusel kaotsi. Somaatiliste rakkude hübridiseerimist saab kasutada inimese geenide kaardistamisel tingimusel, et uuritav geen avaldub hübriidses rakus ja tema funktsioon on eristatav hiire omast. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. Hübriidsete rakkude analüüs võimaldab tuvastada, millises kromosoomis uuritav geen paaikneb, kuid sel juhul jääb selgusetusk, milises kromosoomi piirkonnas. Näiteks: HPRT geeni täpsem lokaliseerimine X kromosoomi pikka õlga 14-X translokatsiooni abil. Mõned HAT söötmel ellu jäänud hübriidsed rakud sisaldasid 14ndat kromosoomi, kuhu oli translokatsiooni teel liitunud enamus X kromosoomi pikast õlast. Edasi
kaasavad tsentromeeri, paratsentrilised aga mitte. Peritsentrilise inversiooni tagajärjel võivad muutuda kromosoomi õlgade pikkused, nii võib akrotsentrilisest kromosoomist tekkida peritsentriline kromosoom. Seetõttu on peritsentrilisi inversioone lihtsam tuvastada kui paratsentrilisi. 5.11. Translokatsioonid Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure. Kuna ristikujuliselt
ning tekib hübriid. Hübriidsete rakkude jagunemisel lähevad inimese kromosoomid järk- järgult kaotsi. Hübriidsed rakud selekteeritakse inim-inimrakkude hübriididest ja hiir-hiir- rakkude hübriididest HAT söötme abil. Som. rakkude hübridiseerimist inimese geenide määramiseks ja kaardistamiseks saab kasutada juhul, kui uuritav geen avaldub hübriidses rakus ja omab hiire geeni omast erinevat funktsiooni. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. · Näiteks on toimunud translokatsioon X kromosoomi ja 14-nda kromosoomi vahel enamus X kromosoomi pikast õlast on translokeerunud 14-nda kromosoomi otsa ning väike segment 14-nda kromosoomi otsast on translokeerunud X kromosoomi otsa. Inimese rakke, mis seda translokatsiooni sisaldasid, hübridiseeriti hiire rakkudega ja kasvatati HAT-söötmel. Mõned ellujäänud hübriidsed rakud sisaldasid lisaks hiire
Tavaliselt hübridiseeritakse inimese rakkudega näriliste rakke. Kokkusegatud rakkude liitumist stimuleeritakse (nt inaktiveeritud Sendai viirusega). Liituvad raku-, siis tuumamembraanid. Hübriidse raku jagunemisel lähevad inimkromosoomid järkjärgult kaotsi. Mitmete rakujagunemiste järel hübriidses rakus alles 1 või vähesed inimese kromosoomid. Isegi, kui katsetingimused ideaalsed, moodustub väga vähe hübriidseid rakke. 39. Geenide kaardistamine translokatsioone sisaldavate kromosoomide abil. Hübriidse raku uurimisel saab kindlaks teha millises kromosoomis geen avaldub, kuid selleks, et välja selgitada kindlat kromosoomi piirkonda kasutatakse kombineeritud meetodeid uurides translokatsioonidega kromosoome. Näiteks hübridiseeritakse rakk, mis sisaldab X kromosoomi, mille pikem õlg on translokeerunud 14 kromosoomi külge. Osade hübriidraku edasisel paljunemisel jääb alles ainult 1 kromosoom 14, mille küljes on ka X kromosoomi pikem õlg
steriilsust vi embrüonaalse arengu katkemist. Kromosoomi ligu mitmekordsustumine. 53. Mis on inversioonid ja translokatsioonid? Inversioon - lõigu ümberpöördumine samas kromosoomis. Kui leiab aset kromosoomi õla otsas, nimetatakse ka paratsentriliseks (geenid tagurpidi reas). Supressivad krossingoverit. Translokatsioon - lõik ühelt kromosoomilt (või ka terve kromosoom) kinnitub mõnele teisele, tavaliselt mittehomoloogilisele kromosoomile. Translokatsioone jaotatakse tasakaalustatud ja tasakaalustamata vormideks. Esimesel juhul ei kaasne mingeid muutusi geenide talitlusliku aktiivsuse tasemel - geene ei ole kaduma jäänud ega ei ole muutunud nende aktiivsus. Teisel juhtumil on kahjulik mõju olemas. Mittehomoloogiliste kromosoomide osade vahetus. Vahetuvad mittevõrdsed osad. 54. Mis on tasakaalustatud letaalsus ja paigalhoidjad kromosoomid? Tasakaalustatud letaalsus - retsessiivsete letaalsete alleelide selline paigutus, et säilib
Saab detekteerida haruldasi ja levinud CNVsid madala valede tulemuste tasemega kasutades viit sondi regiooni kohta. Kiire Vähi genoomi mosaiikne struktuur muudab CNVde tuvastamise keerulisemaks Sondide jaotus ei ole homogeenne – spetsiifiline regioon jääb sidumata, piiratud resolutsioon. Ei võimalda tuvastada tasakaalustatud kromosomaalseid translokatsioone, inversioone ja ülegenoomset ploidsuse muutust ilma teiste meetoditega kombineerimist. • Paired-end sekveneerimine – võimaldab sekveneerida fragmendi mõlemad otsad ja saada kõrge kvaliteediga, joondatavad järjestuse andmed. DNA proov fragmenteeritakse ja spetsiifilise suurusega fragmentide otstesse ligeeritakse adaptorid. Fragmendid tsirkulariseeritakse adaptorite vahendusel, lõigatakse ning selekteeritakse adaptoreid sisaldavad fragmendid
Nad jagunevad asümmeetriliselt et luua uusi CSCsid, ja eellasrakudest saavad diferentseerunud kasvajarakud, mis tekitavad kasvaja põhimassi. Nad on väga resistentsed kiiritustele ja kemoteraapias kasutatavatale ainetele. – kuna nad on aeglaselt prolifereeruvad ja ei reageeeri paljudele rakutsükli inhibiitoritele. 109. Kantserogeenid. • keemilised kantserogeenid põhjustavad DNA nukleotiidse järjestuse muutusi, • röntgenkiirgus põhjustab kromosoomide katkemisi ja translokatsioone, • ultraviolettkiirgus põhjustab spetsiifilisi DNA lämmastikaluste muutusi. 110. Healoomulise ja pahaloomulise kasvaja erinevus. Healoomuline kasvaja ei tungi teistesse kudedesse ega anna metastaase. Tavaliselt väike ja lokaliseeritud. Vähirakud ei allu normaalselse rakkudele omasele rakujagunemise ja kasvu kontrollile ning koloniseerivad teisi kudesitd (metastaseeruvad) 111. Vähirakkude klassifikatsioon.
Inverteerumist võivad põhjustada ka transponeeruvad elemendid DNA järjestused, mis on võimelised liikuma genoomi ühest osast teise. Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga Translokatsioon tähendab,et kromosomaalse materjali asetus on ebatavaline (ümberkorraldus kromosoomides).Tekib siis ,kui väike osa kromosoomist on katkenud ning üks katkenud fragment kinnitub teise kromosoomi külge. Esineb kahte tüüpi translokatsioone: a)retsiprooksed b)Robertsoni translokatsioonid. Translokatsiooni e ümberpaigutumise puhul liitub kromosoomifragment mittehomoloogse kromosoomiga. Translokatsiooni tagajärjel muutuvad aheldunud geenirühmad. Kromosoomisegmendi kahekordistumist nimetatakse duplikatsiooniks. Liigese geneetilise materjali lisandumine geeni või kromosoomi. Näiteks kromosoomi 21 pikem õlg võib seonduda 14-nda kromosoomi külge. Juhul, kui selline liitkromosoom kombineerub normaalsete
Enamasti on meioosi käigus inversioonidest põhjustatud linge tsütoloogiliselt praktiliselt võimatu jälgida. Siin tulevad jällegi appi polüteenkromosoomid, mis paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Tänu spetsiifilisele vöödilisuse mustrile on linguna paiknevaid inverteerunud alasid kerge identifitseerida. Translokatsioonid Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure
Suuremad duplikatsioonid alandavad eluvõimet ja häirivad sigimist. Inversioonidel arvatakse olevat oluline tähtsus evolutsioonis, sest see võib põhjustada liigisisese isolatsiooni (viljastamatuse). Translokatsioonide tähtsus evolutsiooniprotsessis on vaieldamatu, sest nende tagajärjel võivad tekkida uued karüotüübid. Muutunud kromosoomidega isendid võivad aga mõnikord paremini kohaneda keskkonnatingimustega ja rohkem paljuneda, andes aluse uue liigi moodustumiseks. Translokatsioone on suhteliselt palju uuritud ka põllumajandusloomadel. Kõige suuremaks probleemiks on olnud 1/29 Robertsoni translokatsioon Rootsis. Translokatsioon võib tekkida ka kahe akrotsentrilise (ühed kromosoomi õlad teistest tunduvalt lühemad) kromosoomi ühinemisel (Robertsoni translokatsioon): kromosoomide tsentromeerid ühinevad üheks ja mittehomoloogilised kromosoomid liituvad. Veistel ühinevad suur (A1) ja kõige väiksem (A29) kromosoom. Fenotüübiliselt seostub Robertsoni
viia neis kohtades sünapsi katkestamisele. Enamasti on meioosi käigus inversioonidest põhjustatud linge tsütoloogiliselt praktiliselt võimatu jälgida. Siin tulevad jällegi appi polüteenkromosoomid, mis paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Tänu spetsiifilisele vöödilisuse mustrile on linguna paiknevaid inverteerunud alasid kerge identifitseerida. Translokatsioonid Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure. Kuna ristikujuliselt paardunud
viia neis kohtades sünapsi katkestamisele. Enamasti on meioosi käigus inversioonidest põhjustatud linge tsütoloogiliselt praktiliselt võimatu jälgida. Siin tulevad jällegi appi polüteenkromosoomid, mis paarduvad ka somaatilistes rakkudes. Tänu spetsiifilisele vöödilisuse mustrile on linguna paiknevaid inverteerunud alasid kerge identifitseerida. Translokatsioonid Kui segment kromosoomist satub temaga mittehomoloogilisse kromosoomi, on tegemist translokatsiooniga. Ka translokatsioone saab stimuleerida röntgenkiirtega ning protsessis võivad osaleda ka transponeeruvad elemendid. Kui kaks mittehomoloogilist kromosoomid vahetavad võrdsel hulgal geneetilist materjali, on tegemist retsiprookse translokatsiooniga. Meioosis võivad retsiprookset translokatsiooni sisaldavad muus osas mittehomoloogilised kromosoomid lisaks homoloogiliste kromosoomidega paardumisele ka omavahel paarduda, moodustades ristikujulisi struktuure. Kuna ristikujuliselt paardunud
annaabi.ee 
