Traditsiooniline puidukäsitöö (0)

Haapsalu Kutsehariduskeskus
Külli Kalbre
PKR-14
TRADITSIOONILINE PUIDUKÄSITÖÖ
"Eestlane ehitab ise oma maja, valmistab endale kõik majariistad, vankri, reed , jalatsid ise, tema naine koob endale, oma mehele ja lastele vajaliku riide ja majas tarvis mineva lõuendi."- nii on kirjutanud 1807. a. Chr. H. J. Schlegel reisikirjeldusel.
Mitte põhjuseta pole kapitalismieelset ajastut talupoja tarberiistade seisukohalt nimetatud "puuajastuks". Suurem osa talu tarbvarast valmistati puust. Et seejuures peamiste tööriistadena kasutati põliseid universaalriistu kirvest ja nuga, siis oli puutöö alal kodukäsitöö eriti laialdane valitsemine täiesti loomulik. Talupoegade kodukäsitööl oli hooajaline iseloom. Suveperioodil tehti käsitööd põllutöö kõrval ainult sedavõrd , kuivõrd see oli hädavajalik esemete parandamiseks või seda võimaldasid vihmased ilmad. Talvekuudel aga olid rehetoas pikkadel õhtutel tehtavad kodused puutööd meeste peamisi töid. Põhilisteks tootmisvahenditeks puutöönduses on iseenesest mõista tooraine - tarbepuu- ja tootmisriistad mitmesuguste käsitööriistade näol. Sajanditepikkuste kogemuste najal õppisid eesti talupojad suurepäraselt tundma kõigi puuliikide omadusi, millega tagati igaks eri otstarbeks kõige sobivama puu kasutamine.
Tarbepuu
Tarbepuu valik oleneb eelkõige teatava puuliigi esinemissagedusest ja tehnilistest omadustest. Eriti rohkesti on leidnud kasutamist Eesti metsades ülekaalukalt esinevad okaspuud mänd ja kuusk .
Mänd on oma kõrgest vaigusisaldusest tingitud pika kestvus-ea tõttu alati olnud peamiseks ehituspuuks. Männilauad ja -plangud olid peamiseks uste, sängide, pinkide , laudade, kirstude, kangaspuude raamistiku jms materjaliks . Mänd oli ka eelistatud paadi-ja laevaehituspuu. Ka katusepilbaste kiskumisel oli peamiseks materjaliks mänd. Kuusk on hoopis väiksema säilivusega ning nõrgem puu kui mänd, seevastu aga ei pakata ega kõmmelda nii kergesti. Parimaks tarbepuuks peeti sookuuske. Nii nagu mänd on ka kuusk laialdast kasutamist leidnud ehitustöödel (palkide ja laudadena) ja osalt ka mööbliesemete valmistamisel. Noori kuuski on palju kasutatud katuselattideks ja -roigasteks, samuti on need peamiseks rehevarrepuuks. Asendamatu oli kuusk laudnõude valmistamisel, kus eriti veenõud valmistatakse kõik kuuselaudadest. Üldtuntud oli kuusepuu hea kõla, mistõttu kuusest valmistati muusikariistu. Kask – aurkask, ka sookask – on meil ainus laiemalt levinud tiheda, kõva ja painduva puiduga puuliik , mistõttu tema tähtsus tarbepuuna oli väga suur. Seejuures oli tal aga ka mitmeid olulisi puudusi – ta on halvasti lõhastuv, muutub seistes hapraks ja pehkib ruttu niiskuse käes. Reegliks oli kasest rattarummude ja -pöidade tegemine; enamasti tehti ka vankrikere ja suurem osa reeosasid kasest. Peamiselt kasest olid valmistatud ka aisad, rangipuud, härjaikked, äkkepakud, adra rauapuud, koodid, vardad, kangaspuude pakud, lusikad, kulbid jpt tarbeesemed , mis kardavad kulumist. Treitoodetest oli vokk valmistud tavaliselt läbini kasest. Kasutamist on leidnud ka kasepahk, eriti kausside ja piipude tegemiseks. Haab on kerge, pehme, hästi lõhestatav, painduvam kui kask, kuid vähese kestvusega. Haavast lõhestatakse männi kõrval katusepilpaid. Haavapuu höövli laastu kasutatati korvipunumiseks. Pehme ja painduva puidu tõttu sobis haab eriti painutus- ja õõnestustööks. Tüüpilisemad haavast esemed olid painutatud vaka -, karbi-, sõela- ja sarjakered. Tamm oli tarbepuuna kõige enam hinnatud oma suure tugevuse kõvaduse ja kestvuse tõttu. Tammest tehti veski osad, vankriteljed , leiavakünad, rehapiid, äkkepulgad ja palju muud. Saar oli tamme kõrval teine hinnatud puu. Omadustelt oli ta tammele lähedane, sellest painduvam ja sitkem. Võimaluse korralpainutatakse saarest reejalaseid, samuti loogad ja ratta vitspöiad. Ülejäänud puude osatähtsus tarbepuuna oli oluliselt väiksem.
Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine toimus peamiselt talvel. Tööks on eelistatud üldiselt detsembrit ja jaanuari, osalt ka veebruari, mil puu oli "surnud" ja seetõttu kuivema puiduga. Koju veeti tarbepuu harilikult kohe peale langetamist. Seal jäeti nad koore alla kuivama, et vältida pakatamist. Kevadel kooriti ja lõhuti puud ära. Suveks jäid nad välja, sügisel paigutati varju alla, väiksemad tükid enamasti aida või toa peale. Enne töötlemisele asumist anti puule tavaliselt veel mõni nädal toasooja ahju peal või õrtel lae all. Tähtsamad tööriistad puutöö valmistamisel olid kirved, erinevad noad, puurid , saed, höövlid ja höövlipingid ning peitlid.
Üks olulisemaid 20.sajandi puutöid oli katusepilbaste e. -laastude kiskumine . Katusepilpad kisti peamiselt männist , vähemal määral ka haavast ja kuusest. Tavalisemad abivahendid pilpakiskumiseks olid pilpa- liimeister ja pilpapink. Pilpa-liimeister oli tugev lühikese ja laia teraga ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käis peale kruvide varal lähemale või kaugemale nigutatav raudklapp. Viimase abil sai tellida pilbaste paksust. Pilpapink oli samasugune nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline pilpalõmm suruti sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kisti toorest puust. Seisnud puud leotati enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa kindlaks kujunenud pikkus oli 17 tolli, laius 2,5 tolli. Männipilbaste paksusoli tavaliselt 1/8 või 1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kisti kaks korda paksemad. Et pilpa kiskumine oli üsna väsitav töö, kasutati selle juures abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkas liimeistrit tagast ja ladus ning luges ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõudis sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidus aga ka mehi, kes kiskusid kuni 12000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpa kiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkas 2-3 meest. Sellest raskepärasest käsihöövlist on oma levimisel nähtavasti ette jõudnud XIX saj. Teisel poolel ilmunud ja üle maa tuntud samal põhimüttel töötav hobusemasin, mille tööjõudlus on kümme korda suurem(lõikab 30 000-50 000 pilbast päevas). Paar -kolmkümmend aastat tagasi hakkas seda aga oma korda kõrvale tõrjuma pilpalõikamine mootoriga . Iganenud käsitsi pilpakiskumine kadus Nõukogude Eestist, seda enam, et pilpaid hakkasid ühe rohkem asendama püsivamad katusekattematerjalid.
Laastukatuse panemine. Foto Kristel Rattus , 2006.
3