9,5 354 10 372 10,5 405 11 438 11,5 468 12 500 12,5 530 13 561 13,5 592 14 624 14,5 653 15 684 Tiitritav lahus sisaldav nõrha ja tugeva happe segu 800 700 600 500 400 300 200
TIITRIMINE Mis see on? Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, millekontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Meetodi põhimõte Igasugune tiitrimine baseerub mingil keemilisel reaktsioonil- tiitrimisreaktsioonil. Toimub keemiline reaktsioon 2 aine vahel. Ainele, mille moolide arvu tahetakse teada saada, aga mille ruumala on teada, lisatakse ainet, mille ruumala ja molaarsus on teada. Eelised Lihtne ja odav
üle, sest juba väikeste koguste taimsete rasvade lisamine võile alandab R-M konstanti tuntavalt. • HAPPEARV iseloomustab vabade rasvhapete sisaldust piimarasvas. Värske piimarasva happearv on umbes 0,3. • Happearv näitab või kvaliteeti, kas või kuulub I, II või III klassi. Mida kõrgem on happearv, seda madalama kvaliteediga on või, seda enam on märgata lipaaside kahju tootele, seda enam on või saastunud ebasoovitavate mikroorganismidega. • PIIMA TIITRITAV HAPPESUS eelkõige määratud piima happeliste soolade ja valkudega. • Värske piima tiitritav happesus on keskmiselt 16-18 °Th. • See sõltub: • söötmistingimustest • looma tõust, vanusest ja individuaalsetest omadustest. • piima happesus muutub oluliselt laktatsiooni perioodi vältel ja mastiidi korral. Laktatsiooni algjärgus on piima happesus kõrge (20...22 °Th), lõpupoole aga langeb (12...14 kraadini, üksikjuhtudel 6...8 °Th kraadini).
Piimas olev raud on seotud suures ulatuses kaseiini mitsellidega. Piim on suhteliselt hea tsingi allikas. Joodi sisaldus piimas on suurem kui talvel. Piima happelisusust iseloomustab pH, mis enamikus proovides on 6,6...6,8. Segupiima keskmine pH 20 kraadi juures on 6,7. normaalne piim on nõrgalt happeline lahus. Piima pH tõuseb laktatsiooni kestel, kinnijääjate lehmade piimas on see 6,9. Ternespiima pH võib olla 6,0. Piima tiitritav happelisus sõltub valkude, soolade ja gaaside sisaldusest. Äsja lüpstud piima happelisus on 16...19 Thörneri kraadi. Piima tiitritav happelisus peegeldab piima tehnoloogilisi omadusi: happelisuse tõusuga suureneb piimahappesisaldus ja häirub piima kaseiini püsiv kolloidsusteem, mistõttu piim võib kuumutamisel kalgenduda. Piima, mille happelisus on üle 18 Th, ei kasutata pulbrite valmistamiseks
JK = (2,1*0,1*1000)/100 = 2,1 mg-ekv/l Karbonaatne ehk mööduvkaredus on tingitud vees lahustuvatest Ca2+ ja Mg2+ vesinikkarbonaatitest. Arvestades, et üldine karedus on mööduva ning jääva kareduse summa, saab mööduva kareduse leida arvutuslikult kahe eelpool määratud kareduse vahest. MK = ÜK JK = 8,4 2,1 = 6,3 mg-ekv/l Andmed nii üldise kui jääva kareduse määramisel Tiitritav lahus (= uurit. vesi) - 100ml Tiitrimislahus (standardlahus) - 0,1 TriloonB lahus Kasutatav indikaator ET 00 Tiitrimisel toimuv muutus värvus muutub vaarikapunasest siniseks LÕPPVASTUS: Vee üldkaredus 8,4mg-ekv/l Vee jäävkaredus 2,1mg-ekv/l Mööduv karbonaatne karedus 6,3mg-ekv/l Pehme 0...1 mg-ekv/l Mõõdukalt pehme 1...2 mg-ekv/l Nõrgalt kare 2...3 mg-ekv/l Mõõdukalt kare 3...4 mg-ekv/l
Kohustuslikud nõuded toidukõlblikuks tunnistatud lehma toorpiima kvaliteediklasside kohta. TOORPIIMA KVALITEET Kui bakterite üldarv ja somaatiliste rakkude arv vastavad erinevate kvaliteediklasside nõuetele, kuulub toorpiim madalamasse kvaliteediklassi. Toorpiima kvaliteediklass kehtib toorpiima analüüsi tulemuste teadasaamise päevast kuni järgmise proovi analüüsi tulemuste teadasaamise päevani. PIIMA KEEMILISED JA FÜÜSIKALISED OMADUSED Piima keemilised omadused on piima tiitritav happesus ehk üldhappesus ja piima aktiivhapesus (pH) Piima tiitritav happesus. Piima happesus on eelkõige määratud piima happeliste soolade ja valkudega. Värske piim tiitritav happesus on FÜÜSIKALISED omadused nagu tihedus, viskoossus, pindpinevus, optilised omadused, osmootne rõhk, külmumis- ja keemistäpp, elektrijuhtivus, erisoojus Piima külmumistäpp on -0,520 C (-0,51 kuni -0,55C) Külmumistäpp läheneb nullile, kui piimale lisada vett.
Hüpoteesiks on see, et iga puu/juurvili omab happelisuse taset. Uurime kolme varem nimetatud vilja. Õunaks Paide taliõun mis kasvas enne II maailmasõda Paide linnas. Sibulaks on harilik sibul mis on kasvatatud hollandis, kus 22% maast katavadki sibulate põllud, ostetud poest. Pirniks keskmise kasvuga harilik Euroopa pirn mis on ostetud Viljandi turult. Uurimismeetodist tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). See on meile oluline kuna selle abil saame ära määrata tiitritavate ainete happelisuse tasemed, ehk nende ainete pH. Lk 3/9 Praktiline katse hariliku sibulaga 1.1 Lähemalt sibulast : Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal
Piima omadused · maitse · lõhn vörskele puhtale piimale omase maitse ja lõhnaga · värvus- Olenevalt rasvasisaldusest piima värvus muutub · konsistents - ühtlane vedelik Keemilised omadusd · pH - skaala on 0-14. pH on vahemikus 6,6 kuni 6,8. Piim on nõrgalt happeline lahus. Kinnijäävate lehamade piima pH on 6,9. Ternespiima pH on 6,0, udarapõletikku põdevate lehamde piima pH 7,5. Tiitritav happesus- Thörneri kraadides mõõdetakse. Värske piima happesus on 16-18 kraadi tH Valgud annavad neli kuni viis kraadi Thörnerit, mineraalainete soolad annavad 9 kuni 10 kraadi Thörnerit. Ja gaasid annavad 1 kuni 2 kraadi. Tiitritaval happesusel on seos laktatsiooniperioodiga. Laktatsiooniperiood- aeg, millal lehm annab piima. Laktatsiooni alguses on happesus kõrge ( 20-22 kraadi Thörnerit)
kultiveeritavatest bakteritest NB: Kultiveeritavate bakterite arvukus on kvaliteedi ja tootmiskultuuri indikaator Toorpiimale esitatavad mikrobioloogilised nõuded: Inglismaa: <2x104 CFU/ml Eesti: AM (30°C juures): <100 000 CFU/ml Pakendatud toorpiim: <50 000 CFU/ml S.aureus: 100 CFU Somaatiliste rakkude arv: 400 000 r/ml Pidurdusainete sisaldus: 0,01RÜ Tiitritav happesus: 17°Th Th- Thörneri kraad: Piima neutraliseerimiseks kulutatud leelise hulk ml-des ff manulusel Kultiveeritavate bakterite koosluse struktuur toorpiimas: 1. GP kokid: Micrococcus Streptococcus Lactococcus Staphylococcus 2. GP pulkbakterid: Microbacterium Lactobacillus Corynebacterium Arthrobacterium Kurthia
Süsivesikud 4,6 % 7,0 % Rasvad 3,9 % 4,0 % Valgud 3,2 % 4,5 % Mineraalained 0,7 % 0,4 % Rasvata kuivaine 8,8 % (7,9 - 10,0 %) 2. Piima vastuvõtt ettevõttes ja säilitamine Enne vastuvõtmist tehakse ettevõttes järgmised analüüsid: - Määratakse piima tiitritav happesus ja pH - Antibiootikumide jääkide määramine - Temperetuur - Külmumistäpp/tihedus - Mikrobioloogilised analüüsid - Lõhn ja maitse Piima säilitamiseks kasutatakse vertikaalseid ja horisontaalseid sise- ja välistanke. Need on valmistatud roostevabast terasplekist, nende vahel paikneb enamasti vahtplastist termoisolatsioonikiht. Piimahoiutankid võivad asuda nii hoones sees kui väljas. Piima säilitatakse madalatel temperatuuridel. 3
Toidurasvad Happearvu ja vabade rasvhapete sisalduse määramine Töö käik Proovi ei tohiks enne analüüsi soojendada ega filtreerida, kuna proov võib sisaldada ebapüsivaid rasvhappeid. Proovi tuleks võtta nii palju, et titranti kuluks vähemalt 0,2 ml. Kaalusin koonilisse kolbi 2,5 värsket rapsiõli ja lahustasin proovi 20ml neutraallahuses. Hoolikalt segades tiitrisin KOH lahusega roosa värvuseni, mis pidi püsima vähemalt 5 minutit. Kui tiitritav lahus muutus häguseks, lisasin veel lahustit. Katse andmed ja arvutused Happearv HA (mg KOH/g) arvutatakse valemiga: HA = V · K · 5,611 / m, kus V - kulunud 0,1n KOH lahuse maht, ml; K 0,1n KOH lahuse normaalsustegur; 5,611 1 ml-s 0,1n KOH lahuses olev KOH mass, mg; m rasva kaalutis, g. HA = 0,25 * 1 * 5,611 / 2,5 = 0,5611 Vabade rasvhapete sisaldus protsentides FFA = V · C · M · 100 / 1000 · m, % kus V kulunud KOH lahuse maht, ml;
Töö käik Proovi ei tohiks enne analüüsi soojendada ega filtreerida, kuna proov võib sisaldada ebapüsivaid rasvhappeid. Proovi tuleks võtta nii palju, et titranti kuluks vähemalt 0,2 ml. Olenevalt oodatavast happearvust kaalutakse koonilisse kolbi 2-10 g õli või rasva (mida väiksem happearv, seda suurem kaalutis). Proov lahustatakse 20-50 ml eelnevalt neutraliseeritud solvendis. Hoolikalt segades tiitritakse KOH lahusega roosa värvuseni, mis peaks püsima vähemalt 5 minutit. Kui tiitritav lahus muutub häguseks, tuleb lisada lahustit. Arvutus Happearv HA (mg KOH/g) arvutatakse valemiga: HA = V K 5,611 / m, kus V - kulunud 0,1n KOH lahuse maht, ml; K 0,1n KOH lahuse normaalsustegur; 5,611 1 ml-s 0,1n KOH lahuses olev KOH mass, mg; m rasva kaalutis, g. Vabade rasvhapete sisaldus protsentides FFA = V C M 100 / 1000 m, % kus V kulunud KOH lahuse maht, ml; C KOH lahuse kontsentratsioon;
vesinikioonid, nende kontsentratsioon määrab mulla rektsiooni. Seda väljendatakse pH ühikutes- vesinikioonide kontsentratsiooni negatiivne kümnendlogaritm. Praktikas kasutatakse pHH2O või pHKCl. pHH2O = pHKCl + (0,5...1,1) 2)potensiaalne mullahappesus- kajastab mulla kolloididel neeldunud vesinik ja alumiiniumioone. Aktiivse ja potensiaalse happesususe vahel on tihe seos, kui mulla lahus on happeline, siis on ka kolloidi´del palju vesinik ja alumiiniumioone. (Potentsiaalne happesus e. tiitritav happesus lisaks mulla neelavas kompleksis olevad H+ ja Al+++ ioonid). Tähistatakse H5,6 ( asendus-) ja H8,2 (hüdrolüütiline-) happesus. H5,6 näitab minimaalset lubjatarvet. Mulla puhverdusvõime on mulla omadus vastu panna ükskõk millise teguri poolt esilekutsutavatele reaktsioonimuutustele, väga tähtis taimede toitumise ja väetamise seisukohast. Mullad ei ole ühtlaselt kaitstud nii hapetega kui leelistega mõjutamise vastu. Parandamiseks org
Happearvu ja vabade rasvhapete sisalduse määramine Töö käik 1. Proovi ei tohiks enne analüüsi soojendada ega filtreerida, kuna proov võib sisaldada ebapüsivaid rasvhappeid. 2. Proovi tuleks võtta nii palju, et titranti kuluks vähemalt 0,2 ml. 3. Kaalusin koonilisse kolbi 3,27 sojaõli ja lahustasin proovi 25 ml neutraallahuses. 4. Hoolikalt segades tiitrisin KOH lahusega roosa värvuseni, mis pidi püsima vähemalt 5 minutit. 5. Kui tiitritav lahus muutus häguseks, lisasin veel lahustit. Katse andmed ja arvutused Happearv HA (mg KOH/g) arvutatakse valemiga: HA = V · K · 5,611 / m, kus V - kulunud 0,1n KOH lahuse maht, ml; K 0,1n KOH lahuse normaalsustegur; 5,611 1 ml-s 0,1n KOH lahuses olev KOH mass, mg; m rasva kaalutis, g. HA =0,15*1*5,611/3,27 = 0,2574 Vabade rasvhapete sisaldus protsentides FFA = V · C · M · 100 / 1000 · m, % kus V kulunud KOH lahuse maht, ml;
teise teadaoleva kontsentratsiooniga ainega (B), mis reageerib hästi titrandiga, kuid ei lagunda analüüdi ja titrandi reaktsioonil moodustunud produkti (P). skeem: A + Tliias = P + Tliig Tliig + B = Q kaudne tiitrimine kui titrant ei reageeri analüüsitava ainega. (eelkõige kompleksonomeetrias) - titrandi (T) ja nõrgema kompleksimoodustaja (B) vahelise reaktsiooni produktiga (Q) pannakse reageerima tiitritav lahus (A, peab olema tugevam kompleksimoodustaja); määratakse eralduva nõrgema kompleksimoodustaja (B) hulk. skeem: A + Q = P + B B+T=Q 10. Standardlahused ja nõuded standardlahustele. Püsiv, et tema kontsentratsiooni peaks määrama ainult üks kord; Kiire reaktsioon analüüdiga; Täielik reaktsioon analüüdiga; Selektiivne keemiline reaktsioon, kirjeldatav ühe võrrandiga 11. Standardlahuste kontsentratsiooni määramise meetodid. otsene meetod
mida on antud metoodikaga veel võimalik usaldusväärselt detekteerida ja identifitseerida •Määramispiir (ka kvantiseerimispiir) (limit of quantitation, LoQ) on madalaim analüüdi sisaldus proovis, mida antud metoodika võimaldab usaldusväärselt kvantitatiivselt määrata. 97. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud • Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks • Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava 98. Kromatograafia. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi
kroom, nikkel, seleen, räni. · Piimas olev raud on seotud suures ulatuses kaseiini mitsellidega. Piim on suhteliselt hea tsingi allikas. Joodi sisaldus piimas on suurem talvel. PIIMA HAPPELISUS · Piima happelisus. Seda iseloomustab pH, mis enamikus proovides on 6,6...6,8. Segupiima keskmine pH 20 0C juures on 6,7. Normaalne piim on nõrgalt happeline lahus. Piima pH tõuseb laktatsiooni kestel, kinnijääjate lehmade piimas on see 6,9. Ternespiima pH võib olla 6,0. · Piima tiitritav happelisus sõltub valkude, soolade ja gaaside sisaldusest. Äsja lüpstud piima happelisus on 16...18 0Th. · Piima tiitritav happelisus peegeldab piima tehnoloogilisi omadusi: happelisuse tõusuga suureneb piimhappesisaldus ja häirub piima kaseiini püsiv kolloidsüsteem, mistõttu piim võib kuumutamisel kalgenduda. · Piima, mille happelisus on üle 18 0Th, ei kasutata pulbrite valmistamiseks. 34. Piima kvaliteeti mõjutavad tegurid.
ja nende abil koostatakse kalibreerimisgraafik, millelt leitakse analüüdi sisaldus proovis. Lisamismeetod – Proovi lahusele lisatakse kindlates kogustes analüüti ja mõõdetakse analüütilist signaali saadavates lahustes. Kumbki võib olla tehtud sisestandardiga või ilma. 82. Kalibreerimisgraafiku ja lisamismeetodi võrdlus. 83. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. Ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi. 84. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi.
Joonisel 3.6 on y-teljel lahuse pH ja x-teljel lisatud aluse moolide arv ühe algselt lahuses olnud happemooli kohta. Pange tähele, et tiitrimiskõvera laias vahemikus jääb lahuse pH ühe ühiku piiresse, kas allapoole või ülespoole pKa väärtust, pH väärtusel pH = pKa on tiitrimiskõver kõige laugem. Tiitrimine on täielikult pöörduv (ja kiire). Meie näites NaOH-ga lõpuni tiitritud sipelghappelahus on täpselt sama joont pidi tugeva happega (näiteks HCl) tagasi tiitritav. Puhverlahused Vaadates joonisel 3.6 toodud tiitrimiskõveraid selgub, et kui lahuse pH on oma väärtuselt võrdne pKa väärtusele või on sellele lähedal, siis muutub lahuse pH väikese koguse happe või aluse lisamisel küllaltki vähe. Kõige vähem muutub lahuse pH väikese koguse happe või aluse lisamisel kui lahuse pH = pKa. Eeltoodule rajanebki nõrga happe-konjugeeritud alus lahuste puhverdusvõime
koordinatsiooniarvud on 6 ja 4. *Kelaat. Mõned ligandid annavad metalliga rohkem kui ühe sideme. Komplekse, kus ligand annab metalliga mitu sidet ja moodustab tsükli, nimetatakse kelaatideks(tsentraalatom on seotud ligandi mitme aatomiga). * Kompleksonomeetria: põhineb püsivate vees hästi lahustuvate sisekompleksühendite moodustumisel metallide katioonide ja kompleksoonide vahel. *Tiitrimine: meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). * Kareduse määramine. Kompleksonomeetriline tiitrimine. Üldkareduse (Ca2+ ja Mg2+ ioonide summarse sisalduse) määramine toimub nn kompleksonomeetrilise tiitrimise teel. Tiitritakse etüleendiammiintetraäädikhappe (EDTA) naatriumisoola ehk triloon-B lahusega, pH=10, Indikaatorina kasutatakse üldkareduse määramisel kromogeenmusta
Avastamispiir (ka detekteerimispiir) on vähim analüüdi sisaldus proovis, mida on antud metoodikaga veel võimalik usaldusväärselt detekteerida ja identifitseerida. Määramispiir (ka kvantiseerimispiir) on madalaim analüüdi sisaldus proovis, mida antud metoodika võimaldab usaldusväärselt kvantitatiivselt määrata. 97. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. Ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi. 98. Kromatograafia.
annaabi.ee 
