(konventsioon) morfonoloogia ENERGEETILINE TASAND Morfeem morfoloogia (Silp) Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna OPERATIIVMÄLU TASAND Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas Liitlause (grammatika osa), leksikol Foneetiline lause Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik Tekst Kõne Kõneakt Kõneleja mõte: koostamine morfidest, holofraasidest ja sõnadest (vt. Ameerika loomulik fonoloogia), mõistestamine, keelendamine, luuakse kõneplaan Edasiandmine närviimpulssidena kõneorganitele ja moodustus. Virtuaalne akustiline struktuur teadvuses (nt kuuma kartul suus), neuraalne ja füsioloogiline tegevus Helilaine produtseerimine ja levi, akustiline kõnesignaal
omistavad tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid "Venus ja Adonis" ning "Lucretia teotamine". Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks. Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i
tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid "Venus ja Adonis" ning "Lucretia teotamine". Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks (nn seikpiroloogia). Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorluse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. 1 SHAKESPEARE looming jaotatakse 3 perioodi. ESIMENE PERIOOD (1590 1600) optimistlik periood, siia kuuluvad ajalookroonikad,
Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne struktuur, vaatepunkt, süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised
mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms · Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Abiteadused: bibliograafia, tekstoloogia e tekstikriitikam lähiteadused filosoofia, esteetika, keeleteadus jne 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugemise ajaloost saab rääkida al uusajast. Alates trükipressi leiutamisest hakkab lugeja tähtsus tõusma. Ei eksisteeri õiget lugemist, kuna ilukirjanduse keel on väga mitmetähenduslik. Viimase 50 a jooksul on intensiivselt uuritud lugeja rolli ning leitud, et teose tähendus suurel määral sõltub lugejast. Lugeja olemus:
põhižanrid: lüürika, või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos, lugeja kui kontekst. 3 Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). 4 Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks). 5 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus
o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika o Strukturalism, vene formalism o Uuskriitika o dekonstruktsioon Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende
Northrop Frye - kirjandus pühendumuse ja vabaduse vahel Kirjandusteaduse koostisosad Kirjanduse ajalugu (diakroonne vs. sünkroonne) Kirjandusteooria- tegeleb teksti ülesehitusega Kirjanduskriitika- vahendaja roll, uurib kaasaegseid tekste, soodustab teksti kohanemist kultuuris, Kirjandusteaduse abiharud Bibliograafia (jooksev või retrospektiivne, täielik või valitud, personaalia, jne)- trükiväljaannete fikseerimine Historiograafia- kindla teadusharu v teadusliku probleemi uurimine Tekstoloogia kui 1) rakendusteadus (tegeleb teksti toimetamise põhimõtetega) või 2) tekstikriitika (uurib teksti loomelug,u autori intentsioone, võrdleb mustandeid lõpliku tekstiga) Heuristika- uurib kindla teadusliku probleemi lahendamise viise ja teid Kirjanduskaanoni traditsionalistlik mõistmine Kaanon kui klassika sünonüüm Väärtus Kvaliteet (semantiline tihedus, avatus, tõlgenduste rohkus) Harold Bloom "Lääne kaanon", "Mõjutuse äng"
tegelase sisemaailm); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine
maailm, sügavalt märgiline · modernism · futurism · ekspressionism · sürrealism · postmodernism · pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen. 8. SLAIDSHOW Kirjandusteaduse ajalugu: suundumused, koolkonnad (koolikonnad = kumuleeruvad teadused; suundumused = teadmised arenevad) -antiik: retoorika, poeetika, tekstoloogia / Platon, Aristoteles + üldfilosoofiline = esteetiline fenomen; palju (tähenduslikke) algatusi, nt Artes liberares 7 (3+4), st 3 edasi keskaega -keskaeg: grammatika, dialektika, retoorika (on ülikooli aluseks) -renessanss: Julius Caesar Scaliger (antiikteaduste juurde tagasi, kirjanduse nihe samas rahvakeelsuse suunas (vt keskaeg - 3 vaba kunsti ülikooli alus) -klassitsism ja barokk: Nicolas Boileau, Martin Opitz (Boileau sõnastab klassikalise esteetika reeglid)
narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus,
isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekst – iseseisev tervik. Keel struktuur stiil, materiaalsus(väljaanded ja toimetamine), sisemised seaduspärad. 1. Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutnud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. 2. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, süntaks, värsimõõt. 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana, mille meetodid ja uurimisfookus võeti üle kirjandus- ja ka
mis omistavad tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid "Venus ja Adonis" ning "Lucretia teotamine". Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks. Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme
tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid "Venus ja Adonis" ning "Lucretia teotamine". Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks. Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme
viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen. 30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega? Kirjandusteaduse suundumused, koolkonnad (koolikonnad = kumuleeruvad teadused; suundumused = teadmised arenevad) : (1) antiik: retoorika, poeetika, tekstoloogia / Platon, Aristoteles + üldfilosoofiline = esteetiline fenomen; palju (tähenduslikke) algatusi, nt Artes liberares 7 (3+4), st 3 edasi keskaega (2) keskaeg: grammatika, dialektika, retoorika (on ülikooli aluseks) (3) renessanss: Julius Caesar Scaliger (antiikteaduste juurde tagasi, kirjanduse nihe samas rahvakeelsuse suunas (vt keskaeg - 3 vaba kunsti ülikooli alus)
ebaprominentseks. Kriitika võib olla tekstikeskne (kirjandusteaduslik) või vahend ideoloogiliste teooriate propageerimiseks. Kirjandusteaduse abiharud: · Bibliograafia. 1) jooksev b. fikseerib kõiki ilmuvaid tekste, 2) retrospektiivne b. tegeleb teatud ajavahemikul ilmunud tekstidega, 3) täielikud ja valitud b.-d, 4) personaalia (autorib.), 5) teadusharude ja muud b.-d · Historiograafia. Teadusharu ajalugu · Tekstoloogia (tekstiloomelugu) ja paleograafia (käsikirjade uurimine) · Heuristika. Arhiiviotsingu meetodid. Uurimisprobleemi lahendamine otsingu tegemise viisid ja meetodid · Võrdlev kirjandusteadus ehk komparativistika. 3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970
Peamised tekstistrateegiad on järjestamine (põhineb teksti sündmustiku esitamisel ajalises järgnevuses), eritlemine (tugineb mingi probleemi või nähtuse analüüsile), rühmitamine (põhineb probleemide või nähtuste liigitamisel pea- ja alarühmadesse), vastandamine (põhineb nähtuste vastandamisel), võrdlemine (põhineb nähtuste võrdlemisel). Enamasti kasutatakse tekstis erinevaid strateegiaid neid omavahel järjestades ja põimides. tekstoloogia teadusharu, mis tegeleb tekstide uurimisega: käsitleb tekstide ehtsuse ja algupäraga seotud küsimusi. Näiteks: Lydia Koidula luuletuste teaduslik väljaanne (1969). temaatika kirjandusteoses käsitletavad teemad, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Peateema on teost läbiva keskse idee kandja, kõrvalteemad täiendavad ja laiendavad seda. teose struktuur teose sisemine ehitus, teose koostisosadest moodutuv süsteem.
annaabi.ee 
