Teatri retsensioon „Nüüd tõesti aitab jamast“ (0)

Teatri retsensioon

„Nüüd tõesti aitab jamast“

Väisasin 14. oktoobril 2013 aastal Nokia kontserdimaja . Olin soetanud pileti Peeter Oja Stand -Up etendusele „Nüüd tõesti aitab jamast“. Näidend oli Peeter Oja, Mart Normeti ja Erik Moora ühislooming. Kaasatud olid muusika eest vastutaja Sten Sheripov ja kunsti poole valdaja Mihkel Uba. Lisaks oli appi tulnud ka Karl Kermes ja Monoteater. See etendus tundus reklaamide ja kirjelduse põhjal väga huvitav ja põneva sisuga olevat. Lisaks on Peeter Oja teada-tuntud koomik , kelle naljad külmaks ei jäta.
Näitlejast
Peeter Oja on eesti näitleja, koomik, laulja ja telemees. Ta on sündinud 2. juulil 1960-ndal aastal Tallinnas. Näitleja hariduse omandas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille ta lõpetas 1986-ndal aastal. Ta on kuulunud kahe Eesti tuntud bändi: „ Kuldne Trio“ ja „Bläck Rokit“ koosseisu. Suurima tuntuse on ta vast kogunud absuridhuumorit ja iprovisatsiooni viljelenud telelavastusest „Kreisiraadio“, kus tema kuulsamateks rollideks oli Alev Ström ja kivipallur Jürko. Lisaks on osalenud ka Eurovisioonil koos Tarmo Leinatamme ja Hannes Võrnoga. Tema viimaseks suuremaks ja meeldejäävamaks teletööks oli „Ärapanija“, milles räägiti nädala jooksul juhtunust ja kust ei puudnud ka värvikas huumor. Hetkel on Oja telesaate „Me armastame Eestit“ ühe võistkonna kapten.

Etendusest

Näitleja peamiseks ülesandeks on selgitada lihtinimestele, mis toimub kodumaa poliitmaastikul. Kõrvalülesanneteks on teha rahvale lihtsamaks, keda valida, rääkides kõigest ausalt ja tuues meediast konkreetseid näiteid. Seda kõike tegi Peeter Oja mõnusas ja vaimukas võtmes ning kunagi ei tekkinud hetke, kus tahtsid vaadata, mis kell on ja millal koju saab. Kuna Peeter Ojal on kamaluga kogemusi nii telest, teatrist kui ka muusikast, siis oli etendus ka väga professionaalne.
Etenduse sisuks oli poliitika, valimised ja kõik muu, mis nendega seostub. Tegemist oli väga ajakohase teatritükiga, sest oktoobri lõpus toimusid kohaliku omavalitsuse valimised. Tänavad ja meedia oli poliitikuid ja nende lubadusi täis. Etenduse eesmärgiks oli rääkida ausalt ja teravmeelselt, mis toimub Eesti poliitmaastikul ning kuidas riigimehed oma tööd tegelikult teevad. Tagasi ei hoitud ka huumoriga, mis oli väga mahlakas ja täpne. Lisaks parodeeris härra Oja väga tõetruult ja vaimukalt Eesti tuntuid poliitnägusi nagu näiteks Vilja Savisaar-Toomastit, Edgar Savisaart ja Monika Batrakovat. Käsitleti ka igapäevaelu probleeme: näiteks nagu poest õuna ostmine , kus sul on valikus kümneid erinevaid õunasorte, mitu erinevat värvi ning tagatipuks ka pirnõun. Vähe sellest, et sul on raske valida endale sobivat, siis küsitakse sinult veel kassas, mis sordi puuvilja sa valisid. Need nimed ei ole meeldejätmiseks just lihtsamate killast. Nalja visati ka Eesti suusaspordi üle. Näiteks, et sportlaste esimene kommentaar pärast ebaõnnestunud võistlust on alati, et suusk ei libisenud, aga samal ajal kurdetakse Tallinna tänavate libeduse üle. Selle teema lõpetuseks käis Peeter Oja välja idee, et Eesti koondis võiks endale määrdemeheks palgata Tallinna linnapea , Edgar Savisaare!
Lavakujundusega palju vaeva ei oldud nähtud. Dekoratsioonideks oli üks laud, millel üks joogiklaas veega juhuks kui Peeter Ojal juhtub jutuajamisest kurk kuivama ja üks tool . Lihtne lavakujundus , hea ja humoorikas tekst aitasid tähelepanu hoida näitlejal ning peaosatäitja sai maksimaalse võimaluse särada, millega ta ka 100% toime tuli. Nagu öeldakse, lihtsuses peitub võlu, nii oli ka selle etenduse puhul.
Oli kohe aru saada et, heli peale oli pandud väga suur rõhk, et kõik saalisviibijad kuuleksid ja saaksid aru, mida lavalaudadel räägitakse. See oli ka muidugi loogiline, teades et tegemist on monotükiga ja lavaline tegevus piirdub peamiselt ainult kõnega. Kõik mida Peeter Oja rääkis ja ütles, oli väga selgesti kuuldav ja arusaadav. Midagi ei läinud kaduma ega kandunud kõrvast mööda.

Kokkuvõte

Kuna monoetendused on mulle igati meeltmööda ning ka komöödiažanr üks lemmikumaid, siis oli teatritükk igati nauditav ja kultuurilist rahulolu pakkuv. Lisaks oli ta ka hariv, sain teada uut ja huvitavat Eesti poliitika kohta. Tundus ka, et teistele külastajatele näidend meeldis, sest naerulaginat oli kuulda saalist väga palju. Lisaks oli minu arust väga hästi õnnestunud kohavalik Nokia kontserdimaja. Vabaõhulaval ei kujutaks sellist etendust hästi ette, sest inimesed ei suuda seal paigal olla ning on muid segavaid faktoreid, mis võivad häirida teatritüki jälgimist. Läheksin seda meeleldi uuesti vaatama, kui vaid oleks võimalus.
Riho Kirsipuu