ehk Sada vakka tangusoola". • Vanemuise Selts tegutses esialgu üüripindadel. 1870. aastal ostis Tartus maja, mis kuulus koos krundiga seltsile kuni maja põlenguni 1903. aastal. • 1906 – avati uus teatrihoone, mis valmis Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja eesti rahva majanduslikul toetusel soome arhitekt Armas Lindgreni projekti järgi. Siit algas Vanemuise kui Eesti esimese professionaalse teatri ajalugu. • 1937-1939 - ehitati uus, 500-kohaline teatrisaal. Vana teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks • 1967 - Vanemuise tänaval avati 1944. aastal hävinud teatrihoone asemele uus 682-kohaline teatrisaal ning 1970 842- kohaline kontserdisaal. • 1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja. KASUTATUD ALLIKAD • http://et.wikipedia.org • http://www.vanemuiseselts.ee
....................................... 3 Repertuaar........................................................................................................................................ 4 Solistid............................................................................................................................................... 4 Erinevad saalid................................................................................................................................. 5 Teatrisaal..........................................................................................................................................................5 Kammersaal.....................................................................................................................................................5 Valge saal ........................................................................................................................................................5
tantsib artiste rohkem kui kümnest erinevast riigist. Teatri töökodades valmivad dekoratsioonid, kostüümid ja rekvisiidid kingapandlast ja ballikleidist sõjakindluseni! Vanemuise majad http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=468&lang=est VANEMUISE SUUR MAJA Vanemuise suur maja (Vanemuise 6): modernistlikus stiilis 1967. aastal valminud teatrihoone, mis asub Tartu südames. Majas on 700-kohaline teatrisaal, 2004. aastal uuendatud teatri administratiivtiib, proovisaalid, garderoobid, töökojad jpm, samuti teatrikohvik Shakespeare. VANEMUISE VÄIKE MAJA Vanemuise väike maja (Vanemuise 45a): ajaloolise hõnguga, aastatel 1914-1918 juugendstiilis ehitatud teatrihoone rohelusse uppuva pargi veerel. Maja hõlmab 440-kohalist teatrisaali, ovaalsaali, garderoobe, proovisaale, kohvikut. SADAMATEATER Sadamateater (Soola 5b): multifunktsionaalne moodne teatri- ja kontserdihoone, mis asub
Estonia teatri ja Draamateatri asutamine Maarjo Põder 10a 2014 Estonia teatri ajalugu Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 24. augustil 1913. 1944. aasta Tallina pommitamisel hävines Estonia teater. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. õpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Estonia teatri hoone Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis Soome arhidektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Hoone avati 24. augustil 1913. aastal. Tollal sai sellest
augustil 1913. Skulptor August Weizenberg kinkis teatrile selle puhul oma kaks kauneimat marmorkuju -- "Koidu" ja "Hämariku", mis ehtisid kunagi teatrimaja Punast saali. 23. aprillil 1919 tuli "Estonia" kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament -- Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Nõukogude lendurite totaalses pommirünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul hävis ka Estonia hoone. 1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal, 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. aastal. Kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles aastal 1991 Estonia talveaiana. Tänan kuulamast! J
augustil 1913. Skulptor August Weizenberg kinkis teatrile selle puhul oma kaks kauneimat marmorkuju -- "Koidu" ja "Hämariku", mis ehtisid kunagi teatrimaja Punast saali. 23. aprillil 1919 tuli "Estonia" kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament -- Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Nõukogude lendurite totaalses pommirünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul hävis ka Estonia hoone. 1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal, 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. aastal. Kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles aastal 1991 Estonia talveaiana. Tänan kuulamast! J
Estonia Teater Teatri avamine Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 24. augustil 1913. Tallina pommitamisel hävines Estonia teater. 1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal, 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. Arhitekt 1913. aastal valminud Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud juugendklassitsistlik Eesti Teater Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas. 1944. aasta 9. märtsi õhtul hävis Estonia hoone pommitamises. Teatri- ja kontserdimaja renoveeriti 1940-ndate aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi Maja ajaloost 23. aprillil 1919 tuli "Estonia" kontserdisaalis kokku esimene Eesti
sel alal Saksamaal ja mujal Euroopas tehti ning otsustati, et uue teatri arhitektuur pidi kindlasti saksalikku juugendstiili väljendama. ARHITEKTUURIKONKURSS 1906. aastal kuulutati Tallinna Saksa Teatri ehitamiseks välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi tingimused olid väga täpsed, selgelt oli kirjeldatud ruumide jaotus, rõdude arv, ruumide suurused ja isegi välisfassaadi materjal. Fassaadil oli nõue kasutada kohalikku paekivi. Programmi järgi pidi teatrisaal mahutama 600 inimest ja saalil pidi olema kaks rõdu. Enne seda aega olid rõdud ehitatud sammaste peale, aga 20. sajandi alguses hakati kasutama raudbetooni, mis lubas rõdud uutmoodi projekteerida, nii et ükski istekoht ei pidanud enam jääma sammaste taha. Teater ehitati küll peamiselt sõnalavastuste 3 jaoks, aga seal pidi olema võimalik mängida ka oopereid ja operette. Orkestriruum pidi mahutama 25-30 muusikut
*Põhikiri registreeriti 5 päeva hiljem 10. jaanuaril, selle võtsid vastu Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis. * Ugala teatri nimi viitab kahele muistsele Eesti maakonnale: Sakala ja Ugandi, sellise ettepaneku tegi asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kulhbars. *Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust. *Esimestel tegutsemisaastatel rentis Ugala ruume Koidu Seltsilt, 1924. aastal saadi oma käsutusse Seasaare kõrtsi teisel korrusel asuv teatrisaal. (Praegu asub selle sõjas põlenud hoone kohal Viljandi Kultuurimaja) *1949. aastal sai Ugala kunstiliseks juhiks Aleks Sats, kes kujunes kahe järgneva kümnendi jooksul ka Ugala produktiivseimaks lavastajaks (82 lavastust). Tema kõrval tõi Karl Ader välja 47 lavastust. *Järjest suuremaks muutus teatrialase ettevalmistuse saanud näitlejate osakaal trupis. Ugala trupiga liitusid 60-ndail Leonhard Merzin, Ines Aru, Leila Säälik, Arvo Raimo, Enn
Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist või ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide ilme muutus põhjalikult. Muutus ka interjöör, mis kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks. 1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal, 1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. aastal, kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles 1991 ,,Estonia" talveaiana. Kuigi maja kuulub tänapäeval endiselt ,,Estonia" teatrile, tegutsevad selles praegu siiski kolm iseseisvat institutsiooni -- ühes tiivas Rahvusooper ,,Estonia" ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Inimesed Rahvusooperis Estonia töötab ligikaudu 450 inimest. Neist pooled kuuluvad loomingulisse
Teatri juhatuselt nõudis omajagu laveerimisoskust ja julgust, et tulla toime võlausaldajatega; näitlejatelt aga tõelist fanatismi, et mängida kuude kaupa, teadmata, millal tuleb palgapäev. Lisaks veel võitlus külmaga alatasa kütmata prooviruumides ja sagedased väljasõidud maakohtadesse, kuna Viljandis nappis publikut... Esimestel tegutsemisaastatel rentis Ugala ruume Koidu Seltsilt, 1924. aastal saadi oma käsutusse Seasaare kõrtsi teisel korrusel asuv teatrisaal. (Praegu asub selle sõjas põlenud hoone kohal Viljandi Kultuurimaja). Repertuaaris said sõnalavastuste kõrval oma koha ka operetid ja laulumängud. Andres Tukk lavastas operetid "Geisa" ja "Lõbus talupoeg", Armin Hunt laulumängu "Viinamäe Liisi". Muusikalavastused kujunesid küll populaarseteks, ent ei aidanud siiski kuigivõrd parandada teatri majanduslikku olukorda, kuna nende väljatoomisega olid seotud suured kulutused.
Töö võtsid ette kolm kunstnikku Elmar Kits, Evald Okas ning Richard Sagrits. Kuna kogu lage pilguga haarata on keeruline, on kunstnikud jaganud lae neljaks üksikuks süzeeks. Lavapoolne osa on pühendatud võidule vaenlase üle ning kangelaste rõõmsale vastuvõtule elanike poolt, lae vastasosas kujutatakse laulupidu, vasakul pool on teemaks "Põllumajandus" ning paremal "Tööstus ja kalandus". 1946. aastal avati kontsertsaal uuesti, 1947. aasta oktoobris avati ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. Hoone oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti. Tänapäev Teatri loominguline juht ja peadirigent on 2012. aastast Vello Pähn, peadirektor (aastast 2009) Aivar Mäe ja balleti kunstiline juht (aastast 2009) Toomas Edur.
1935 - sai direktoriks Otto Aloe, draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel, dirigendiks Juhan Simmi kõrvale Eduard Tubin. Esimene eesti rahvuslik ooper, Aava "Vikerlased", lavastati Vanemuises 1935. aastal. Olulise koha omandas ooper. 1939 - jõuti Ida Urbeli eestvõttel esimese iseseisva tantsuetenduseni, milleks oli P. Tshaikovski "Karnevalisüit". 1937-1939 - ehitati uus, 500-kohaline teatrisaal. Vana teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. 1940 - pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu määrati Vanemuise juhiks Kaarel Ird. Ta oli 1934-1936 õppinud Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudios. 8 Eesti Draamateater Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era- teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise
suurüritusi. Vabariikliku tähtsusega ettevõtmistest toimub Folgikojas iga aasta aprillis Eesti rahvamuusikatöötluste festival ,,Moisekatsi Elohelü". · Sae- ja viljaveskist on tänasekks saanud veskiteater. Sajandivanune sae- ja viljaveski asetseb Mooste mõisa suurest õuest mõnisada meetrit eemal. Veskiteater renoveeriti 2006. aastaks ja on nüüd kohaliku külateatri loomelavaks. Teatrisaal kohandati vanasse viljaveskisse ja mahutab kuni 60 külastajat. Veskiteatri näitlejateks on kohalikud näitlejad. · Mooste mõisa viinavabrikust on saanud pärast renoveerimist fototurismikeskus. Hoone ehitati 1909.aastal ja see on silmapaistev näide mõisaaegsest tööstusarhitektuurist. Viinavabrikus toodeti toorpiiritust veel 1950. aastate keskel. Renoveerimine lõppes 2010.aastal. Hoone on eraomandis. · Käsitöökoda renoveeriti Euroopa Liidu toel 2009
9. märtsil, kui Punaarmee õhust Tallinnat ründas, sai teatrihoone pea täiesti hävitatud. 1940-ndate teisel poolel hakati hoonet taas ehitama eesti arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi, milles püüti taastada algset väljanägemist. Lõunafassaadi akendevahelised alad on kaunistatud dooria sammastega. Sisekujunduses lähtusid arhitektid sotsiaalsest klassitsismist. 1946. aastal avati kontsertsaal uuesti, 1947. aasta oktoobris avati ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. Hoone oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti. Estonia teatril on olnud aja jooksul palju erinevaid nimetusi, kuid aastast 1998 kannab see nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina. Aastast 1994 juhib teatrit peadirektor Paul Himma
galeriile. Peeglid ja aknad rõhutavad selle suuri mõõtmeid. Suurejooneline lagi, mille maalis Paul Baudry portreteerib teemasid muusikaajaloost. Lüürat, domineerivat dekoratiivset elementi leiab nii kütterestidel kui ka ukselinkidel. Garnier auks on loodud fuajeesse skulptor Carpeaux poolt büst, mis seisab keset fuajeed. 8 Vaatajate saal Vasega kaetud ja rikkalikult kaunistatud kupli all asub teatrisaal, kus on üle 2000 istekoha. Värvidest valitsevad saalis pidulik punane ja kuldne. Kõrgemal sulevad ruumi neli rõdukorrust, kus avaneb optimaalne vaade lavale- ja muidugi esmajoones teistele ooperikülastajatele. Lage kaunistab suur lühter, millel on kaalu märkimisväärsed 8 tonni ning lühtri ümber on Marc Chagalli loodud laemaal. Sellel 1964. aastal valminud laemaalil on kujutatud Pariisi ehitisi segatuna tuntud muusikateoste tsitaatidega, teiste hulgas ka Igor
Hiiglasliku lossi- ja pargiansambli kaasaegsele restaureerimisele saadi pühenduda alles pärast Teist maailmasõda. Salongidest parki Mõistagi ei valminud kogu hiiglaslik lossiansambel ühe hingetõmbega. Põhiplaani koostas arhitekt Le Vau, edasi viis ehitustegevust tuntud Pariisi arhitekt J. Hardouin-Mansart, kes rajas tiibhooned, alustas lossikabeli ehitust ning osales sisekujunduse loomises. Väikese Trianoni lossi lõi J. A. Gabriel, kelle käe all valmis ka lossi luksuslik teatrisaal. Arhitektide, sisekujundajate ja skulptorite nimede rida võiks veel jätkata, kuid mõistetavalt mõjutasid lossiansambli kujunemislugu eelkõige selle valitsejad ise. Iga järgmine muutis eelmise tehtut või lisas midagi uut. Ruumide ülesanded ja ilmed vahetusid, kuid nende luksuslikkus ei kahanenud.Üks suurejooneline ruum vaheldub teisega, pilku paeluvad luksuslikud peeglid, lühtrid, rääkimata mööblist, maalidest, skulptuuridest ja nipsasjakestest
Kultuurikeskus, Vahtra Loomekeskus ja Sompa Klubi. 2013-2015 Viidi läbi Kohtla-Järve Kultuurikeskuse hoone kompleksne renoveerimine. Kohtla-Järve kultuurihoone on sõjajärgsete aastate nõukogude neoklassitsismi iseloomustav ja väljapeetud näide. Säilinud on 50 –ndate aastate ilme nii eksterjööris kui ka interjööris. Kasulikku pinda on 2856 m2. Hoones paiknevad kabinetid, ringide ruumid ja läbi kolme korruse kulgev teatrisaal 500 istekohaga. Saalis asetseb kaasaegne kontserte ja etendusi teenindav tehniline park Teisel korrusel paikneb loengusaal, kohvik ja ringide ruumid. Kultuurikeskus ei kaunista üksnes linna, vaid kingib suurepärase võimaluse vabaaja veetmiseks ja loominguliste võimete arendamiseks. Tänases Kohtla-Järve Kultuurikeskuses tegutseb 36 isetegevus- ja huviringi, milles osaleb 748 lauljat, tantsijat, pillimeest ja näitlejat. Aastas korraldatakse üle 300 sündmuse lastele,
aasta kevadel toimusid esimesed suuremad võimlemiskursuste üritused. Mätrsis esinesid eliitrühmad Tallinnas "Estonia" teatris ja paar kuud hiljem Tartus "Vanemuise " teatris. Esinemised "Estonias ja "Vanemuises" võttis seltskond hästi vastu, aga erialaringkondades kutsusid need esile poleemikat. Ajakirjanduski reageeris elavalt. "Rahvaleht" kirjutas : Neljapäeva õhtul oli "Estonia" teatrisaalis võimlemisõpetaja Ernst Idla võimlemisgruppide esinemie. Publikut oli kogunenud teatrisaal tulvil täis..Peale tavalise publiku oli väljas ka suurem osa pealinna võimlemisõpetajaid, kes tulnud tutvuma oma kolleegi tööga...Võimlemisõpetaja näitas publikule töötundi, niisugust nagu peab tema vastavaks meile, meie oludele ja meie inimestele. Tempo, rütm ja hoog kandus lavalt parterri ja rõdudele, sundides pealtvaatajaid elama kaasa.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla- võlur Tallinnast", lk 20)
võistlusprojektis, eriti põhiplaanis. Varemete puhastamine algas 1944. a. sügisel, tõsisemate ehitustöödega alustati 1945. a. suvel, kuigi A. Kotlil projekt töö käigus veel muutus. Esimesena valmis 19466. a. suvel kontserdisaali osa. A. Kotlit autasustati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1947. a. oktoobripühadeks avati teatrisaal ja uus põhjakülg, terve suur juurdeehitis võeti vastu 1951. aastal. Sõjajärgse monumentaalkunsti läbiv teema oli kavatsus põstitada Tallinnasse hiiglaslik võidumonument. Esimene konkurss kuulutati välja varakult enne sõja lõppu 1944. a. sügisel. Määrates asukohaks Vavaduse väljaku koos Harjumäega, jäeti osalejatele ilmselt üsna vabad käed. Esimeste auhindade väärilisi töid ei leitud, kolmandad preemiad said P. Tarvase ja A. Volbergi ,,Kalevite kants" ja A. Kotli ,,Lipp"
Õppused toimusid barakkide kaupa. Meestest moodustati jaod, kolm jagu andis rühma. Ühes barakis oli aga kuni kaks rühma. Alguses pandi rõhku riviõppele ja sportliku vormi täiustamisele. Kui seda oli piisavalt, jagati kätte relvad ja algas relvaõpe. Relvaõpet teostasid allohvitserid ja spetsialistist „Deutschlandi“ diviisist. Sõduritele pakuti ka meelelahutust. Seda pakkusid neile esialgu kino ja õllesaal, hiljem ka raamatukogu ja teatrisaal. Õllesaalis olid eestlased populaarsed ja see võis nii mõnigi kord sakslastega tüli tekitada. 13. veebruaril 1943. aastal andsid esimesed sõdurid laagris oma sõdurivande. kuu aega hiljem, 23. märtsil arvati esimene pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja suunati Lõunarindele Ukrainasse. Sellest moodustati Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderite SS-pataljon „Narwa“. Pataljoni ülemaks sai Georg Eberhardt ja pataljoni kooseisus oli tollel hetkel 973 meest, neist 776 eestlast
Selgusetu on, keda laulatatakse ja keda maetakse. Noormees kiirustab teatrietendusele ja palub Jutustajal samuti saali minna. Noormees lahkub aga nii kiiresti, et jutustajal ei avane võimalust teed küsida. Nii püüab ta omal käel teed leida. Ta on koridoris, kus on kolm ust. Ühest ta just tuli, seda ta ei vali. Teine on lukus, seega jääb vaid kolmas uks. Jutustaja avab selle ja ehmub. Tal veab, et ta kohe sisse ei astunud, sest uks on mitme meetri kõrgusel õhus. All paistab küll teatrisaal, kuid sinna saab antud uksest vaid redeli kaudu ning vastavat redelit Jutustaja ei usalda. Ta sulgeb ukse ja otsustab parema tee leida. Ta leiab mingi trepi ja suundub seda mööda kuhugi üles kuni jõuab teatrisaali rõdule. Rõdult ei avane lavale kõige parem vaade ja Jutustaja otsustab siiski leida tee alla saali. Üks noormeestest, kes teose alguses dzässlooga esines ja keda Jutustaja samuti ekslikult Allaniks peab,
Noormees kiirustab teatrietendusele ja palub Jutustajal samuti saali minna. Noormees lahkub aga nii kiiresti, et jutustajal ei avane võimalust teed küsida. Nii püüab ta omal käel teed leida. Ta on koridoris, kus on kolm ust. Ühest ta just tuli, seda ta ei vali. Teine on 4 lukus, seega jääb vaid kolmas uks. Jutustaja avab selle ja ehmub. Tal veab, et ta kohe sisse ei astunud, sest uks on mitme meetri kõrgusel õhus. All paistab küll teatrisaal, kuid sinna saab antud uksest vaid redeli kaudu ning vastavat redelit Jutustaja ei usalda. Ta sulgeb ukse ja otsustab parema tee leida. Ta leiab mingi trepi ja suundub seda mööda kuhugi üles kuni jõuab teatrisaali rõdule. Rõdult ei avane lavale kõige parem vaade ja Jutustaja otsustab siiski leida tee alla saali. Üks noormeestest, kes teose alguses dzässlooga esines ja keda Jutustaja samuti ekslikult
6 11:00 ARTIS Vseviov SAAL 1 · IMDB 11:10 ÜLEMISTE Turu: üks isemoodi kana 3. APOLLO KINORESTORAN · IMDB 4.9 11:20 ÜLEMISTE LasseMaia Detektiivibüroo. Rongiröövli saladus (EST) 2. SAKU SAAL · IMDB 5.7 11:30 ARTIS Pärsia tunnid SAAL 2 · IMDB 6.8 11:35 ÜLEMISTE Surmavad illusioonid 6. SAAL · IMDB 11:45 SOLARIS O2 7. SAAL · IMDB 7.6 11:50 SOLARIS Surmavad illusioonid 5. SAAL · IMDB 11:50 ÜLEMISTE Turu: üks isemoodi kana 1. APOLLO TEATRISAAL · IMDB 4.9 12:00 SOLARIS LasseMaia Detektiivibüroo. Rongiröövli saladus (EST) 1. SAKU SAAL · IMDB 5.7 12:00 SOLARIS Roald Dahli "Nõiad" 6. SAAL · IMDB 5.4 12:00 ÜLEMISTE Räige reede 5. SAAL · IMDB 6.9 12:05 ARTIS Pesa SAAL 1 · IMDB 6.5 12:25 MUSTAMÄE Lumeinimese perekond (EST) 2. TALLINK SAAL · IMDB 6.0 12:30 CCPLAZA Podolski kursandid ISENSE SAAL · IMDB 6.5 12:40 CCPLAZA Greenland: viimane varjupaik SAAL 3 LUXE · IMDB 6.4
kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Totaalne teater (Oli selline teatrisaal, et publik ümbritseti lava ümber. Lava ja publiku piir kadus) See teater hävis II MS-s Teine suund oli ekspressionistlik teater Lavastamist jätkas ka Max Reinhardt. (Trepi kujutamine, massistseenid - väga olulised ekspressionistlkus teatris) Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel. (Saksamaale jõudsid kabaree ja revüü Prantsusmaalt 19. sajandi lõpul. Kabaree keskused 20. saj alguses olid Berliin ja München
(mitteelulisus).1549. Aastal avaldas Plejaad oma manifesti, kus muuhulgas öelda, et lava tuleb ära võtta farsilt ja moraliteelt ja anda see uuele tragöödiale ja komöödiale. Plejaadi autorite näidendeid etendati õukonnas, populaarseim oli Etienne Jodelle'i komöödia ,,Eugene ehk Kohtumine" 1552. aastast. Rääkis see noorest vaimulikust ja tema intriigidest ja seiklustest. Plejaad aitas kaasa vanade teatrivormide lahkamisele. Pariisi ainus teatrisaal oli Hotel de Bourgogne. Kujutas see endast (algselt polnud ehitatud teatrisaaliks vaid ballimängusaaliks populaarne mäng omal ajal, kitsad ja pikad teatri tegemiseks ebamugavad saalid) 1634. aastani oli see Pariisi ainus teatrisaal. Siis avati Marais' teater. HB'ga seotud tegelane Alexandre Hardy (1570-1642), kes oli tegelikult näitleja trupis, mis 1559. aastal sõlmis Hotel de Burgogne'ga lepingu. Issanda Vennaskond üüris seda saali välja
Verdil tekkis plaan ooper, kui see üldse kunagi valmis saab, Sant' Agatas, kitsas sõprade ringis ette kanda. Ent mida lähemale "Falstaffi" lõpetamine jõudis, seda rohkem hajusid kahtlused ning helilooja andis teose "La Scalale", jättes endale õiguse ooperi lavastamine ära jätta juhul, kui selle esitus teda proovide käigus ei rahulda. "Falstaff" nägi rambivalgust 1893. a. 9. veebruaril ning esietendusest kujunes ligi kaheksakümneaastase helilooja grandioosne austamisõhtu. Teatrisaal oli nii kodu kui välismaisest publikust tulvil, itaallastele oli ooperietendus suurpidustuseks, vaimustatud ovatsioonid jätkusid pärast etenduse lõppu tänavailgi. Tuhandeisse küündiv rahvahulk saatis Verdit hotellini ning temperamentsed muusikasõbrad ei lahkunud enne, kui helilooja oli kolmel korral rõdul kummardamas käinud. Ajalehed andsid kell üks öösel välja "Falstaffile" pühendatud lendlehti ja bülletääne. Ka Itaalia valitsus otsustas Verdi teeneid vääriliselt
annaabi.ee 
