Teatriretsensioon „Tartuffe“ (0)

Teatriretsensioon
„ Tartuffe “
Autor: Kaspar-Eerik Maarand
Tallinn 2017
Käisin Eesti Draamateatris vaatamas Moliere näidendit “Tartuffe“. Toimus see draamateatri suures saalis ning koosnes kahest vaatusest, mis kestis koos vaheajaga kokku 3 tundi. Molière oli pärit Pariisi kodanlusest. Ta õppis viis aastat jesuiitide kolleegiumis, seejärel läks kolleegiumi, kus tegi tutvust teatriga. Hiljem asus ta õppima õigusteadust, kuid loobus. Ta omandas hea humanitaarhariduse. 1643.aastal asutas ta oma näitetrupi, kuid truppi ei saatnud edu ja Molière pandi võlavanglasse. Sealt vabanedes astus ta ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Trupis veedetud aastad laiendasid ta silmaringi ja ta tõusis peagi trupi esinäitlejaks. Molière hakkas ka ise algupäraseid näidendeid kirjutama, lisaks töötas ümber itaalia farsse. Tema esimene näidend "Arutelu" jõudis lavale 1653.aastal. Moliere „Tartuffe“ ( 1664 – 1669) on Moliere’i skandaalseim näidend. Moliere sattus tagakiusamiste, sepitsuste ja sanktsioonide keerisesse kuna see teos valmistas pahameelt paavstimeelsetele õukonna jesuiitidele, kes Louis XIV lähikondlastena silmakirjalikult kuninga autoriteeti õõnestasid. See näidend on üks tema loomingu kesksest teosest. Selle näidendi ilmumise õiguse eest pidi ta viis aastat võitlema kirikuringkondadega. „Tartuffe” kanti esimest korda avalikkuse ees ette 5. augustil 1667 ja sel oli väga suur edu.
Näidendi põhiprobleemiks on iseloomusekriitika ja silmakirjalikkus . Näidend algabki nii, et Näidendi keskseks tegelaseks on vagatseja Tartuffe, kes asub elama Orgoni majja. Too Tartuffe on aga väga hea petis ning suudab majaperemehe ning tolle ema ümber sõrme keerata oma valedega. Sündmused lähevad nii kaugele, et Orgon soovib oma tütre Tartuffe’ile mehele panna ning kirjutab koguni oma vara tema nimele . Tartuffe on väga silmakirjalik tegelane, kes mängib pühakut , kui vaja, kuid sisimas on ta üks saamahimuline mees. Orgon ei usu enda perekonna liikmeid, kui nood soovivad tal silmad avada petise suhtes, ta viskab enda poja majast välja ning läheb tülli teistegagi.
Teises vaatuses kui lõpuks tema abikaasal õnnestub Orgoni püha sõber paljastada , on juba hilja , et petise vastu end kaitsta. Pimesi oli Orgon kõik oma vara ära pärandanud Tartuffe’ile ning too kasutas kohe juhust, et Orgon vanglasse viidaks.
Näidendi lõpus, kui tullakse majaperemeest arreteerima , juhtub aga hoopis nii, et arreteeritakse Tartuffe. Ta oli kuninga poolt paljastatud. Lõpus kiidetakse ka monarhi ja tema oskust seada õiglus jalule. See on üks Moliere’i omadustest, et ta ülistab alati monrahi. Minu arust oli see väga huvitav näidend ning leian, et selliseid Tartuffe’sid on ka meie tänapäeva ühiskonnas väga palju.
Ma arvan, et selle edu põhjuseks võis olla see, et autor oli pilke objektiks valinud variseri, kes vagaduse maski all oma musti asju ajab ning sellega tabas Moliere tolle aja ühiskonna üpriski olulist pahet.
Tegelased: proua Pernelle- Orgoni ema, Orgon- Elmire ’i mees. Elmire- orgoni naine, Damis - Orgoni poeg, Mariane- orgoni tütar, Valere - Mariane’i peigmees , Cleante- Elmire’i vend, Tartuffe- vagatseja, Dorine - Mariane’i toaneitsi , härra loyal - kohtuteener, politseiametnik ja Flipote- proua Pernelle’i teenijanna. Tegevus toimus Pariisis, Orgoni majas .
Lavastajaks oli Lembit Peterson. Ta on lõpetanud Tallinna 20.Keskkooli 1971 .  aastal ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri   näitleja ja lavastaja erialal 1976. Aastal. Ta on lavastanud 56 näidendit kokku ja ise osalenud kokku kaheteistkümnes filmis ja näidendis. Teeninud on ta paljude autasude seast näiteks 2001 –  Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Tundus, et lavastust polnud toodud tänapäeva tuttavasse olustikku, vaid oli toodud näidendi teksti tänapäeva inimestena ja üritatud vaatajat seda kõike läbi elama panna.
Näidend „Tartuffe“ oli minu jaoks hästi elavdav kogemus. Näidend pani mind mõistma milliseid inimesi meie ühiskonnas leidub palju ja kuidas Tartuffe’ile sarnased inimesed löövadki elus läbi valetades ja pettes. Moliere oskab meile näidata silmakirjalikkust meis endis ja annab jõudu seda välja naerda. Kõik teavad, et pahe on pahe, kuid pahe parim vastu võitlemise viis oli Moliere’ile ja ka tänapäeva inimestele, et petis on koomiline ja silmakirjalikkus on naljakas. Kriitika osas ma juhiksin tähelepanu näitegrupile, kelle esitus jättis vahepeal professionaalsuse osas soovida, kuna tekkis hetki kus tekkis tunne, et näitlejad olid ebakindlad ja seda oli mulle kui vaatajale hästi välja näha. Kuid üldmulje oli positiivne ja soovitaksin kõigile seda samuti vaatama minna juba 19.09. 2017 , just enesemõistmise ja osade inimeste käitumisest arusaamiseks.
Kasutatud kirjandus:
„tartüffe“ näidendi etenduse kava.
http://www.draamateater.ee/tartuffe