Tatjana armastus ja Onegini armastus - essee (0)

Tatjana armastus ja Onegini armastus
Essee
Mis on armastus? Selle küsimuse üle on inimesed mõelnud aastaid, isegi aastasadu, kuid ühest vastust pole veel leitud. Ometigi on just armastus inimese elus väga tähtsaks osaks – see paneb meid naerma , nutma, vihastama, igatsust tundma ja sõdu pidama . Arm on kultuuris üks läbivamaid teemasid . Puškini raamatut „ Jevgeni Onegin “, võib ka pidada armastusjutuks, kus räägitakse kahe noore inimese käänulisest teest oma elu armastuse juurde. Teoses kohtuvad erinevad arusaamad armust , ühelt poolt naiivne ja lembeline uskumus tõelisest armastusest, teiselt poolt isalik, varjatud kiindumus . Kuidas armastasid Tatjana ja Jevgeni?
Jevgeni Onegin, noor Vene aristokraat, kelle elu on möödunud Peterburi suurejoonelistel ballidel, on harjunud pinnapealse armastusega. Maale kolides kohtab mees Tatjanat, kes temasse armub. Onegin keeldub neiut armastamast, sest arvab, et tütarlaps ei vääri temasugust truudusetut linnavurlet. Siinkohal arvan, et Jevgeni kiindus neiusse, kuid ei suutnud seda näidata, sest ei vaevunud välja tulema linnas külge jäänud pealiskaudsest olekust. Tema jaoks oli siiras ja tingimusteta arm, mida Tatjana talle pakkus, midagi võõrast ja harjumatut. Mees oli teinud vea, mida ta hiljem kahetsema asus.
Tatjana Larina, veel teismeliseeas tütarlaps, oli vaikne mõisapreili. Oneginit kohates armus ta. Noor neiu valas mehe pärast lõputuid pisaraid, kuid arm oli ühepoolne. Tanja kirjutas Jevgenile kirja, milles avaldas kõik oma tunded, kuid vastust ei tulnud ja neiu süda murdus. Veidi lapsemeelne ja naiivne oli ta, uskudes tõelisesse armastusse , ning ei näinud, et Onegin polnud talle vääriline kallim. Kannatuste rada näis pikk, kuid mõne aasta pärast leidis Tatjana rikka kindrali, kes oli valmis talle kinkima oma südame. Neiu ei teadnud , et Onegin oli valmis teda armastama .
Pärast veedetud aastaid lõunas, sai Jevgeni Onegin aru tehtud veast ning soovis selle heastada. Igatsus Tatjana järgi võttis võimust ja mees vastas neiu saadetud kirjale. Paludes tüdrukult uut võimalust, sai Onegin lahti oma dändlikust hoiakust ja oli valmis taas armastama. Mehe õnnetuseks ei saanud Tanja oma meest petta, kuid tunnistas, et siiski armastab teda. Aastaid tagasi tehtud loll tegu maksis nüüd kätte.
Noorte armastus kulges üle kivide ja kändude. Algselt omastatud pooled vahetusid loo lõpus – Tatjanast oli saanud külm Onegin ja Oneginist oli saanud igatsev Tatjana. Mees armastas , kuid ei suutnud seda teatud asjaoludel õigel ajal väljendada. Naine armastas, kuid usaldas liigselt. Tatjana oleks saanud Jevgeni päästa, kuid oleks seejuures ise haiget saanud.
Järelikult poleks Jevgeni Onegini ja Tatjana Larina arm saanud olla. Valel ajal ja vales inimeses nägid nad oma armastust. Tatjana vajas kedagi Vladimir Lenski sarnast, sama noort ja kergeusklikku nagu tema. Jevgenile oleks sobinud keegi küpsem ja vähem usaldavam naine. Armastus on kui kingitus, mis ootab õiget avajat.