Tänavaelu (1)

Tänavaelu
Tuhanded inimesed lähevad hommikul tööle, lapsed lasteaeda või kooli, kuid selle märkimisväärselt suure hulga indiviidide kõrval, kes normaalset elu elavad, ärkab igal hommikul ka väike grupp inimesi, keda keegi ei tunne ja kelle olemasolu kellelegi korda ei lähe, ja sammub samuti oma toimetusi tegema, naised, lapsed ja mehed, räämas, kaltsudes ja näljas, ei lähe mitte tööle, kooli ega lasteaeda, vaid suunduvad jahile, toitu otsima .
Nad elavad oma võõrandunud maailmas, kus kehtivad kindlad reeglid ja märgistatud piirkonnad. Nad ei tunne kirjutatud seadusi, vaid vaatavad , kuidas kõige paremini toime tulla. Inimesed ei taha neid tunda, külmavärin ja vastikustunne valdab paljusid, kui näevad räsitud inimtompe prügikastist leitud hallitanud saia nosimas ja aukus kingi jalga proovimas. Ka väikeseid tänavalapsi silmates mõtleb nii mõnigi, et uih, need on nii halvad ja ulakad lapsed, targem on neist eemale hoida. Inimesed tunnevad end hästi, et nad ise nii ei ela, neid valdab kergendus ja rõõm, et nende elu on teisiti läinud. Tegelikkuses jääb paljudel aimamata asja tuum, et kogu see olukord on nii kurb. See on täiesti ebahumaanne, et inimesed otsivad sööki prügikastist, kerjavad ja paluvad almust, on alandlikud ja hoiavad teistest eemale ning peavad äraelamiseks kannatama vastikusi ja rõvedust.
Need indiviidid, keda keegi tunda ei taha, elavad tõepoolest ebaloomulikes oludes. Inimesed, kellel on olemas kodu, koht, kuhu õhtuti tulla ja kus end turvaliselt tunda, ei oska kunagi ennast seada selle inimese olukorda, kes õhtuks püüab vähemalt soojema ulualuse leida kui taevaalune ja külmunud maa. Iga vana mahajäetud maja, tuulevaikne nurgaalune sobib, peaasi, et hommikuks ei ole külm varbaid ja sõrmi ära võtnud.
Tõsiasi on, et inimesed satuvad ebainimlikesse oludesse seetõttu, et nad on olnud kas olukorra ohvrid või ise süüdlased. Suutmatus toime tulla või lihtsalt elu hammasrataste vahele jäämine lükkab inimese olukorda, kust ise on aga väga raske välja pääseda. Täiskasvanu, kellel pole alalist elukohta, kelle teadmised ja oskused on aegunud ning kelle välimus on räämas, ei ärata usaldusväärsust ja kindlustunnet, mistõttu ei taheta teda tööle võtta. Pole tööd, pole raha ja nii puudubki reaalne võimalus uut elu alustada. Asotsiaalid on pidevas nullpunktis, sest neil ei ole ressursse, millelt edasi minna. Võimetud midagi muutma , püüavad nad elada ühe päeva kaupa ja mitte muretseda homse pärast. Nende elufilosoofia on kui kurblik carpe diem , kus ellujäämiseks tulebki elada hetkele ja mitte mõelda tulevikule. Nad on nii trööstitus olukorras, et nad ei oskagi enam tahta ja suuta, vaid kõnnivad kui tuimad varjud helge maailma piiril , pole surnud, kuid ei ela ka inimväärselt.
Eesti riik püüab väliselt jätta muljet, et on igati teinud kõik, et tänavatel elavaid inimesi aidata. Erinevad valitsused on lausunud suuri ja kõlavaid sõnu sotsiaalprobleemide peatsest lahenemisest, miljoneid kroone on raisatud projektide loomiseks ja programmide koostamiseks, kuid tulemusi ei ole näha, sest ikka liigub ringi inimesi, keda keegi tunda ei taha. Hommikul kooliuksest sisenedes võib tihtipeale märgata lähima kioski tuulevaikses nurgas konutavat härra asotsiaali, kes haiseb hirmsasti vägijoogi ja tubaka järele ja on äärmiselt viletsas seisus. Sellist vaatepilti nähes tundub lausa naeruväärne ja silmakirjalik Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel ilutsev kiri „Võrdsed võimalused inimväärseks eluks", sest tänavaelu ei vasta kuidagi sellisele kriteeriumile. Riik on jätnud oma ebainimlikus seisus kodanikud hooletusse, nende käekäigu eest muretseb vähesel määral kirik ja abi jagavad eraettevõtted ja vabatahtlikud. Samas peaks asotsiaalide tänavalt ärasaamine ja lastele turvalise elukoha pakkumine olema riigi tähtsamate prioriteetide hulgas. Praegune olukord näitab aga ilmselgelt riigi hoolimatust.
Senikaua, kui riik ei aita ja kaaskodanikud põlgust üles näitavad, ei olegi võimalik tänavaelu probleemi lahendada, mistõttu peavad teatud inimesed jätkuvalt ebaloomulikes oludes elama. Neil pole sööki, tööd ega elukohta, nende identiteetki on murenenud - nad on kadunud kodanikkond.