Tänapäeva meediavabadus Eestis (0)

Tänapäeva meediavabadus Eestis
Ajakirjandus on olnud läbi aegade ühiskonna lahutamatu osa.Igal hommikul saabuvad ajalehed postkastidesse, tehes lahti Interneti või pannes tööle televiisori ,oleme ühenduses meediaga .Milles seisneb see võlu, et ajakirjandus naelutab inimesi enese külge?
Tänapäeva infoajastul on meedial tohutu mõjujõud. Pea igal perel on olemas kas raadio, televiisor, internet või koju tellitud ajaleht. Seega on paratamatu, et kõik inimesed on meediast suuremal või vähemal määral mõjutatud. See aga tähendab, et meediakanalitel on väga kerge inimeste mõtteid kallutada ning suunata neid valesid järeldusi tegema. Näitena võib tuua 2009. aastal alanud ning suurt meediakära tekitanud seagripi „ epideemia “. Sellest kirjutati ajalehtedes iga päev ning inimesed hakkasid segrippi kartma nagu katku. Alles mõne kuu pärast saadi aru, et tegemist polegi epideemiaga, kuna suremus hooajalisse grippi oli kordades suurem. Hüsteeria oli tekitatud üleliigse meediakajastuse tõttu ning see on hea näide sellest, kuidas ajakirjandus võib sääsest elevandi tekitada.
Mille kohta meeldib inimestele kõige enam lugeda? Aga muidugi skandaalide. Ning meedia pakub lugejale seda, mida lugeja kuulda tahab. Seda on eriti hästi näha tänapäeva „online“ ajakirjades, kus iga klikk maksab. Kui varem oli inimestel üldjuhul ajaleht koju tellitud, siis käesoleval ajal loevad paljud ajalehti vaid internetis, kus leht teenib kasumit tänu lugejatele, kes artiklitele klõpsavad. Mida rohkem klõpsatakse, seda rohkem raha tuleb. Seega on artiklite pealkirjad muutunud veel tähtsamaks kui varem. Artiklitele pannakse võimalikult intrigeerivad tiitlid , millel tegelikult mingisugust sügavamat sisu pole. „ Superstaari -Anis hakkas emoks“, „ Malcolm Lincolni poisid võtsid Oslosse kaasa kondoome“ ning „Mida president Ilves Moskvas sõi?“ on vaid mõned neist pealkirjadest, mis portaalis Elu24 silma jäid. Tihtipeale võetakse ette mõne kuulsa inimese intervjuu , nopitakse välja teravamad ütlused, pannakse need teise konteksti ning voilà – uus šokeeriv artikkel ongi sündinud. Sellised artiklid võivad küll pakkuda meelelahutust, kuid olulist informatsiooni leidub neis vähe.
Sõnavabadus on tänapäeval demokraatia mõõdupuu – see on üks terendav eesmärk, mille poole kõik liberaalsed riigid püüdlevad. Kuid kas sõnavabadus tähendab seda, et ajakirjanikud võivad öelda mida „sülg suhu toob“? Lugedes nö „kollast ajakirjandust“ võib selline mulje kergesti jääda, kuna eetilised piirid on seal ammugi ületatud.
Ajakirjandus on mõjuvõimas-sel on suur lai tarbijaskond.Seda kasutavad enim ära poliitikud , kellel on vajalik rahvatoetus.Esinetakse mitmete avaldustega, antakse intervjuusid ning otsitakse võimalusi tähelepanu püüdmiseks.Samal ajal mõjutab meedia kaudselt inimeste poliitlist vaadet, valides välja, kelle intervjuud ja arvamused eetrisse lähevad.Osa poliitikutest kasutab seda kurjasti ära.Nad ei valeta ega ka räägi täit tõtt, vaid lausuvad seda, mis on neile kasulik.Suur osa inimestest on väga naiivsed ja usuvad ka seda, mis neile räägitakse, kõhklemata selle õigsuses.Ma olen kuulnud inimeste seas ütlust:kui lehes kirjutatakse , siis peab ka tõsi olema.Kapitalistlik meedia ja poliitikud on varmad seda ära kasutama.Inimesed peaksid kõhklema lugude usaldusväärsuses, mitte neid pimesi usaldama .
Meediavabadusel on mitmeid häid külgi, kuid tihti unustatakse selle halvad pooled. Ajakirjandus peaks olema ettevaatlikum sellega, mida ta kirjutab, sest intrigeerivad uudised levivad kui kulutuli. Juhul kui jutt ei põhine kindlatel faktidel vaid ainult oletustel, ei tohiks meedia neid lugejate tõmbamiseks esikaanele panna, vaid peaks ootama kuni asjaolud selginevad. Samas peab nentima , et meediavabadus on siiski etem kui tsensuur ning eestlased peaksid oma meediavaba riigi üle uhkust tundma.