Meediavabadus - eesmärk või hädaoht? (19)

Meediavabadus – eesmärk või hädaoht?
24. aprillil 2010 avaldas Postimees muljetavaldava uudise: „Eesti hinne Freedom House'i ülemaailmses meediavabaduse edetabelis on võrreldes mullusega paranenud ühe punkti võrra 16-lt 15-le skaalal, kus parim oleks 0 ja halvim 100. Ülemaailmses edetabelis tähendab see Eestile 14. kohta 195 riigi seas.“ Kas see on uudis, mille üle eestlased peaksid suurt uhkust tundma või on meediavabadusel ka negatiivseid tagajärgi? Kuidas mõjutab ajakirjandus inimeste argielu ning milliseid meediakanaleid võib nüüdisajal usaldada?
Tänapäeva infoajastul on meedial tohutu mõjujõud. Pea igal perel on olemas kas raadio, televiisor, internet või koju tellitud ajaleht. Seega on paratamatu, et kõik inimesed on meediast suuremal või vähemal määral mõjutatud. See aga tähendab, et meediakanalitel on väga kerge inimeste mõtteid kallutada ning suunata neid valesid järeldusi tegema. Näitena võib tuua 2009. aastal alanud ning suurt meediakära tekitanud seagripi „ epideemia “. Sellest kirjutati ajalehtedes iga päev ning inimesed hakkasid segrippi kartma nagu katku. Alles mõne kuu pärast saadi aru, et tegemist polegi epideemiaga, kuna suremus hooajalisse grippi oli kordades suurem. Hüsteeria oli tekitatud üleliigse meediakajastuse tõttu ning see on hea näide sellest, kuidas ajakirjandus võib sääsest elevandi tekitada.
Sõnavabadus on tänapäeval demokraatia mõõdupuu – see on üks terendav eesmärk, mille poole kõik liberaalsed riigid püüdlevad. Kuid kas sõnavabadus tähendab seda, et ajakirjanikud võivad öelda mida „sülg suhu toob“? Lugedes nö „kollast ajakirjandust“ võib selline mulje kergesti jääda, kuna eetilised piirid on seal ammugi ületatud. Näiteks presidendiprouast Evelin Ilvesest on meedia tekitanud täieliku naerualuse. Kõik algas sellest, et üks ajakirjanik juhtus lugema proua Ilvese kirjutist tema lasteaia siseveebis, kus Ilves soovitas lasteaial jõulupakkidesse Kalevi odavaid komme mitte panna, kuna need sisaldavad transrasvu, mis on suuremas koguses laste tervisele kahjulikud. Mõne päeva pärast oli ajakirjandus pulvil artiklitest, kus väieti, et Evelin Ilves ründab Kalevi kommitehast ja selle töötajaid. Ka pool aastat hiljem ei ole sumin proua Ilvese ümbert suubunud. Naeruvääristatakse nii tema korpulentset keha, riietumisstiili kui ka tulist huvi spordi ning toitumise vastu. Meedia puhub intrigeerivad ja koomilised teemad üles, jättes samal ajal tõsisemad probleemid nagu laste rasvumine ning vähene spordiharrastus tahaplaanile.
Mille kohta meeldib inimestele kõige enam lugeda? Aga muidugi skandaalide. Ning meedia pakub lugejale seda, mida lugeja kuulda tahab. Seda on eriti hästi näha tänapäeva „online“ ajakirjades, kus iga klikk maksab. Kui varem oli inimestel üldjuhul ajaleht koju tellitud, siis käesoleval ajal loevad paljud ajalehti vaid internetis, kus leht teenib kasumit tänu lugejatele, kes artiklitele klõpsavad. Mida rohkem klõpsatakse, seda rohkem raha tuleb. Seega on artiklite pealkirjad muutunud veel tähtsamaks kui varem. Artiklitele pannakse võimalikult intrigeerivad tiitlid, millel tegelikult mingisugust sügavamat sisu pole. „ Superstaari -Anis hakkas emoks“, „ Malcolm Lincolni poisid võtsid Oslosse kaasa kondoome“ ning „Mida president Ilves Moskvas sõi?“ on vaid mõned neist pealkirjadest, mis portaalis Elu24 silma jäid. Tihtipeale võetakse ette mõne kuulsa inimese intervjuu , nopitakse välja teravamad ütlused, pannakse need teise konteksti ning voilà – uus šokeeriv artikkel ongi sündinud. Sellised artiklid võivad küll pakkuda meelelahutust, kuid olulist informatsiooni leidub neis vähe.
Asjadel , millel on suur võim, on ka suur vastutus ning seega peab meedia väga ettevaatlik olema, et oma võimu mitte kuritarvitada. Paraku on meedia tihti esimene koht, kus inimeste üle kohut mõistetakse ning tihti annab meedia inimestele vale hinnangu, rikkudes sellega nende reputatsioone. Hea näide sellest on USAs laineid löönud uudis, kus teatati, et üks kuulsamaid ameerika jalgpalli mängijaid Ben Roethlisberger vägistas baaris ühe tüdruku. Ajakirjandus sai sellest haisu ninna, sest tüdruk rääkis sellest oma sõbrannale, kes sellest ajakirjanikke teavitas . Tüdruk ise keeldus intervjuudest ning pärast põhjalikku uurimist ei esitanud politsei isegi süüdistust. Asi kohtusse ei läinud, kuid jalgpalluri reputatsioon on rikutud ning ta sai samuti ajutise mängukeelu.
Meediavabadusel on mitmeid häid külgi, kuid tihti unustatakse selle halvad pooled. Ajakirjandus peaks olema ettevaatlikum sellega, mida ta kirjutab, sest intrigeerivad uudised levivad kui kulutuli. Juhul kui jutt ei põhine kindlatel faktidel vaid ainult oletustel, ei tohiks meedia neid lugejate tõmbamiseks esikaanele panna, vaid peaks ootama kuni asjaolud selginevad. Samas peab nentima , et meediavabadus on siiski etem kui tsensuur ning eestlased peaksid oma meediavaba riigi üle uhkust tundma.