Tänapäeva Eesti inimeste ja looduse vahelised suhted (0)

Tänapäeva Eesti inimeste ja looduse vahelised suhted
Veel paar tuhat aastat tagasi sõltuti suuremalt jaolt looduses, mis andis inimestele kõik eluks vajaliku. Loomad andsid naha, millest valmistati riideid ja eluasemeid, luid millest valmistati erinevaid tööriistu ning liha, mis täitis inimeste kõhu. Metsast saadi erinevaid taimi, marju toiuduks ning puitu olmeesemete valmistamiseks. Tänutäheks hoiti ja kaitsti loodust. Tänaseks on inimesed aga kahjuks palju muutunud. Jääb mulje nagu hoolitakse vaid oma enda heaolust ning selle saavutamiseks ei hoolita ümbritsevast . Kuid miks on kulgenud inimeste ja looduse vahelised suhted tänapäeva Eestis halvaks?
Kui veel paari tuhande aasta eest käitusid inimesed nii nagu teised loomad, tegeledes korilusega ja küttides teisi loomi olid ökosüsteemid tasakaalus. Seal, kus kasvas mets oli mets, seal kus oli vesi olid vastavad kalad , kes pidid olema. Olukord hakkas muutuma aga siis, kui hakati maad harima ja loomi kodustama. Kultuurtaimi külvati sinna, kus need looduslikult ei kasvanud ja loomi hakati pidama kitsal alal, kuhu hakkas nende väljaheidet kuhjuma tavalisest rohkem ning mis tänu sellele muutis pinnase koostist. Mida aeg edasi, seda rohkem rikuti tasakaalu looduses, raiuti maha suurel hulgal metsa, loodusesse sattusid ained, mis reostasid keskkonda ning puurkaevud, mida maasse kaevati kujundasid ümber jõgesid.
Elu kvaliteedi kasv tõi kaasa aina suureneva sündimuse ning hakkasid tekkima linnas, mis aina rohkem kahjustasid ja lõhkusid ökosüsteemide tasakaalu. Kõigil on vaja süüa, juua, elukohta ning muid olme esemeid. Linnades, aga pole kõige selle tootmiseks ruumi ning seda imporditakse sisse väljastpoolt, kus on ruumi suurteks tehasteks, mis omakorda kahjustavad veel ökosüsteeme. Inimesed, kes on kokku koondunud linnadesse aga toodavad palju prügi ja jäätmeid, mis ei lagune keskkonnas ning tuleb välja vedada linnalähedale looduskeskonnas olevasse prügimäele. Sinna alla kuulub palju energiat ning sellega reostatakse vähest allesjäänud loodust. Leidub ka neid inimesi, kes viskavad hooletult prügi maha mõtlemata sellele, et nende egoistlik käitumine tapab vähest alles jäänud loodust. Nad loodavad, et ehk keegi teine korjab selle ära ning lähevad külma südamega edasi. Nii tekkivad metsa prügihunnikud, millega loodus ei jaksa võidelda, pinnasest hävivad kasulikud kemikaalid , taimed hävivad ja kogu elustik mis nendega kaasas käib.
Liigne prügi on tingitud aga inimeste liigse mugavuse tulemusena. Toodetakse aina juurde ja juurde, kuid inimesed ei jõua seda ära tarbida ning kõik ülejäägid visatakse minema. Ei osata enam arvestada loodus ressurssidega, ega osata olla tänulikud enam selle eest, mida loodus meile pakub. Ületootmine inimeste mugavuse säilitamiseks ja kasvatamiseks on toonud kaasa hoopis suure katastroofi mis varem või hiljem lõppeb suurte pahandustega. Tehastest tulevad ained ei lõhu ainult atmosfääri vaid mõjub halvasti kogu keskkonnale, tappes nii alles jäänud looduse ja muutes kõlbmatuks vähesed allesjäänud puhtad mullakihid.
Inimesed, ei oska enam pidada piiri oma mugavusega ning ei osata hinnata looduse väärtust. Kui veel paartuhat aastat tagasi oli loodus püha ning olid tänulik iga looduse poolt pakutavaga siis tänapäeval krimpsutatakse nina ning tahetakse rohkem. Enam ei hoolita puhtast metsast ning visatakse prügi südametult metsalla, mõtlemata tagajärgedele, ei hoolita enam pinnasest, millest elu alguse saab, tähtis on vaid tootmine ning mugavus ja see ongi põhjuseks miks inimeste suhted loodusega halvad on. Jääb vaid loota , et peatselt taibatakse kui oluline on loodus ning võetakse ette meetmeid, et säilitada seda vähest, mis alles on.
Lota Aadla
12. B klass