Suguvõsa ja perekond Suguvõsa on vere-, abielu- või lapsendamissuguluses olevate inimeste rühm. Suguvõsal on kultuuri järjepidevuse seisukohalt oluline roll. Perekonna liigid: 1. suurpere koos elab rohkem kui kaks sugupõlve. Suurperede hiilgeaeg oli agraarühiskonnas e. talupojakultuuris. Kaasaegses lääne ühiskonnas on selline pere pigem erandiks. 2. tuumpere tänapäeval levinuim peretüüp, mis võib esineda kolmel viisil: lasteta abielupaar, lastega abielupaar, lastega üksikvanem Ülesanne 1 Kas sugulastevaheline läbikäimine tänapäeval on harvem või tihedam kui vanasti? Miks? Mis tähtsus on sugulastel sinu jaoks? Tänapäeval on sugulastevaheline läbikäimine jäänud tunduvalt harvemaks. Enamikel peredest on
Skaudiliikumine, sõjaväed, massiline kehakultuuri buum. „Meestest tõelised mehed teha.“ Heterostereotüübid suhtuvad teistesse stereotüüpidesse rassistliku suhtumisega. Ühiskonna ja indiviidi võiduks oleks see kui inimesed ei vaataks seda, et kes millist mehelikkust konkreetselt esitab vaid seda, et kui terve, haritud, töövõimeline ja enda eluga rahul on inimene. 2 peatükk- naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris o Pole olemas maailmas ühtset ja kõikjal kehtivat arusaama „õige“- st mehelikkusest ja naiselikkusest ning ei kehti „normaalset“ seksuaalset käitumist ning „hälbivat“. o Tänapäeval märgatakse ebasobilikke ja sobilikke käitumisi, mis puhul liigsete žestide puhul arvatakse, et tegemist on homoseksuaalsusega. Eesti talupojakultuuris oli naiste elu enam reeglistatud kui meeste oma ning naiste
väljarändamine Venemaale. Teoorjuse kaotamisega läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele (moonakad). Arenes talurahva omavalitsusõigus ja vallad vabenesid mõisniku võimu alt, said suure otsustusõiguse kohalike majanduslikes ja ühiskondlikes asjades. 19.sajandi alguse talurahva õiguste muutmise protsesse hoogustas viljahindade langus, kasvanud rahvaarv ja rohked ikaldusaastad. 19.-20.saj 19.sajandi keskpaigast toimusid suured muudatused talupojakultuuris. Kui seni kasutas talu peamiselt oma toodetud, siis nüüd hakkas levima ka ostukaup. Inimeste hoiakuid hakkas mõjutama trükikirjandus. Muutusid ka hoonete välisilme, õueplaneering, talu õuede paigutus jm maastiku ilmet mõjutavad nähtused. Eriti suured olid muutused Lõuna-Eestis. Kruntimine Kruntimine toimus 19 sajandi keskpaigas, mõisate kaupa ja erinevates mõisates erinevatel aegadel. Põhjusteks olid: saavutada efektiivsem maakasutus ja luua võimalus maid müüa.
Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas. Soenguajalugu Juuksemood sotsiaalse näitajana Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas: juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a. juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes, keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni meie folkloristilises aineses talletunud. Allpool mõned näited:
hälliga kaasa. [3] 6 3. KATSIKUD Esimeseks oluliseks sündi tähistavaks pidustuseks oli vastsündinu külastamine ehk katsikul käimine. See kuulub nii meie kui ka teiste Euroopa rahvaste põliste ning tänaseni au sees olevate peretraditsioonide hulka, mida lisaks talupojakultuurist pärinevatele rahvapärastele tavadele toetas 20. sajani algusest ka eestikeelne moodne kombeõpetus: Talupojakultuuris käidi vastsünnitanul külas kuni ristimiseni või senikaua, kuni nurganaine voodis oli. [1, lk 38] [5] Katsikul käisid üldjuhul vaid abielus naistuttavad või -sugulased, kes tõid kaasa sööki ja kingitusi lapsele. Traditsiooniliselt ei mindud kunagi kaks kätt taskus. Alati võeti kaasa rikkalikult toidukraami, ikka head ja paremat, et värskel emal taastuks tervis ja jätkuks rinnas piima. Esiemade ajal oligi katsikutoiduks lihtne, kuid siiski eriliselt valmistatud suupoolis:
Kirjutas esimese aabitsa. Vanakirjanduse looja. - H.Stahl – Esimene eesti keele grammatika. Esimest korda eesti keeles usuõpetus. On andnud välja käsi ja kodu raamatu. 25) NIMETA 2 TÄHTSAMAT SÜNDMUST ROOTSI AJAL JÄRGMISTES KULTUURIVALDKONDADES: A) haridus: Tartu Ülikooli asutamine 1632, õpetajate seminar, gümnaasiumid B) eestikeelne kirjasõna: Uus Testament, aabits, kodu ja käsi raamat 26) NIMETA 3 MUUDATUST EESTIS ROOTSI AJA TALUPOJAKULTUURIS. MILLISE HINNANGU ANNAKSID ROOTSI AJA MÕJUDELE EESTI KULTUURI ARENGUS? PÕHJENDA OMA ARVAMUST 3 muudatust: -Rahvarõivad tulevad Rootsi ajal -Rootsi ajal tuleb talurahva sekka suitsetamine, piip ja tubakas. -Kõrtsis käimine. Tõlla peatuses tekivad kõrtsipeatused Hinnang: Head, sest hakatakse talupoegade haridusele tähelepanu pöörama. Hakatakse grammatika peale mõtlema ja arendama. Ülikool-tekkis sakslaste haritlaskond. 27) SELGITA MÕISTED:
HILISRAUAAEG 1050-1227 MUINASAEG Muinasaja lõpp. Ajaloo uurimisel lisanduvad nüüd arheoloogilistele andmeteel ka kirjalikud allikad. Tähtsaim allikas on Läti Hendriku kroonika, mis küll kajastab 13.sajandi Eestit so hilisrauaaja lõppu, kuid selles kirjeldatavad nähtused esinesid siin ilmselt juba varemgi Taani hindamisraamat annab ülevaate Põhja-Eesti asustusest. Hilisrauaajal tekkisid paljud ainelise ja vaimse kultuuri ilmingud, mis püsisid talupojakultuuris 19.sajandidni Olulised välised mõjutegurid hilisrauaaegsele Eestile: Skandinaavlaste ristiusku minek Arengud Venemaal: naabruses kujunesid Novgorod kui mõjukas kaubanduskeskus, Pihkva Vürstiriik, Polotsko vürstiriik Saksa invasioon ida suunas ja selle seostamine paganluse-vastase ideoogiaga. Lüübeki linna asutamine 1143 Läänemere kaldal Eestlaste koostöö lõuna suunal liivlaste ja kuralastega
õppeasutused. Enne XIV-XV sajandi eestlased säilitasid oma nimed; alates XV sajandi lapsele anti teised nimed, ümber kohalike inimeste kombeid (Yohannes Jaan, Antonius - Tõnis, Katharina - Kadri jne). Oli tekkinud uus nähtus - linnakultuur. Õitsev Eesti linnade keskajal kaasa Hansa; kontakt Euroopaga tõi uus euroopa elulaadi, nii vaimne kui ka materiaalses kultuuris. Selle aja jooksul domineerib gooti stiil.Varsti suundumused Kesk-ja Lääne kunsti algas leida kajavad talupojakultuuris. Külaelanikud hakkasid kasutama gooti ehteid kaunistades rahvariided ja tarberiistad. Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kelle kloostrid olid Eesti ala Tallinnas, Tartus ja Narvas. Dominiiklased pidasid
aastate teisel poolel. Kümmekond aastat hiljem hoogustus mahlaaurutite müügiletulek kodust mahlategemist. Hoidistusviiside levikut mõjutas 1970.-80. aastail populaarne telesaade ,,Vaata kööki". Nõukogude inimese igapäevaelu lahutamatu osa oli isetegemine- nii toidu ja riiete kui ka tarbekaupade ja kodusisustuse valmistamisel (Viires 1998). 8 3. NOORTEKULTUUR NÕUKOGUDE AJAL Talupojakultuuris olid noored kindlalt seotud külaelu ja selle elurütmi, traditsioonide ja normidega. Lapsepõlve lõppu tähistati kindla rituaaliga, millega noor inimene võeti vastu täiskasvanute maailma. Üheks noorte poliitilise ja kultuurilise mõjutamise vahendiks kujunes isetegevus. Kultuurimajade juurde loodi estraadi- ja näite- ning laulu- ja tantsuringid, kuid nende tegevus suruti Nõukogude Liidus kehtivatesse raamidesse. Nii oli iga programmi kohustuslik osa poliitilised laulud,
Carl R. Jakobson, Juhan Kunder, Mihkel Kampmaa, Kustas Põldmaa kaht tüüpi raamatud: kalendrilaadsed õpetustega ja kooliraamatud (nt Jakobsoni ,,Kooli Lugemise raamatus" palju tekste ümbritseva keskkonna, ilmastikunähtuste jm kohta). Matkakirjandus väga iseloomulik 20ndatele aastatele, kuna linnainimestel tekib ka piisavalt jõudeaega, et selliste tegevustega tegelda. Arusaam, et väljasõidud on normaalne elu osa, selleks pidi toimuma kultuuris nihe talupojakultuuris seda ei olnud. Looduskirjandus tegeleb tavaliselt looduse ilukirjandusliku kirjelduse, ülistamise jm-ga, tavaliselt ei tegele inimese ja keskkonna suhte probleemsete aspektidega; keskkonnakirjandus püüab esile tuua keskkonnaprobleeme ja inimesi neist teadlikumaks muuta. Uku Masing Mälestusi taimedest huvitav, et terve raamatu vältel tähelepanu taimkattel, mis nõuab filosoofilist meelt ja kannatlikkust Tänapäeva looduskirjandus
Jan Löftström on läbi töötanud Soome rahvaluulearhiivis leiduva seksuaalhuumori, vanapoisi ja vanatüdruku naljandid, jutud imelikest inimestest ja muu teemaga seotud vana pärimuse ning ka 1993. aastal spetsiaalselt homoseksuaalsust puudutanud küsitluse vastused. Ta jõudis järeldusele, et soome agraarkultuuris polnud homoseksuaalsus teemaks, kuna kujutlus õigest „mehelikkusest“ ja „naiselikkusest“ ei saavutanud talupojakultuuris nii suurt vastandust kui näiteks linnakultuuris. Eesti rahvapärimusest võib leida mehe ja naise tavapäraseid rolle lõhkuvaid või naeruvääristavaid kombeid ja tavasid. Nende funktsiooniks oli tõenäoliselt maandada pingeid, mis võisid tekkida jäika normatiivse mehelikkuse või naiselikkuse mudelisse mahtumisega. Seto naiste paabapraasnik oli harilikult vastlanädala neljapäeval peetav naiste pidu, kus
käekäik seega oli abikaasa valik otsustav samm, kusjuures hakati rõhutama, et naine oma isiksuse ja tööga on olulisem kui kaasavara, mis ta kaasa saab tuua. Just XIX sajandil hakati avaldama kõikvõimalikke õpetusi põllumajanduse, loomakasvatuse ja aianduse kohta, aga samas pakuti ka teadmisi kodumajandusest, tervishoiust ja lastekasvatusest. Eesti talupojakultuur XIX sajandil See, milline on perekond praegu sõltub sellest, milline on see olnud läbi sajandite. Eesti talupojakultuuris oli keskkond sugupoolte vahel ära jagatud: naistel kodusfäär, meestel avalik sfäär. President Pätsi isaema koos lastega (vasakult) vend Nikolai, õde Marianna, isa Jakob, vend Voldemar, ema Olga, vennad Peeter ja Konstantin. Eesti talupojakultuur Kui üldiselt oli naiste elu enam reeglistatud kui meestel, siis avatumalt võisid võõrastega suhelda noored neiud. Nad käisid pidudel, pulmades. Auasjaks peeti, kui neiul käis rohkesti kosilasi.
otsustav samm, kusjuures hakati rõhutama, et naine oma isiksuse ja tööga on olulisem kui kaasavara, mis ta kaasa saab tuua. Just XIX sajandil hakati avaldama kõikvõimalikke õpetusi põllumajanduse, loomakasvatuse ja aianduse kohta, aga samas pakuti ka teadmisi kodumajandusest, tervishoiust ja lastekasvatusest. Eesti talupojakultuur XIX sajandil See, milline on perekond praegu sõltub sellest, milline on see olnud läbi sajandite. Eesti talupojakultuuris oli keskkond sugupoolte vahel ära jagatud: naistel kodusfäär, meestel avalik sfäär. President Pätsi isa-ema koos lastega (vasakult) vend Nikolai, õde Marianna, isa Jakob, vend Voldemar, ema Olga, vennad Peeter ja Konstantin. Eesti talupojakultuur Kui üldiselt oli naiste elu enam reeglistatud kui meestel, siis avatumalt võisid võõrastega suhelda noored neiud. Nad käisid pidudel, pulmades. Auasjaks peeti, kui neiul käis rohkesti kosilasi.
ja tantsu vahendatud otsene ja positiivne kontakt teistega. Kosilastesse suhtutakse äärmuslike tundeväljendustega.Naise suhtumine oma kehasse ja erootilisse mõjuvõimu tundub olevat vahetu ja realistlik. Naine tunneb rõõmu oma ilust, kuid ei karda tunnistada oma puudusi. Suurim hirm on hirm vanatüdrukuks jääda. Vallalisele naisele sai peres osaks teenija funktsioon ja külas oli ta pilkeobjektiks. Vaikiv Eros Teadlased on arvanud, et otsekohene ja avalik armastuslaul on olnud vanas talupojakultuuris enne 19.sajandi lõpu murrangut otse käitumisnormide vastane . Erootikasse negatiivselt suhtuva kiriku õpetused olid selgelt suunatud nende tunnete vaoshoidmiseks. Runo " Kui minu tuttav ju tulekse" kuulsus hakkas aga levima, kui seda esitati rootsi kultuurirändurile A.F. Skjölkebrandile ja tema itaallasest kaaslasele Giuseppe Acerbile noore soome teenijatüdruku lauldud armastuslauluna. Runo avastajad iseloomustasid selle sepitsejat,
mis tutvustas kodumaal matkamise võimalusi ja tingimusi, oli peamiselt Tartu Ülikooli üliõpilastest koosneva kolleegiumi poolt kokku pandud "Turist Kagu-Eestis" (Fischer jt 1923). See sisaldab nii matkamarsruutide kirjeldusi ning teavet vaatamisväärsuste kohta kui ka praktilisi näpu- näiteid (mida matkale minnes selga panna, kuidas hoolitseda tervise ja hügieeni eest jne). Raamatut läbib selge taotlus edendada eestlaste mat- kaharjumusi, mida talupojakultuuris "tühja ümberhulkumisena" kind- lasti soositavaks tegevuseks ei peetud. Identiteedipedagoogilise matkaraamatu esinduslik näide on Eesti Spordiselts "Kalevi" kirjastuse väljaantud kogumik "Rändaja Eestis", mil- le eessõnas põhjendab Vasso Silla väga kaunilt loodusesse mineku oluli- sust. 252 Kadri Tüür, Timo Maran Sest alles Otepää romantilises ümbruses ja Emajõe vaiksetel voogudel,
selle taga paikneb looduslikkus jällegi. Teos on jälle opositsiooniline ja sisaldab kultuurilist opositsiooni. R on üks selle idee autoreid, esiletoojaid. R on ka see, kes tõstab esile talupojakultuuri tähtsust. Sealt edasi näeme seda Saksa romantikute teostes. Oluliseks lõiguks Diecki ja Novalise romaanide son rännakud, kus tutvutakse talupojakultuuriga. R algatabki suure sektori edaspidise kunsti vallas. R-l on väljakujunenud idee, et kultuurikese asub talupojakultuuris ja see on seal vajalik. Endiselt kõlab vastu tema valgustuse loodusliku inimese tees ja kolmas seisus, mille hulgas oluline koht oli talupoegadel. Ka selles teoses jätkab R oma kasvatusteooria üle diskuteerimist ja selle arendamist. Inimestel on omadusi, mis tulevad loodusest ja ka neid, mis lähtuvad keskkonnast. Inimese loomusel on dominant, millega võime koos olla, ja dominandi ümber koonduvad täienevad omandused
annaabi.ee 
