õpetama 7) Pidu Lodijärve lossis, mille Konrad oma laste Oodo ja Emiilia jaoks korraldas, seal jutustati kuulsatest inimestest 8) Emiilia sõjaretk, mil ta Jaanuse juurde sattus 9) Jaanus läks külla, kus elas Maanus, kes oli Lodijärve lossis piitsa saanud, Jaanus puhastas Maanuse haavad ära 10) Emiilia ja Oodo isa surm, Jaanuse hirmus unenägu, Maanuse nälgimine 11) Lossi kubjas ja orjad käisid Jaanuse juures ja nõudsid Maanust tagasi, Jaanus lasi nad sulastel välja visata, Oodo ja teised lossirüütlid asuvad Jaanuse poole teele 12) Võitlus Jaanuse ja Oodo vahel, mil Oodo alla andis, Jaanus ja Maanus põletati majja sisse 13) 1343. aasta kevad, Tasuja oma talupoegadega läheb Padise kloostrit ründama 14) Tehakse plaan Lodijärve lossi rünnata 15) Rünnatakse Lodijärve lossi, Emiilia palus Tasujalt pärast Oodo surma armu ja seda ta ka sai, Emiilia nägi Jaanuse silmadest, et Tallinna appi minnes läheb ta surma 16) Tasuja surm
Ei olnud isiklikult vaba ning pidi tegema teotööd. Sulane; teenija Sulane on talutööline, kes palgati üldjuhul üheks aastaks, elas kool taluperega sulasemajas ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane elas taluperes, palka sai peamiselt natuuras: lisaks toidule ja peavarjule sai ka rõivaid, vilja. Teenija oli naisterahvas, aitas perenaist talutöödes. Sulastel ja teenijatel oli vähe õiguseid. Maavaba Maavabad talupojad olid isiklikult vabad. Nad pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma oma lääniisandale maksu. Neil ei olnud tavalise adjaralupoja kohustusi. Üksjalg Arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nimi tuleks sellest, et nad käisid mõisateol ühe jalapäeva nädalas.
H.Tammsaare ,,Tões ja Õiguses" on selgelt näha, mida tähendab vaimne rikkus. See kes pole oma elu jooksul kunagi tundnud midagi sellist, mis rikastaks teda vaimselt, on jäänud ilma millestki enneolematust. Vargamäe Andresel oli armastav naine, kuigi ta ise eriti jõukas ei olnud, ta tegi päevast päeva rasket tööd, saamata nautida oma kätega tehtut. Naabrimees Oru Pearu oli aga üsna heal järjel, naine teda aga ei armastanud, kuna tal olid omad pahed, ta lasi kõik ära teha oma sulastel, vastupidiselt oma vihavaenlasele Andresele. Raamatus toimuvatest sündmustest on selgelt näha, mis teeb tegelikult inimese õnnelikuks, kellele ei ole just kõige rohkem antud. Oluline on ligimeste lähedus ja iseenese püüdlikkus kuskile jõuda. Eluheidikud, kes elavad päevast päeva tänavatel, ööbivad lageda tave alla või saavad öömaja selleks ettenähtud asutustes, proovivad oma eludega kuidagi toime tulla.
Kuid samas ta vihkas oma kodumaa rõhujaid. Veel enam vihastas Jaanust see, kui ta kuulis, et Maanus oli mõisas peksa saanud. Jaanus ravis poisikese haavu ja käis teda iga päev vaatamas. Paari päeva pärast, kui Jaanus magas, kuulis ta oma aknale koputamist ja oma nime. See oli Maanus. Ta oli põgenes, kuna kubjas tahtis talle jälle peksa anda. Järgmisel päeval oli kubjas Jaanuse maja ukse taga ja nõudis, et ta annaks Maanuse tagasi. Jaanus lasi sulastel kubjase välja visata. Kubjas läks Oodole kaebama, ning seda kuuldes läks Oodo ise Metsa tallu. Seal algas suur võitlus. Talu pandi põlema, Jaanus pääses, kuid Maanus jäi tulle. Jaanus põgenes salakäiku pidi, kuid ta isa viidi vangi. Nii lõppes Jaanuse tavaline elu ning ta tuli tagasi Tasujana. Tasuja ajas paljud eestlased kokku, et hakata mässama. Nad põletasid mõisaid, kloostreid ja hooneid, milles elasid saksad. Kõik mehed olid valmis sõtta minema ja kodumaa eest surema.
sagedasti kõige tarvilikumagi. Tema on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud tema kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Temale on ikka lähedasem ja omasem olnud mitte reaalne, vaid ettekujutatud Kõrboja, mida ta tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute sepitsetud salmidest." Rein lasi enamuse töödest sulastel ära teha. Katku Jüri väga töökas peremees, kes sai kõigi oma töödega ise hakkama. Jüri polnud eriti uuendusmeelne, arvas, et vanad järele proovitud viisid on kõige kindlamad. Oma talu polnud Jüri nõus mingi hinna eest müüma, sest ta ei sallinud võõrast raha, arvas, et kõik peab olema ise teenitud. Katku Jüri ja Kõrboja Rein ei saanud omavahel läbi, kuna Kõrboja tahtis kunagi Katku talu ära osta, aga Jüri polnud sellega mitte mingi hinna eest nõus
Rüütel Mönnikhausen oli oma tütre kangekaelsuse peale vihane ning otsustas neiu kloostrisse saata. Kloostris oli Agnese tädi, kes oli julm ja jumalakartlik naine. Gabriel läks Rootsi talupoja pähe mõisnike laagrisse ning sealt kuulis, et Agnes olevat kloostrisse saadetud. Sõdijate keskel tappis Gabriel Ivo ning suundus järgmisel päeval kloostrisse, et Agnest näha. Ta väitis end olevat Kaspari sõnumi saatja. Mehel ei lubatud Agnest kaasa võtta ning abtiss käskis sulastel Gabriel kinni võtta. See aga neil ei õnnestunud, kuna Gabriel oli neist osavam. Mees tungis hiljem koos mässumeelsetega kloostrisse ning lasi kurja tädi Agnese juurest minema viia. Gabrielil oli neiust kahju, sest viimast oli kirikus pekstud. Agnese isa oli aga vahepeal haigeks jäänud ning Agnesel oli väga kurb isa sellises seisundis näha. Kui Agnes oli isaga omavahel rääkinud ning nendega liitus ka Gabriel, tänas isa meest oma tütre päästmise eest
Ei olnud isiklikult vaba ning pidi tegema teotööd. Sulane; teenija Sulane on talutööline, kes palgati üldjuhul üheks aastaks, elas kool taluperega sulasemajas ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane elas taluperes, palka sai peamiselt natuuras: lisaks toidule ja peavarjule sai ka rõivaid, vilja. Teenija oli naisterahvas, aitas perenaist talutöödes. Sulastel ja teenijatel oli vähe õiguseid. Maavaba Maavabad talupojad olid isiklikult vabad. Nad pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma oma lääniisandale maksu. Neil ei olnud tavalise adjaralupoja kohustusi. Üksjalg Arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nimi tuleks sellest, et nad käisid mõisateol ühe jalapäeva nädalas.
tähendab vaimne rikkus. See, kes pole oma elu jooksul kunagi tundnud midagi sellist, mis rikastaks teda vaimselt, on jäänud ilma millestki enneolematust. Vargamäe Andresel oli armastav naine, kuigi ta ise eriti jõukas ei olnud, ta tegi päevast päeva rasket tööd, saamata nautida oma kätega tehtut. Naabrimees Oru Pearu oli aga üsna heal järjel, naine teda aga ei armastanud, kuna tal olid omad pahed, ta lasi kõik ära teha oma sulastel, vastupidiselt oma vihavaenlasele Andresele. Raamatus toimuvatest sündmustest on selgelt näha, mis teeb tegelikult õnnelikuks inimese, kellele ei ole just kõige rohkem antud. Oluline on ligimeste lähedus ja iseenese püüdlikkus kuskile jõuda. Rikkuseks võib pidada ka tarkust või laia silmaringi.Raha eest on võimalik pea kõike saada, oma elu mugavaks muuta ning tänu raha olemasolule on ka võimalused enda harimiseks,kogemuste kogumiseks. Tänapäeval on õppimine
suur kari. Andres aga oli Pearust alati parem sest tema rajas selle kõik ise oma kätega. ta hoolis sellest maast ja ei kartnud ühtegi tööd aitas alati sama Pearus oma sulastega tööd ei teinud. Pearu käitus vägagi halvasti oma sulastega vahepeal. Ta peksis ka oma naist ja lapsi vahepeal olid tal tülid ka oma sulastega. Samuti üritas ta ka teisi koguaeg petta. Näiteks: Kraavi kaevamisel lasi ta kogu mulla enda maale panna et hiljem Andrese maad üle ujutada. Andrese juures oli sulastel ka väga raske kuid ta ei sundinud neid tegeme toid mida ta ise ei suudaks. Nad mõlemad olid sarnased kuid lõpuks Pearu nende tempudega hävitus enda maad. 5.) Vargamäe naised Krõõt : Krõõt oli tõõkas kuid kurb naine. Tal läks mehele teades, et tegu pole armastusega, sellest hoolimatta oli ta nõus minema ära oma kodu talust ja asuma elsama viljatule, üleujutatud soomülkale uut kodu rajama oma mehega. Ta oli väga töökas, ja ei kurtnud kunagi isegi mitte siis
ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles kuidas ta sai siin olla kui ta poleks näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast kui kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata. Kubjas läks valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Oodo läks ise oma seltskonnaga Jaanuse juurde. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali olemas ja Oodot ning teisi salgas olevaid. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema. Nad leppisid
olnud. Vello mõtles, et nii see asi lähe. Kuigi lätlastele alistuti ning lepiti hiljem kokku aastane rahu, mõtles Vello siiski, et nii see asi ikka ei jää. Kuna ta teadis, et kurelased ja saarlased plaanivad ka lätlastele kätte maksma, hakkas ta kõiki teisi kokku koguma, et ka sõtta minna ja kõik mis kord kaotatud tagasi võita. Kõigepealt käis ta Lembitu (Lehola vanem) juures, kuid too ütles, et pole niisama mõtet minna. Ta ootas midagi suuremat, et siis minna. Vello palus sulastel teiste vanemate juures käia ning kutsuda kokku kõiki, kes tahaksid ristisõdijate vastu astuda ning näidata, et jumal pole kõikvõimas. Kõik, kes tahaksid kaasa tulla, kutsus ta Mägistesse, et seal rääkida sõjaplaanist ja muust. Kokku hakkas mõne päevaga kogunema sadu inimesi, kes jalgsi kes hobusel, kes suurte ja vägevate sõjariistadega kes mõni väikese puukaikaga. Vello koos Oti ja Kahroga jagas sõjamehed gruppidesse ja määras sinna pealikud ning nad hakkasidki minema.
Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid, et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles, et kuidas ta sai siin olla, mina pole kedagi näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast, kuna kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata. Kubjas läks ning valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Metsa talus arutati, mida Maanusega peale hakata. Järsku kostis õuest vali paugutamine. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali ja Oodot ja teisi salgas olevaid mehi. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema.
Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles kuidas ta sai siin olla kui ta poleks näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast kui kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata. Kubjas läks valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Metsa talus arutati mida Maanusega peale hakata. Järsku kostis õuest vali paugutamine. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali olemas ja Oodo ja teisi salgas olevaid. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema
Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid et kas Maanus oli Jaanuse juures või ei. Tambet ütles kuidas ta sai siin olla kui ta poleks näinud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihärra surmast kui kubjas ähvardas uue härraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja välja visata. Kubjas läks valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud kätte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha põletada. Metsa talus arutati mida Maanusega peale hakata. Järsku kostis õuest vali paugutamine. Tambet käskis Jaanusel Maanus ära peita ja ise läks vaatama mis väljas toimub. Kui Jaanus õue läks nägi ta Tambetit maas pikali olemas ja Oodo ja teisi salgas olevaid. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo võitlema
Lõpuks ta ärkas ja leidis oma akna tagant põgenemas Maanuse. Poiss oli ära nälginud. Poiss rääkis Jaanusele, et kubjas tahtnud teda uuesti laisklemise eest nuhelda ja poisike oli kodunt põgenenud. Nälg ajas ta lõpuks Jaanuse juurde. Järgmisel päeval tuli kubjas Maanust Metsa talust otsima. Tambet eitas seda, et põgenik nende juures on. Kubjas ründas Jaanust ja Tambetit häbematult, tahtis kohe maja läbi otsima hakata. Lõpuks sai Jaanusel kupjast villand ja ta käskis sulastel kupja välja visata. Kubjas tõotas kättemaksu! Lossi jõudnud, rääkis ta lossihärra Oodole oma versiooni Metsa talus juhtunust. Tema valede peale noorhärra läks raevu, käskis kupjal koguda sulased ja mindi ,,süüdlasi" karistama. Rüütel Kuunot ei olnud teiste seas. Kui Oodo oma saatjaskonnaga Metsa tallu jõudis, ei tahtnud ta Jaanuse selgitusi üldse kuulata. Ta oli ärritunud ja tahtis ainult kätte maksta. Kõik haarasid relvad, Tambet sai raskelt
Jrgmisel hommikul rkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis ues vaidlust. Seal seisis hel pool lossikubjas koos kahe misasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid, et kas Maanus oli Jaanuse juures vi ei. Tambet tles, et kuidas ta sai siin olla, mina pole kedagi ninud. Siis hakkas kubjas Jaanust kahtlustama. Jaanus vastas eitavalt. Siis sai ka Tambet teada lossihrra surmast, kuna kubjas hvardas uue hrraga. Jaanus lasi enda sulastel kupja vlja visata. Kubjas lks ning valetas Oodole, et teda peksti ja Maanust ei antud ktte. Selle peale sai Oodo vihaseks ja lubas Jaanuse maja maha pletada. Metsa talus arutati, mida Maanusega peale hakata. Jrsku kostis uest vali paugutamine. Tambet kskis Jaanusel Maanus ra peita ja ise lks vaatama mis vljas toimub. Kui Jaanus ue lks ngi ta Tambetit maas pikali ja Oodot ja teisi salgas olevaid mehi. Ta kutsus sulased endale appi. Jaanus kutsus Oodo vitlema
rikkustest. Sellepärast valisingi oma referaadi teemaks just talupoegade elu. 1. TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND Üldjuhul kuulus Euroopa küla ühe või mitme isanda (senjööri) võimu alla. Maa jagunes sel puhul kolmeks suureks osaks: esimene oli otseselt isanda kasutuses, teine oli jagatud perekondlikekd rendikohtadeks, mis olid formaalselt või ka tegelikult päritavad, ning kolmanda osa moodustas mets ja ühiskasutuses olev harimata kõnnumaa. Oma maad lasi isand harida sulastel, palgalistel juhutöölistel. Vahel sunniti aga talupoegi tegema teopäevi, milleks nad pidid kasutama omaenda härjarakendit. Hiljem hakkas teopäevade kohustsus siiski vähenema, kuid igal poole ei kadunud need täielikult. Teopäevade täieliku kadumise väljalunastamiseks pidid talupojad maksma teatud maksu ja/või leppima rahaliste koormiste ja loonusrendi suurenemisega. Hõõrumisi isanda ja talupoegade vahel tekitas harimata kõnnumaa kasutamine loomade karjatamiseks ning
rituaalsete toimingutega nagu vanne ning kingituste ja pantvangide vahetamine, võeti kui rahu tagatist või panti. Pidusöögid olid keskajal tähtsaimaid ühiskondliku lävimise vorme, neil oli oluline koht üldises suhtlussüsteemis. Keskajal andsid just peod kindla rütmi tervele aastale, tegelikult kogu inimese elule. Niisugustel kokkutulekutel, varrudel ja teiste võõraste puhul võidi igasugu haruldasi jutte kuulda niihästi junkrutel kui ka sulastel. Olenemata sellest, millise sündmuse puhul oli ühine sööming- jooming korraldatud, kehtis alati põhimõte, mis seadis peremehe kõige esimeseks ja tähtsaimaks kohustuseks külaliste seisukohase kostitamise, see külalislahkuse seadus oli vankumatu. Külaliste võõrustamist tuli võtta väga tõsiselt, sest peo õnnestumisest olenes ühiskondlik arvamus korraldajast. Feodaalühiskonnas valitsenud arusaamade järgi polnud midagi hinnatavamat peremehe heldekäelisusest- varandust ei tulnud
Andres aga oli Pearust alati parem sest tema rajas selle kõik ise oma kätega. ta hoolis sellest maast ja ei kartnud ühtegi tööd aitas alati sama Pearus oma sulastega tööd ei teinud. Pearu käitus vägagi halvasti oma sulastega vahepeal. Ta peksis ka oma naist ja lapsi vahepeal olid tal tülid ka oma sulastega. Samuti üritas ta ka teisi koguaeg petta. Näiteks: Kraavi kaevamisel lasi ta kogu mulla enda maale panna et hiljem Andrese maad üle ujutada. Andrese juures oli sulastel ka väga raske kuid ta ei sundinud neid tegeme toid mida ta ise ei suudaks. Nad mõlemad olid sarnased kuid lõpuks Pearu nende tempudega hävitus enda maad. Krõõt: Krõõt oli tõõkas kuid kurb naine. Tal läks mehele teades, et tegu pole armastusega, sellest hoolimatta oli ta nõus minema ära oma kodu talust ja asuma elsama viljatule, üleujutatud soomülkale uut kodu rajama oma mehega. Ta oli väga
Isegi kui neil oli raske, siis nad ei andnud alla, vaid nägid veel rohkem vaeva. Nad oli eeskujulikud töökad inimesed ning ma arvan, et nende tegelastega näitabki Tammsaare eestlaste töökust ja visadust. a) Andres Sarnasused: Pearu Erinevused: Oli kõige tugevam Mõlemad olid väga Erinevused: Oli Andresest mees Mäekülas; ei kartnud kavalad; tahtsid alati nõrgem ning lasi sulastel enamus kedagi; töötas ööd/päevad; vaene üksteisest paremad tööst teha; oli suhteliselt rikas; talumees; sihikindel. olla; mõlemad olid otsis kogu aeg võimalusi kuidas usklikud ja lugesid Andrest kiusata. Piiblit b) Krõõt Sarnasused: Mari
Sulased ajasid hobused rüinal sepa peale. Aga kaks esimest hobust kukkusid kõe purustatud peadega maha ja matsid ratsalised eneste alla. Näes, et sepp, kes kolmest küjest räastiku läi kaitstud oli, kõk hobused võs ara tappa, enne kui kellegi mõ ok võ oda temasse puutus, käkis Goswin sulaseid jala Villu kallale tungida. Goswin ise oli, nagu kõk teadsid, vahva mees, aga --olgu see nü ud uhkuse võ mõe ebauskliku kar-tuse päast --ta ei tahtnud ise sepa hi/msate hoopide ette astuda. Sulastel olid osalt mõ ogad, osalt piigid käs, aga neist ei võnud enam kui kaks korraga Villu kallale tungida. Esimesed kaks hakkasid odadega seppa torkima, aga odad purunesid kõe tükideks ja sulased taganesid hirmuga; kaks jägmist, kes mõ okadega väja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. Teised ei tahtnud enam sepa ligi' minna, vaid vibutasid suure julgusega, aga kaugelt sõariistu. Nad oleksid hea meelega räastiku põema pistnud, kui mitte Goswin, kes Maie elu päast kar-
annaabi.ee 
