puudumisega. Isegi ühe ja sama liigi järglased võivad erinevatel aastaaegadel erineda oma kehaehituse ning funktsioonide poolest. Enamik lehetäide liike jõuab aastas saada mitu põlvkonda järglasi. Moonidel elutsev lehetäi on sigimisvõimeline juba kaks nädalat pärast koorumist. Lehetäidel on välja arenenud ideaalne sigimistehnika. Sügisel munevad viljastatud emased munad, mis elavad üle ka kõige karmima pakase. Kevadel ja suvel paljunevad lehetäid sugutult. Emane on võimeline sünnitama peaaegu lugematul hulgal uusi lehetäisid. Lehetäid esinevad tervel maakeral, arvukaimalt soodsama kliimaga vöötmetes ja troopikas. Allikad: Loomariigis kaart nr. 30 http://et.wikipedia.org/wiki/Lehetäilised
ossa,aga ülejäänud osa kuhu vesi ei pääse hoiab laeva ikka vee peal.Nõnda ka rõngussil ühe kehasegmendi vigastus ei põhjusta veel looma surma Sigimine Rõngasussid sigivad sugutul või sugulisel teel. Seejuures laguneb nende pikk keha mitmeks osaks. Mõne aja pärast taastab iga tükk omale pea ja saba,mõnikord moodustub uus pea koos silmade,kombitsate ja ajuga ussi keha keskel veel enne selle osadeks jagunemist. Kaanid ja kidavaglad seda ei suuda,neil pole võimet sugutult sigida ja kaotatud kehaosi taastada. Meres elavatel rõngussidel toimub munade viljastumine enamasti väljaspool emaorganismi.Sel juhul heidavad isased ja emased korraga sugurakke vette kus toimub viljastumine. · Enamjaolt mõlemasugulised · Elavad: Merevees,magevees,maismaal. VIDEOhttp://youtu.be/hIpLIXV4p7Q
tegureid. Keskkonnatingimused pole püsivad ja muutuvad tihti ebaregulaarselt. Osa kohastumusi on kasulikud isendirühmale (perele, karjale jm) aga ohustavad üksikisendeid. Lisaks kõigele tuleneb organismidevahelistest suhetest vastastikuse kohastumise vajadus. Liigiteke Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potensiaalselt ristuvad omavahel. See on nn bioloogiline liigimääratlus. Sugutult sigivate organismide (näiteks paljud taimed) ja fossiilsete vormide puhul on kasutusel morfoloogiline (ehk tüpoloogiline) liigimääratlus. See ütleb: liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest. Kui liikide levilad on üksteisest ruumiliselt eraldatud kas suure vahemaaga või mingite ökoloogiliste tõketega, siis nad lihtsalt ei satu kokku – nad on geograafilises isolatsioonis.
Hüdra "neelab" saagi kehaöönde, kuhu erituvad seedenõred, ning kus toit seeditakse. Seedimata toiduosakesed heidab ta suu kaudu välja. Hüdra toitub sõudikutest, vesikirpudest ja teistest väikestest vähikestest ning võib jagu saada isegi väikesest kalamaimust. · Kuidas hüdra paljuneb? Hüdralased paljunevad kahel erineval viisil. Suvekuudel,kui toitu on piisavalt, sigivad hüdralased sugutult pungumise teel. Teine meetod on tavaline suguline paljunemine. Pungumine kehapinnal moodustub pung, mis "venib" nooreks hüdralaseks, kes lõpuks emaorganismist eraldub. Suguline paljunemine osa hüdralastest on mõlemasugulised, tootes nii muna kui ka seemnerakke.ühe isendi sperma viljastab teise isendi munaraku viimase kehas. Osa liike on aga lahksugulised. · Kes on lahksugulised loomad?
Varshüdra elab puhtas, mageveekogudes. Sale, sentimeetripikkune keha, elab millegile kinnituna ehk polüübina. Kevadest sügiseni paljuneb hüdra(lahksuguline) pungudes: keha pinnale moodustub kühm, kui see omandab hüdra kuju, siis see eraldub. Sügisel suguliselt: kehas arenevad sugurakud, kui hüdra külma saabudes sureb, langeb muna veekogu põhja ja areneb uus hüdra. Meduusid liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Läänemeres elab meririst ehk millimallikas. Polüüp paljuneb sugutult. Meriroosid ja korallid on polüübid. Korallidel on keha kaitseks lubiainest toes. Peale koralli surma jäävad toesed merepõhja. Nendest tekivad tuhandete aastate jooksul saared. Korallide vahel elevad mereloomad, limused, ussid, vähid, kalad. Polüüp* - ainuõõsne loom, kes elab millegile kinnitunult. Meduus* - ujuv kumera kehaga ainuõssne loom. Lahkusuguline loom* loom, kelle muna- ja seemne rakud arenevad eri isendites.
Liigiteke Liik on bioloogilise mitmekesisuse põhiüksus. Evolutsiooni teooria kohaselt on liigid ajas muutuvad organismirühmad, mis tekivad varemolnuist, arenevad, levivad, lõhestuvad alamrühmadeks ja surevad välja. Liigiteke on ka üleminek mikroevolutsioonilt makroevolutsioonile. Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potentsiaalselt ristuvad omavahel. See on nn. bioloogiline liigimääratlus, mille esitas USA evolutsionist E. Mayr. Sugutult sigivate organismide ja fossiilsete vormide puhul on kasutusel morfoloogiline liigimääratlus: liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest. Geograafiline evolutsioon - liikide levialad on ruumiliselt eraldatud kas suure vahemaaga või mingite ökoloogiliste tõketega(mäestik, kõrb). Liigi bioloogilisi iseärasusi(ökoloogilisi,
bilateraalsümmeetrilised vastsed (kahepärgsed bipinnaariad). Pärast mõne nädala möödumist, mil vastne toitub energiliselt mikroskoopilistest vetikatest, moondub ta haruvastseks. Varsti laskub ta merepõhja, kinnitub sinna iminapaga ja teeb läbi veel ühe moonde, kus vastse eesosa taandareneb, magu sisaldavast tagaosast aga kujuneb noor meritäht. Aasta möödudes on meritäht 10 cm pikkune ja üsna nõrga kehaehitusega, ent juba suguküps. Samuti on meritähed suutelised paljunema sugutult. Nende keha jaguneb sel juhul kaheks või enamaks osaks ning igast osast kasvab uus isend. VEREVA MERITÄHE ISELOOMULIKUD OMADUSED Keha pealispind: Kaetud haarlatega (peditsellaarid), mis on mõeldud keha puhastamiseks ja enesekaitseks. Välissein: Elastne, koosneb lihaskiududest ja lubiplaatidest. Haarlad: Nende järgi said nime haareltähelised. Hilusejalakesed: Torukujulised hiljusejalakesed on varustatud iminappadega ning
Putukad Kahepaiksed Roomajad Luukalad tänapäeva kalad nt. haug, ahven. 200 miljonit aastat tagasi ilmusid : IMETAJAD on kõrgeima arenguastmega selgroogsed. kõik imetajad toidavad oma poegi piimanäärmeta nõrega emapiimaga. Püsisoojus Esimesed imetajad olid väikesed, peamiselt putukatest toituvad ööloomad 150 miljonit aastat tagasi- LINNUD Liigiteke Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potensiaalselt ristuvad omavahel. Sugutult sigivate organismide N: paljude taimede puhul on kasutusel morfoloogiline liigimääratlus- mis ütleb, et liik on populatsioon või polulatsioonide rühm, mis oluliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest. Ristumisbarjäär ehk bioloogiline isolatsioon- liigi bioloogilised iseärasused mis takistavad edukat ristumist teiste liikidega. Ristumist takistavad tegurid: Ökoloogiliselt eraldatus Ajaline isolatsioon Signaaltunnused Sugurakkude biokeemiline sobimatus
hobused,lehmad, etc).(7) 4. Peremeesorganism Peremees on organism, keda parasiit kasutab elukohane ja toitumisallikana. Mitmed parasiidid vahetavad oma elutsükli käigus peremehi. Lõplikuks ehk definitiivseks peremeheks (ld.k. definitivus lõplik) ja ka peaperemeheks nimetatakse organismi, kelles parasiit veedab suguküpse osa oma elutsüklist või kelles ta suguliselt paljuneb. Vaheperemees on organism, kelles parasiit veedab oma vastseea või kelles ta paljuneb sugutult. Reservuaarperemeheks nimetatakse organismi, kelles toimub pasitaarsete organismide kogunemine. (1) 4.1. Siirdajad Siirdajad on verdimevad lülijalgsed. Spetsiifilisteks siirdajateks on organismid, kelle sees parasiit läbib mõne arengujärgu. Mehaanilisteks siirdajateks on organismid, kes ainult levitavad parasiiti. Mõnel juhul võivad siirdajad olla ka parasiidi looduslikud resevuaarid.(1) 4.2. Parasiidi mõju peremehele Parasiit mõjub peremehele patogeenselt ehk kahjulikult
Need lülid on keha pinnal näha vagudena. Peaaegu igal lülil asuvad neil harjased. Mõnel rõngusside rühmal esineb teisigi kehajätkeid: kombitsaid, kompimisjalgu. Rõngussidest on kõige tuntumad vihmaussid, kes elavad mullas. Sellesse rühma kuuluvad ka kaanid ning mitmed meredes elavad rõngussid. Rõngusse on maailmas kokku umbes 9000 liiki. Nende kehapikkus varieerub 1millimeetrist kuni 2,5meetrini. Osa rõngusse on hermafrodiidid, osa lahksugulised. Rõngussid võivad sigida ka sugutult - pungudes. Nende areng võib olla moondega või moondeta. Moondega arengu puhul on rõngussidel pärgvastne. Imiussid Imiussidel on lülistumata lame keha, mis meenutab oma väljanägemise poolest puulehte. Imiussid on küllaltki väikesed nende kehamõõtmed on 0,5-10 mm. Sarnaselt teiste ussidega katab ka imiusside keha kutiikula, mille all paikneb nahklihasmõik. Keha näeb pealtpoolt välja üsna ilmetu, alaküljel on imiussidel üks või mitu
vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse 15 ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid. Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis tekivad vegetatiivseist rakkudest või lihtsa ehitusega sporangiumides) või suguliselt. Neis on mitmesuguseid pigmente, sealhulgas klorofülle, ksantofülle, karotenoide, sini-, puna- ja mõningais koldvetikates ka liitvalgulisi, ainult vetikaile omaseid värvaineid fükobiliine. Pigmentide mitmekesisus võimaldab vetikail asustada meres eri sügavusi (puna- ja sinivetikad
Kohanemine-iga indiviid võib oma elu kestel sobituda elutingimuste muutustega nimelt päriliku reaktsiooninormi piires. Kohanemine on mittepäriliku alusega ja võib olla pöörduv. N: inimese silmapupilli avardumine ja ahenemine valguse muutudes, lihaste suurenemine. 5. liik on looduslik organismirühm, kelle isendid võivad omavahel vabalt ristuda ning kellel on oma geenifond. bioloogiline liigimääratlus. Sugutult sigivate organismide ja fossiilsete vormide puhul on kasutusel morfoloogiline liigimääratlus- Liik on populatsioon või populatsioonide rühm mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatisoonidest. Liigiteke tähendab kahe populatsiooni vahelise bioloogilise rostumisbarjääri teket. Geograafiline isolatsioon- liikide levilad on üksteisest ruumiliselt eraldatud kas suure vahemaaga või mingite ökoloogiliste tõketega, siis nad lihtsalt ei satu kokku, nad on GI-s
Seened jagatakse 3 hõimkonda: 1) Vetikseened - Phycomycota 2) Kottseened Ascomycota 3) Kandseened Basidiomycota 4) Lisaks on mittetäielike seente rühm teisseened (Deuteromycetes, Fungi imperfecti) 2.4.1. Hmk vetikseened Vetikseente hõimkond jagatakse kaheks alamhõimkonnaks: ürgseened ja seigseened. Vetikseeni nimetatakse ka alamateks seenteks, sest nende seeneniidid on rakuvaheseinteta. Vetikseentel viljakehad puuduvad, nad paljunevad sugutult lülieoste abil (aga ka suguliselt). Metsale ohtlikke seeni kuulub siia hõimkonda vähe, ebajahukastelaadsete seltsi seened põhjustavad kartulimädanikku ja tõusmete haigusi, nutthallituselaadsed elutsevad taimejäänustel. 2.4.2. Hmk kottseened Kottseente hõimkonda kuulub 8000-12000 erinevat seeneliiki, neist 1000 esinevad puudel. Kottseened paljunevad kotteoste abil, mis valmivad piklikes või ümarates eoskottides. Eoskotid
keratiiniseenelaadsed). b. Tungalseened - sulgeoslaga seened (helekottseenelaadsed (nt. tungaltera, punane komuseen), süsikulaadsed, musttäpptõvelaadsed) c. Kamberseened (lehtereosla stroomas) (Mustlaikpõletikulaadsed). d. Ketasseened lehtereoslaga seened (tiksikulaadsed, liudikulaadsed, Hirvepähklilaadsed, enamus samblikke) Teisseened seened, kellel pole leitud sugulist paljunemist, kes paljunevad ainult sugutult, lülieostega. Seeneniitide ehituse põhjal saab määrata nende hõimkonna, vahel ka seltsi, Täpsem süstemaatiline kuuluvus jääb aga sageli neil määramata. Vegetatiivsete tunnuste põhjal kirjeldatud seente taksoneid nimetatakse teisliikideks. Sageli on tõelistel liikidel suguline protsess väga haruldane, nende määramiseks piisab vegetatiivsetest tunnustest selliste liikide puhul on üldlevinud kunagise teisliigi nime traditsiooniline edasikasutamine. Teisliigi
keratiiniseenelaadsed). b. Tungalseened - sulgeoslaga seened (helekottseenelaadsed (nt. tungaltera, punane komuseen), süsikulaadsed, musttäpptõvelaadsed) c. Kamberseened (lehtereosla stroomas) (Mustlaikpõletikulaadsed). d. Ketasseened lehtereoslaga seened (tiksikulaadsed, liudikulaadsed, Hirvepähklilaadsed, enamus samblikke) Teisseened seened, kellel pole leitud sugulist paljunemist, kes paljunevad ainult sugutult, lülieostega. Seeneniitide ehituse põhjal saab määrata nende hõimkonna, vahel ka seltsi, Täpsem süstemaatiline kuuluvus jääb aga sageli neil määramata. Vegetatiivsete tunnuste põhjal kirjeldatud seente taksoneid nimetatakse teisliikideks. Sageli on tõelistel liikidel suguline protsess väga haruldane, nende määramiseks piisab vegetatiivsetest tunnustest selliste liikide puhul on üldlevinud kunagise teisliigi nime traditsiooniline edasikasutamine. Teisliigi
Liigiteke on kohastumise kõrval teine oluline evolutsiooniline protsess. Liigiteket käsitatakse ka üleminekuna mikroevolutsioonilt makroevolutsioonile . Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potentsiaalselt ristuvad omavahel . See on nn bioloogiline liigimääratlus . Ainult suguliselt sigivatel organismidel ja mitte alati. Sugutult sigivate jaoks morfoloogiline e tüpoloogiline liigimääratlus – liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest
,,kohastumisvõidujooks" Liigiteke Liik on bioloogilise mitmekesisuse põhiüksus. Liigiteke on kohastumise kõrval teine oluline evolutsiooniline protsess. Liigiteket käsitatakse ka üleminekuna mikroevolutsioonilt makroevolutsioonile. --- Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potentsiaalselt ristuvad omavahel. See on nn bioloogiline liigimääratlus. Ainult suguliselt sigivatel organismidel ja mitte alati. Sugutult sigivate jaoks morfoloogiline e tüpoloogiline liigimääratlus liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest. Kui erinevad peavad tunnused olema on süstemaatiku maitse küsimus. Otsustamise teeb raskeks liikidesisene individuaalne ja populatsiooniline muutlikkus. Liigi levila ehk areaal on tavaliselt ühtne kuid mitte alati. Liigi kõik populatsioonid pärinevad ühisest eellasest.
Pruunvetikad on enamasti pruuni värvi. See oluneb pigmentide omavahelistest kombinatsioonidest. Tallus on neil alati hulkrakne ja väga mitmesuguse kujuga. Alamatel vormidel koosneb tallus hargnenud niititest. Rakukestest koosnevad tselluloosist, kuid võivad sisaldada ka pektiinaineid. Pruunvetikad sisaldavad klorofülli, kollaseid ja pruune ksantofülle ja karotiine, kusjuures eriti iseloomulik on Enamik liike paljuneb vegatiivselt talluse jagunemise teel, pruun pigment fükoosantiin.sugutult rändosadena ja suguliselt vastavate sigimisorganite moodustamise teel. Munarakud arenevad oogoonides, spermatosoidid anteriidides. Kõrgemad vormid sigivad ainult suguliselt. Läänemeres sageli esinevad pruunvetikaks on Sphacelaria arctica. See paari sentimeetri kõrgune mustjaspruun hargnev põõsake on kohastunud elule nõrgas valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt.
Kaks perekonda: penitsillum ehk pintselhallik ja aspergillus(?) ehk ), sitikaseenelaadsed, keratiiniseenelaadsed). b) sulgeoslaga tungalseened (helekottseenelaadsed (nt tungaltera (kõrreliste parasiit), punane komuseen), süsikulaadsed, musttäpptõvelaadsed). c) kamberseened, lehtereosla stroomas (mustlaikpõletikulaadsed). d) ketasseened, lehteroeslaga (tiksikulaadsed, liudikulaadsed, hirvepähklilaadsed, enamus samblikke). Teisseened seened, kes paljunevad sugutult, lülieostega. Hk Kandseened. Seeneniidi on kakstuumsed, rakkudeks jagunenud. Lülieoseid esineb suhteliselt harva. Sugulisel protsessil moodustub eoskand nelja eosega. Eoskand on evolutsiooniliselt tekkinud eoskotist /.../ 3 TTÜ | MIHKEL HEINMAA | MMIX SÜGIS 02/11/09
Liik on looduslike populatsioonide rühm, mille isendid kas tegelikult või potentsiaalselt ristuvad omavahel. See on nn. bioloogiline liigimääratlus, mille esitas USA evolutsionist Ernst Mayer ja mis on praegu üldiselt kasutusel. 2. Millistele liikidele on rakendatav bioloogiline liigimääratlus? Bioloogiline määratlus on rakendatav üksnes nüüdisaegsetele suguliselt sigivatele organismidele ja sedagi mitte alati. 3. Milles seisneb liigi morfoloogiline määratlus? Sugutult sigivate organismide (nt. paljud taimed) ja fossiilsete vormide puhul on kasutusel morfoloogiline ehk tüpoloogiline liigimääratlus. See ütleb: liik on populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest. 4. Millised tegurid takistavad liikidevahelist ristumist? Geograafiline isolatsioon ja ristumisbarjäär(ehk bioloogiline isolatsioon). 5. Mis on ristumisbarjäär ja mis seda põhjustavad?
nugivad epiteeli-, retikuloendoteliaalsüsteemi (RES), lihase-, närvi, vere- jt rakkudes. Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel. töötlemised lülijalgsete vastu. Metafülaktikaabinõu, mille puhul manustatakse plaanipäraselt loomadele akaroinsektitsiide putuk- ja lesttõvede levimise aastaaegadel. vabaltelavad organismid -- mitteparasiitsed organismid. vaheperemehed. Neis areneb parasiidi noorvorm (larvaalne ehk vastseline parasiit), kes võib siin sugutult sigida. Teine vaheperemees -- vt. lisaperemehed. 26 vahetu konkurents (ld. concurrere -- koos jooksma). Antagonistlik interaktsioon liikide vahel, mil mõlemad 1iigid vahetult pärsivad vastastikku teineteist (näit. antibiootiliste ainete eritamise teel jne.). vaktsinoprofülaktika -- immunoprofülaktika. vastuolulised suhted -- antagonistlikud suhted. vektor (ld. vector -- kandev) --siirutaja
Tallus on üherakuline, koloonialine või paljurakuline. Elutsüklis esineb pikem või lühem liikumisvõimeline faas. Koppvetikas- elab tavaliselt väikestes saastunud veekogudes või loikudes ja põhjustab sageli vee “õitsemist”. Tallus on üherakuline, mitmesuguse kujuga: ümmargune, ovaalne, munajas. Rakukest koosneb pektiiniainetest ja tselluloosist. Raku eesotsas on kaks tsütoplasmast viburit. Soodsates tingimustes paljuneb koppvetikas sugutult: protoplast jaguneb mitootiliselt kaheks, neljaks või kaheksaks osaks, millest emaraku sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat
Tallus on üherakuline, koloonialine või paljurakuline. Elutsüklis esineb pikem või lühem liikumisvõimeline faas. Koppvetikas- elab tavaliselt väikestes saastunud veekogudes või loikudes ja põhjustab sageli vee "õitsemist". Tallus on üherakuline, mitmesuguse kujuga: ümmargune, ovaalne, munajas. Rakukest koosneb pektiiniainetest ja tselluloosist. Raku eesotsas on kaks tsütoplasmast viburit. Soodsates tingimustes paljuneb koppvetikas sugutult: 12 protoplast jaguneb mitootiliselt kaheks, neljaks või kaheksaks osaks, millest emaraku sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel
Tallus on üherakuline, koloonialine või paljurakuline. Elutsüklis esineb pikem või lühem liikumisvõimeline faas. Koppvetikas- elab tavaliselt väikestes saastunud veekogudes või loikudes ja põhjustab sageli vee "õitsemist". Tallus on üherakuline, mitmesuguse kujuga: ümmargune, ovaalne, munajas. Rakukest koosneb pektiiniainetest ja tselluloosist. Raku eesotsas on kaks tsütoplasmast viburit. Soodsates tingimustes paljuneb koppvetikas sugutult: protoplast jaguneb mitootiliselt kaheks, neljaks või kaheksaks osaks, millest emaraku sees moodusatavad rändeosed. Need on ehituse poolest sarnased täiskasvanud isenditega, kuid mõõtmetelt väiksemad ja tselluloosist kestata. Emaraku kesta limastumisel nad vabanevad, kasvavad täiskasvanud isendi mõõtmeteni ja moodustavad rakukesta. Suguline paljunemine tavaliselt isogaamne, kuid mõnedel liikidel on täheldatud ka hetero- ja isegi oogaamiat. Sügoot täitub varuainetega ja
annaabi.ee 
