Spordis ei ole lihtsaid võite (4)

Spordis ei ole lihtsaid võite
Aegade jooksul on spordist lugu peetud ning seda harrastatud. Eesmärgid on aga sprtimisel erinevad. Osa inimesi tegeleb sellega hea enesetunde saavutamiseks, teised selleks, et saada paremaid tulemusi.
Kuna konkurents on tihe, siis tuleb pidevalt treenida ja vaeva näha, sest ainult järjepidev treening tagab paremad tulemused. Inimene, kes spordiga regulaarselt ei tegele, ei saa oodata, et ta kohe tippu jõuaks. Võtame meie esimese taliolümpiamängude kullamehe Ants Antsoni, kes alustas kiiruisutamisega 1955 aastal, olümpiamedal tuli alles üheksa aasta pärast Innsbuckis. Kõik need üheksa aastat ei näidanud ta erilisi tulemusi. Küll oli tal tehnika paigast ära, küll ei suutnud ta taluda tohutut treeningmahtu. Veel 1963 aasta suvel loeti teda lootusetuks juhtumiks, kellest tippu ei saa. Kuid ometi ta tuli ja võitis. Ta oli üks eriline inimene, kes töötas end traditsioonideta, algajate entusiastide ringist maailmaareenile, et tuua talialade esimene kuldne olümpiamedal Eestile.
Või näiteks Andrus Veerpalu 2009 aasta maailmameistri tiitel Tema vanuselt, ainult mõned kuud pärast operatsiooni tulla tagasi tippu. Ainult tema teab missugust tahtejõudu ja enesedistsipliini see nõudis. Suusatada kaasa üksikutel võistlustel, olla teises kümnes. Väga vähesed sportlased suudavad rahuliku, külma rutiinsusega teha spordimehetööd iga päev ja nii aastast aastasse. Andrus seda suutis ning tema pingutus sai tasutud kullaga.
Aina rohkem noori hakkab leidma teed spordini. Olgu selleks siis korv -, või jalgpall, kergejõustik või suusatamine , motivatsiooniks on ikka üks – võit. Treeningutel pingutatakse, et olla teistest parem. Treenitakse üha suuremate koormusmahtudega ning ületreenituse tagajärjel ka kaotatakse. Olen ise tundnud ületreenitust, kui üritasin iga päev käia korvpallitreeningul ja jõusaalis. Paranesid küll minu jõunäitajad, kuid vise korvpallis ja pallitunnetus said kannatada. Meeskonna võitude nimel tuli loobuda jõusaalist. Kuna neil puudub mängija, kes suudaks samamoodi põrgatada ja visata .
Halvem on lugu siis, kui suurte treeningukoormuste talumiseks ja vastupidavuse taastamiseks ning vigastuste ravimiseks süüakse valuvaigisteid. Eriti on selline käitumine omane jalgpallile. Jalgpall on spordiala , kus vigastused ka kõige kergemini tulevad. Keegi ei taha ju loobuda mängust mingi rumala vigastuse tõttu. Nii süüakse valuvaigisteid usus ja lootuses, küll kõik on varsti korras. Ongi mõne aja pärast korras, kuid võib olla igaveseks . Võidu hinnaks on saamas elu hind.
On sportlasi, kes tahavad häid tulemusi saavutada keelatud aineid kasutades. Kuid mis kasu sellest on, kui saadakse paariaastane võistluskeeld. Kas see natuke aega tunnustust tasub ennast ära? Kangelane ollakse koos kõigiga, häbiplekk ihuüksinda.
Tänapäeval ootame tippsportlastelt aina paremaid tulemusi ja paremaid kohti. Teine või kolmas olemine ei ole saavutus, peamine on võit. Mida rohkem võite saavutatakse ja rekordeid püstitatakse, seda suurem kohustusekoorem langeb sportlase õlgadele. Paavo Kivine on öelnud: „Kes on kord imet suutnud, imetegija osa valinud, on edaspidi imetegijaks sunnitud.“ Nii juhtus ka Gerd Kanteriga Berliini maailmameistrivõistlustel eelmisel aastal. Meie jaoks oli „läbipõlemine“ see, et medal ei olnud kuldne, vaid pronks. Me olime harjunud nägema teda ainult võitmas. Juhtis hooaja tippmargi edetabelit ja oli üritanud mitmel korral purustada maailmarekordit. Tänu vaimsele koormusele jäi oodatu tulemata. Ma arvan, et me eestlastena peaksime rahul olema tulemustega, mida sportlased on saavutanud. Ka Kanteri pronks oli ju siiski medal. Lihtsalt vahel on hetki , mis ei õnnestu nii nagu plaanitud.
Kristiina Šmigun-Vähi otsustas pärast spordi plusside ja miinuste kokku liitmist naasta tippsporti. Pärast kaheaastast pausi tulla uuesti tippsporti. Teha seda pere kõrvalt. On kindlasti väga keeruline. Täna me teame, et kahe olümpiakulla kõrvale tuli hõbe. Mõne jaoks ainult hõbe. Kuid olgem ausad, kui paljud meist üldse temasse uskusid. Suusahooaja algus oli kõike muud kui rõõmustav. Nii mõnigi eestlane kahtles Kristiina võimetes. Olgu parem kodus ja kasvatagu tütart. Eks Kristiina kahtles ka ise oma tagasituleku otsuses. Aga kui palju pisaraid ta alla neelama pidi, teab ta ise.
Spordis ei ole kerge tippu jõuda lastel, kelle vanemad on ise nende treenerid, kuna nõudmised on palju suuremad kui need oleks tavalisel treeneril. Nii tegeles ühes Inglismaa peres tüdruk võistlustantsuga ning tema ema oli neiu treener. Tüdruk pidi tantsima peaaegu kogu aeg: koolist koju tulles alustas ta treeninguga ning pärast sai kõigest paar tundi puhata ja oma koolitöid teha, kui ta juba pidi kodus uuesti kõiki tantse harjutama. Vahel olid tal momendid , kus ta enam lihtsalt ei suutnud ja oleks tahtnud kõik nurka visata, aga kuidagi leidis ta endas ikka ja jälle jõudu jätkata. Lõpuks muidugi sai kogu töö ja vaev tasutud oma vanuseklassi esikohaga.
Spordiga tegelemine ei ole kerge. Tuleb palju vaeva näha. Võidud saavutatakse suure vaeva tulemusena, kuid lõpuks tasub kõik end ära, sest pole midagi paremat kui olla võitja.