Spordis ei ole lihtsaid võite (0)

Spordis ei ole lihtsaid võite
Ajast-aega on spordist lugu peetud ning seda harrastatud. Eesmärgid on aga sportimisel erinevad. Osa inimesi tegeleb sellega hea enesetunde saavutamiseks, teised selleks, et saada paremaid tulemusi.
Kuna konkurents on tihe, siis tuleb pidevalt treenida ja vaeva näha, sest ainult järjepidev treening tagab paremad tulemused. Inimene, kes spordiga regulaarselt ei tegele, ei saa oodata, et ta kohe tippu jõuaks. Võtame kas või Kristiina Šmiguni ,kes on kuulus murdmaa suusatamises ning läbinud enne pika tee kuni jõudis lõpuks olümpiani, saavutades suure edu. Kõik need 3 aastat ei näidanud ta erilisi tulemusi. Küll jäi tal tehnikast puudu, küll tuli tal ette vigastusi,haigestumisi ning palju pettumusi. Vahepeal ta isegi tegi teadavaks,et loobub .Öeldes ise:''kõigil mu olümpiatel on midagi valesti läinud.'' Ometi aasta hiljem Torinos, läks ja tõi kulla koju.Ta oli inimene, kes palju kurtis küll oma vigastuste üle ning oli 2 arusaamatut dopingu skandaali ohver, kuid lõppude-lõpuks võttis ta end alati kokku ja tegi sõidud ära. 2007 aastal Eesti kulla koju tuues.
Või näiteks Andrus Veerpalu 2009 aasta maailmameistri tiitel tema vanuselt, ainult mõned kuud pärast operatsiooni tulla tagasi tippu. Ainult tema teab missugust tahtejõudu ja enesedistsipliini see nõudis. Suusatada kaasa üksikutel võistlustel, olla teises kümnes. Väga vähesed sportlased suudavad rahuliku, külma rutiinsusega teha spordimehetööd iga päev ja nii aastast aastasse. Andrus seda suutis ning tema pingutus sai tasutud kullaga.Aina rohkem noori hakkab leidma teed spordini. Olgu selleks siis jalgpall, taipoks,võrkpall,kergejõustik või suusatamine, motivatsiooniks on ikka üks – võit. Treeningutel pingutatakse, et olla teistest parem. Treenitakse üha suuremate koormusmahtudega ning ületreenituse tagajärjel ka kaotatakse. Olen ise tundnud ületreenitust, kui üritasin iga päev käia jalgpallitreeningul ja jõusaalis.
Paranesid küll minu jõunäitajad, kuid löök jalgpallis ja pallitunnetus said kannatada. Meeskonna võitude nimel tuli loobuda jõusaalist. Kuna neil puudub mängija, kes suudaks samamoodi lüüa ja tunnetada.Halvem on lugu siis, kui suurte treeningukoormuste talumiseks ja vastupidavuse taastamiseks ning vigastuste ravimiseks süüakse valuvaigisteid. Eriti on selline käitumine omane jalgpallile. Jalgpall on spordiala , kus vigastused ka kõige kergemini tulevad. Keegi ei taha ju loobuda mängust mingi rumala vigastuse tõttu. Nii süüakse valuvaigisteid usus ja lootuses, küll kõik on varsti korras. Ongi mõne aja pärast korras, kuid võib olla igaveseks . Võidu hinnaks on saamas elu hind.
On sportlasi, kes tahavad häid tulemusi saavutada keelatud aineid kasutades. Kuid mis kasu sellest on, kui saadakse paariaastane võistluskeeld. Kas see natuke aega tunnustust tasub ennast ära? Kangelane ollakse koos kõigiga, häbiplekk ihuüksinda.Tänapäeval ootame tippsportlastelt aina paremaid tulemusi ja paremaid kohti. Teine või kolmas olemine ei ole saavutus, peamine on võit. Mida rohkem võite saavutatakse ja rekordeid püstitatakse, seda suurem kohustusekoorem langeb sportlase õlgadele. Paavo Kivine on öelnud: „Kes on kord imet suutnud, imetegija osa valinud, on edaspidi imetegijaks sunnitud.“ Nii juhtus ka Gerd Kanteriga Berliini maailmameistrivõistlustel eelmisel aastal. Meie jaoks oli läbipõlemine see, et medal ei olnud kuldne , vaid pronks. Me olime harjunud nägema teda ainult võitmas. Juhtis hooaja tippmargi edetabelit ja oli üritanud mitmel korral purustada maailmarekordit. Tänu vaimsele koormusele jäi oodatu tulemata. Ma arvan, et me eestlastena peaksime rahul olema tulemustega, mida sportlased on saavutanud. Ka Kanteri pronks oli ju siiski medal. Lihtsalt vahel on hetki , mis ei õnnestu nii nagu plaanitud.
Spordiga tegelemine ei ole kerge. Tuleb palju vaeva näha. Võidud saavutatakse suure vaeva tulemusena, kuid lõpuks tasub kõik end ära, sest pole midagi paremat saavutada edu ja olla võitja!