v. 2002 Atmosfääri aerosooli hakatakse mõõtma AERONET võrku kuuluva NASA päikesefotomeetriga. w. 2003 Jaan Einasto saab Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest. x. 2003 Ilmub Viivi Russaku ja Ain Kallise koostatud "Eesti kiirguskliima teatmik", toimetaja Heino Tooming. y. 2005 Euroopa Kosmoseagentuuri eksperimentaalsatelliit Proba mõõdab kujutise spektromeetriga CHRIS Järvselja metsade peegeldusomadusi. z. 2006 Tähtede spektraalvaatlusi hakatakse registreerima uue termoelektriliselt jahutatava CCD kaameraga Andor Newton DU970N. aa. 2007 Tõravere ja Tartu vahel hakkab tööle uus Interneti raadioreleeliin kiirusega 155 Mb/s. ab. 2010 1. aprillist on direktoriks Anu Reinart. 3.Tartu Tähetorni Astronoomiaring on tegutsenud alates 1948. aastast, tema eesmärgiks on
Järeldus: Mg norm joogivees on 30 ug/ml, uuritavas proovis Mg kontsentratsioon on 5 ug/ml, mis on palju vähem normi. Saku läte on Mg vaene ja see on sobilik joomiseks.Fe sisalduse määramine vees ET-AAS meetodil Aparatuur · Gradueeritud katseklaasid 10 mL · Pipetid 1 mL, 0,002 mL · AA-grafiitspektrofotomeeter PU 9100X · Fe õõneskatoodlamp Reaktiivid · MilliQ vesi · Fe standardlahus 100 ng/mL Töö käik Tutuvuda ET-AAS spektromeetriga. Lülitada spektromeeter vooluvõrku, lülitada sisse Fe lamp. Reguleerida lambivool 15 mA. Mõõtma asuda 20 min peale lambi sisselülitamist. Avada argooni ballooni kraan. Reguleerida mõõtmiseks sobiv lainepikkus 248,3 nm. Nullida instrument. Otsida analüüsiks sobiv arvuti programm. Valida klahvi F8 abil `furnace system', edasi `define job', sisestada `job name' ja `operator name'. · Klahvi F8 abil valida 'define method';
Elueermine · Varutakse väike (50 ml) keeduklaas või seisukolb, kuhu kogutakse kolonni täidise pinnal olev eluent, mis enne uuritava segu sisestamist tuleb kolonnist välja lasta. · Kui esimene vedelik hakkab jõudama kolonni põhjani, siis eemaldakse kolb ja hakatakse koguma fraktsioonen 2ml kaupa erinevatsesse katseklaasidesse · Siis mõõdetakse kõigi fraktsioonide optilised tihedused spektromeetriga. Arvutused Kõige esimesena mõõdetakse: 1) kolonni pikkus l= 22,6 cm, 2) kolonni diameeter d= 2,4 cm. 3) Seejärel arvutatakse kolonni kogumaht Vt= r2h= 3,14*(2,4/2)*22,6=85,15 cm3 4) k=0,1 5) Seejärel arvutatakse geelmaatrikis maht Vg=k*Vt = 85,15*0,1=8,51cm3 6) Vg lähtuvalt arvutatakse max elueerimismaht Vx max=Vt-Vg=85,15-8,51=76,64 cm3 7) Arvutatakse fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml, seega n= Vx max /2= 76 /2=38
õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Uurimine ja tähtsamad avastused Esimesena maandus Veenusele Nõukogude liidu automaatjaam ,,Venera 7" aastal 1970. Kosmosest on pinnaehitust on uuritud lisaks pildistamisele ka radaritega. Suuremosa mõõtmis on tehtud orbitaaljaamaga ,,Magellan" aastatel 1990-1994.(ebatäpne, 120-300m täpsus) ,,Venera 10", ,,Venera 14" näitasid ära et planeedi pind on vulkaanilise koostisega. ,,Vega 1" ja ,,Vega 2" tegid gamma-spektromeetriga kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Pinnamood Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). 80% pinnast on kaetud vulkaaniliste tasandikega. Üks suurimaid vulkaane asub Beta piirkonnas mille läbimõõt on 820 kilomeetrit ja mis on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit. Kõik need
struktuure , kui kasutab infrapuna aknaid Veenuse atmosfääri kohal. Kui jälgida kindlaid lainepikkusi, on võimalik märgata soojuskiirgusi, mis tuleb sügavalt atmosfäärikihist, tulevad esile allpool tihedat pilve kihte, mis asub umbes 60km kõrgisel. Kuid teadlaste üllatuseks tegi sond juba teisel orbiidipäeval teadusavastusi. Nimelt ta suutis pildistada VMC (Veenuse jälgimise kaamera) ja VIRTIS (nähtava ja infrapuna termaalpildistamise spektromeetriga) esimest korda inimkonna ajaloos Veenuse lõunapoolust, kus avastati kummalised tumedad pöörised otse pooluse kohal. Peamiseks süsihappegaasi õhkupaiskajaks peavad teadlased vulkaane, mis erinevalt kustunud Marsist ja taltunud Maast Veenusel endiselt möllavad, kuigi ühtki purset pole sondidel seni õnnestunud jäädvustada. Oxfordi ülikooli füüsikaprofessor Fred Taylor spekuleerib, et kui vulkaanide aktiivsus taandub, võib ka Veenuse kliima
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit)."Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega."Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud."Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas
põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 19901994 orbitaaljaama Magellan tehtud mõõtmised (täpsus 120300 meetrit). PILT 2 Veenuse reljeef Venera 10, Venera 14, Vega 1 ja Vega 2 maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. Vega 1 ja Vega 2 maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade Venera 9 ja Venera 10 pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. Venera 13, mille kaamera lahutusvõime oli 4 5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas. "Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid
Olevi Kull, Tartu ülikooli Botaanika ja ökoloogia instituut). · 2002 - Atmosfääri aerosooli hakatakse mõõtma AERONET võrku kuuluva NASA päikesefotomeetriga. · 2003 - J. Einasto saab Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest. · 2003 - Ilmub Viivi Russaku ja Ain Kallise koostatud "Eesti kiirguskliima teatmik", toimetaja Heino Tooming. · 2005 - ESA eksperimentaalsatelliit Proba mõõdab kujutise spektromeetriga CHRIS Järvselja metsade peegeldusomadusi. · 2006 - Tähtede spektraalvaatlusi hakatakse registreerima uue termoelektriliselt jahutatava CCD kaameraga Andor Newton DU970N. 7 · 2007 - Tõravere ja Tartu vahel hakkab tööle uus Interneti raadioreleeliin kiirusega 155 Mb/s. Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Observatoorium http://www.aai.ee/ 8
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival. Sellist peeneteralist ainet on näha nelja "Venera" tüüpi automaatjaama maandumiskohtadest edastatud piltidel. Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. "Vega 2" maandumiskohas puuriti ja saadud proovist tehti röntgenfluorestsentsmeetodil analüüs. See näitas, et pinnas on normaalse aluselisusega ning on elementide sisalduse poolest sarnane maisele, magmast tekkinud umbes ühe protsendi vett sisaldavale pinnasele. Tekkis lootus vee olemasolule Veenuse tuumas. Palju oli proovis ka väävlit ning ilmselt on selles süüdi atmosfäär.
Kaasaegne Breweri instrument maksab umbes 10000 dollarit, ehk umbes 13,5 miljonit eesti krooni (1997 aasta keskpaiga kursiga). Odavamad mõõteriistad maksavad mõnikümmend tuhat dollarit ning seepärast kohandati olemasolevat nõukogude päritolu laboratooriumi spektromeetrit SDL-1, mis on valmistatud praeguse St.Peterburgi tehases LOMO, varustades ta päikest jälgiva ja kiiri laboratooriumile tsölostaat peeglisüsteemiga. Et tegemist on skanneeriva spektromeetriga, siis registreeritakse atmosfääri läbinud päikese ultraviolettkiirguse spektrid, kust teatud lainepikkuste paarid el (näiteks 305,5 ja 325,4 nm9 saadavate näitude suhe võimaldab arvutada osoonikihi paksuse. Vähem tagajärjekad on hajukiirguse mõõtmised seniidist. Katsemõõtmistega alustati 1993 aasta kevadsuvel ning tõeline vaatlusprogramm algas sama aasta novembris. 1994-aasta jooksul tehti mõõtmisi 80-l päikesepaistelisel päeval
1970. Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit)."Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega."Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud."Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas
vulkaanilisel tuhal ja liival. Sellist peeneteralist ainet on näha nelja "Venera"-tüüpi automaatjaama maandumiskohtadest edestatud piltidel. Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustusi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad. "Vega 1" ja "Vega 2" tegid mõõtmisi Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. "Vega 2" maandumiskohas puuriti ja saadud proovist tehti röntgenfluorestsentsmeetodil analüüs. See näitas, et pinnas on normaalse aluselisusega ning on elementide sisalduse poolest sarnane maisele, magmast tekkinud umbes ühe protsendi vett sisaldavale pinnasele. Tekkis lootus vee olemasolule Veenuse tuumas. Palju oli proovis ka väävlit ning ilmselt on selles süüdi atmosfäär.
[6] 5.2 Ambientse doosikiiruse ja dooside mõõtmine Tehakse pidevalt või perioodiliselt ja andmeid kasutatakse kaitsemeetmete vajalikkuse üle otsustamisel. Selleks kasutatakse portatiivseid või statsionaarseid seadmeid. [6] 5.3 Maapinnale sadestunud heidiste mõõtmine Andmed maapinnale sadestunud radionukliidide kohta on vajalikud otsustajatele kaitsemeetmete valikul. Tihti on seotud pinnase proovide võtmisega. Täpsed andmed saadakse teisaldatavatest gamma-spektromeetriga, ülevaade suurte alade saastumise tasemest saadakse juba mobiilsete mõõteseadmetega. Tulemused on radionukliidi spetsiifilised. [6] 5.4 Radionukliidide kontsentratsiooni mõõtmine Mõõdetakse õhuosakeste ja gaaside radioaktiivsust koos nukliidide määramisega. Andmeid kasutatakse varase hoiatamise eesmärgil ja hajusate saastepilvede iseloomustamiseks (tundlikum doosikiirguse mõõtmisest). Mõõtmiseks kasutatakse statsionaarseid ja teisaldatavaid filterseadmeid.
Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival. Sellist peeneteralist ainet on näha nelja "Venera" tüüpi automaatjaama maandumiskohtadest edastatud piltidel. Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilistektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. "Vega 2" maandumiskohas puuriti ja saadud proovist tehti röntgenfluorestsentsmeetodil analüüs. See näitas, et pinnas on normaalse aluselisusega ning on elementide sisalduse poolest sarnane maisele, magmast tekkinud umbes ühe protsendi vett sisaldavale pinnasele. Tekkis lootus vee olemasolule Veenuse tuumas. Palju oli proovis ka väävlit ning ilmselt on selles süüdi atmosfäär.
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit). "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
materjalidega. proove soovitatakse vahetada süstlaga. Metoodika ainete kontsentratsioonide määramiseks 1. Tuleb valida sobiva lainepikkusega neeldumisriba (ei tohi kattuda solvendi ribaga, intensiivne) kirjandusest, vi otsese mtmisega. 2. Anorgaanilisi aineid saab määrata kompleksi moodustamisega sobiva ligandiga. 3. Solvendi valik vastavalt tema äralikesagedusele. 4. Lainepikkuse valiku filterfotomeetri jaoks saab teha kirjanduse abil vi spektromeetriga mtes. Alternatiiviks on katsetada mitmeid filtreid. 8 5. Mitme aine üheaegne määramine, kui neeldumisribad proovis kattuvad. Saab lahendada vrrandsüsteemi kontsentratsioonide jäoks. C 1 1 ( 1 ) C 2 2 ( 1 ) A1 C 1 1 ( 2 ) C 2 2 ( 2 ) A2 Skaala laiendamine Tavalises absorbtsioonfotomeetrias: T=0% - kiir blokeeritud ja T=100% - solvendi neeldumine.
Oma teel objektist detektorini võivad röntgenkiired neelduda ja hajuda detektori aknalt, kristalli metallist kattekihis, Si kristalli mitteaktiivses pinnakihis. Aktiivne mõõteala on 12,5 mm2 pindalaga ja 3mm paksune. Erineva energiaga röntgenkiired tekitavad Si kristallis samaaegselt energiaga proportsionaalseid laenguimpulsse, mida registreeritakse. Seega on võimalik kõiki keemilisi elemente määrata ÜHEAEGSELT. 43. Mida analüüsitakse lainepikkusdispersioon spektromeetriga? Lainepikkusdispersioonspektromeetriga määratakse ainest väljuvate ja mõõtekristallis difrageeruvate kindla lainepikkusega röntgenkvantide arvu. Erinevalt EDS-st registreeritakse ainult üht lainepikkust korraga. See tähendab, et uuritav keemiline element peab olema teada, et leida temale vastavale röntgenkiirusele õiget difrageerivat kristalli. Seetõttu kasutatakse meetodit koos EDS-ga mille abil määratakse kõigepealt kvalitatiivselt, milliste keemiliste elementidega on tegemist
tähendab värvi. Kasutatakse värvuse mõõtmiseks ja erinevuste kirjeldamiseks. Kõige sagedamini kasutatakse värvuse mõõtmiseks CIELAB mudelit. Densitomeetriga mõõdetakse: 1. Värvide optilist tihedust ehk densiteeti. Mõõtmisühikuks on D ja väärtused jäävad 0 ning 3 vahele. Ofsett trükis kasutatavad densiteedid jäävad 0,8 D ja 2,3 D vahele. Sobivad ja õiged densiteedid leitakse trükiste põhitoonide mõõtmisel spektromeetriga ja tulemuste võrdlemisel vastavale paberile ja trükimasinale ettenähtud icc profiilis olevate põhitoonide värviväärtustega. Värviväljad, kus profiiliga võrreldes ΔE on kuni 2, mõõdetakse denistomeetriga optiline tihedus ning see ongi mõõdetud värvi densiteediks. 2. Punktikasvu. Punktikasv on plaadil oleva rastripunkti suuruse erinevus võrrelduna trükisel olevaga
[] Ambientse doosikiiruse ja dooside mõõtmine Tehakse pidevalt või perioodiliselt ja andmeid kasutatakse kaitsemeetmete vajalikkuse üle otsustamisel. Selleks kasutatakse portatiivseid või statsionaarseid seadmeid. [] Maapinnale sadestunud heidiste mõõtmine Andmed maapinnale sadestunud radionukliidide kohta on vajalikud otsustajatele kaitsemeetmete valikul. Tihti on seotud pinnase proovide võtmisega. Täpsed andmed saadakse teisaldatavatest gamma-spektromeetriga, ülevaade suurte alade saastumise tasemest saadakse juba mobiilsete mõõteseadmetega. Tulemused on radionukliidi spetsiifilised. [] Radionukliidide kontsentratsiooni mõõtmine Mõõdetakse õhuosakeste ja gaaside radioaktiivsust koos nukliidide määramisega. Andmeid kasutatakse varase hoiatamise eesmärgil ja hajusate saastepilvede iseloomustamiseks (tundlikum doosikiiruse mõõtmisest). Mõõtmiseks kasutatakse statsionaarseid ja teisaldatavaid filterseadmeid
Selle määravad aminohappejääkide ioniseeruvad R-grupid. Puhverdusvõime-seovad pöörduvalt H+ või OH- Valkude adsorptsioonivõime-võivad absirbeerida mitmesuguseid aineid ja ioone (hormoone, vitamiine, rasvhappeid, rauda, vaske, ravimeid). See muudab need ained/ühendid lahustuvateks või blokeerib nende toimet/toksilisust Makromolekulaarsus- valkudel, mille primaarstruktuur on teada, sab Mrarvutada. Kui koostis pole teada, määratakse Mr eksperimentaalselt(mass-spektromeetriga) Valgud on keha peamised ehitusmakterjalid ( lihastes valgu osakaal 80%) Ainevahetus (vitamiinide ja teiste ainete trantsport) Aitavad vere pH säilitada (puhversüsteemid) Vere hüübimist teostab vereplasma valk- fibrinogeen Trantsport hemoglobiin, mis varustab kogu keha hapnikuga Biokatalüsaatoriteks-> fermentideks( ensüümid) Valgustruktuurid kindlustavad kudedes erituse tekke ja erutuse levimise Funktsioonid: *ensümaatiline katalüüs (CO2 hüdraatimine, RNA)
BT I umbes 13,5 miljonit eesti krooni (1997 aasta keskpaiga kursiga). Odavamad mõ õteriistad maksavad mõnikümmend tuhat dollarit. Seepärast kohandati olemasolevat nõukogude päritolu laboratooriumi spektromeetrit SDL-1, mis on valmistatud praeguse St.Peterburgi tehases LOMO, varustades ta päikest jälgiva ja kiiri laboratooriumile tsölostaat peeglisüsteemiga. Et tegemist on skanneeriva spektromeetriga, siis registreeritakse atmosfääri läbinud päikese ultraviolettkiirguse spektrid, kust teatud lainepikkuste paarid el (näiteks 305,5 ja 325,4 nm9 saadavate näitude suhe võimaldab arvutada osoonikihi paksuse. Vähem tagajärjekad on hajukiirguse mõõtmised seniidist. "Spektromeetri komplekti suhtelise spektraaltundlikkuse leidmiseks kasutati USA standardiameti NIST primaaretaloniga seotud etalonlampi DXW. Mitmesugustel eksperimenditehnilistel põhjustel
t. teatav komplekt neeldumisjooni. Need lainepikkused on samad, mida aatomid kõrgel temperatuuril kiirgavad. Niisiis on tegemist neeldumis-spektroskoopiaga, nagu ka UV-Vis meetodi puhul, ainult et kiirgust neelavad aatomid, mitte molekulid. AAS spektri teke: Aatomid neelavad sobiva energiaga kiirguskvandi A + h = A*. Aatom pöördub tagasi põhiolekusse (energia eraldub soojusena või fluorestsentsina) A* = A + Esoojus. Põhimõtteskeem on väga sarnane UV-Vis spektromeetriga. Kiirgusallikas: Lamp, milles kiirgav element on seesama, mida me määrata tahame. Iga elemendi (või elementide grupi jaoks) on oma lamp. Atomisatsioon AAS meetodis: Uuritav proov tuleb viia aatomite kujule, st tuleb atomiseerida (kuid mitte ergastada!). Atomisatsiooniks on kolm põhilist võimalust: Leek (avastamispiirid enamasti mõni ng/ml); Elektrotermiline (avastamispiirid enamasti mõni kuni mõniteist ng/l); Külmaur. Põhiliselt räägime leegist
annaabi.ee 
