Sotsiaalne tõrjutus paratamatus või vaba valik (4)

Liis liinev
12.b
Sotsiaalne tõrjutus paratamatus või vaba valik
Inimene on sotsiaalne olend ning väga suur hulk, lausa enamik probleeme on sotsiaalse iseloomuga , mistõttu ka enamike probleemide lahendus ei ole ainult ühe inimese kätes. Nii on ikka mõistlik lahendusi otsida kollektiivselt. Sotsiaalne kuuluvuse vajadus tuleneb ligimese läheduse sõltuvusest ja on elus toimetulekuks hädavajalik. On muidugi inimesi, kes eelistavad elada isolatsioonis, kuid selle põhjused peituvad ilmselt tema lapsepõlve valusatest kogemustest. Olgu need siis tingitud kodusest keskkonnast või teistest inimestest, kellega ollakse elu jooksul kokku puutunud.
Sotsiaalne tõrjutus võib olla paratamatu, kuid kas seda ainult teatud vanusegrupis. Siinkohal võiks eraldi grupina välja tuua lapsed, kes näevad välja teistsugused või on teatud käitumishälvetega ja saavad seetõttu tõrjutuks näiteks oma eakaaslaste poolt. Kurb paratamus või annab ka siin midagi ära teha laste vanematel? Peamine on välja selgitada lapse käitumishälvete põhjused ja on lapsevanema kohus teha kõik endast olenev, et laps sulanduks oma igapäevasesse keskkonda.
Kui tõrjutus tuleneb näiteks füüsilisest puudest , siis on omaksed ja lähedased suure probleemi ees, kuna lapse enesehinnang võib kahjustuda terveks eluks. Tänapäeva ühiskonnas peabki nägema ränka vaeva inimestega, et viimased suudaksid mõista muutuste põhjuseid ja aksepteeriksid fakti, et indiviid ei ole vaimse puudega ja erineb teistest vaid oma füüsise poolest ja on ise ka seeläbi õnnetu. Tavainimestes äratab ratastooli nägemine segaseid tundeid ja nad pigem väldivad kontakti toolis olijaga. Tehes neile selgeks, et maailmas on palju asju, mida nemad veel ei mõista ja selles polegi midagi hullu , vähendame neis hirmu ja nad ei karda suhelda endast teistsugustega. Parimal juhul aktsepteeritakse teistsugusust. See oskus osutub kahtlemata hindamatuks ka tulevikus. Ja aitab elus paremini toime tulla ja kõiki ühtlaselt inimväärselt kohelda.
Sotsiaalne tõrjutus võib muidugi kujuneda välja ka elu hammasrataste vahele jäädes. Situatsioonis, kus on väga raske jälle tõusta. Eluisu kadumisest tekkinud jõuetus või mingi konkreetne sündmus, mis võib ka kõige tugevamad mõneks ajaks rivist välja lüüa. Kõigil on toibumise aeg erinev ja ka hilisemad tagajärjed võivad olla pöördumatud. Mängivad loomulikult suurt rolli ka kodust saadud või elu jooksul omandatud oskus probleemidega toime tulla, siinkohal on tavaliselt alateadlikult eeskujuks vanemad ja nendele oma vanemad; et nõiarigist väljuda, peab oskama endale mingil hetkel teadvustada, kuidas me kriisi situatsioonis käitume ja käituma teadlikult teisiti.
Peamine probleem on olnud läbi aegade, et inimesed kardavad endast erinevaid. Põhjused on küll erinevad, aga lõpuks takerdub kõik selle taha, et tuntakse end ebamugavalt nendega suheldes. Raske mõista, kergem hukka mõista. Võetakse kindel seisukoht, mida ei suudeta endale ega teistele ära selgitada. Samas kunagi võib juhtuda, et nemad on teistest erinevad, sotsiaalne tõrjutus võib kujuneda välja ealistest iseärasustest. Ei mingit tolerantsust.
Sotsiaalset tõrjutust võib kohata kõikjal. Seda võib ette tulla näiteks ühes kollektiivis kuhu üritutakse sulanduda, seda lihtsalt ei juhtu. Selle põhjustajaks võivad olla suhtlemisprobleemid, aga ka palju muud. Mille tagajärjena langeb indiviidi enesehinnang väga pikaks ajaks ja sellega kanduvad mõjud ka teistesse eluvaldkondadesse, mis omakorda võib kahjustada teisi ja nendega seotud isikuid.
Sotsiaalse tõrjutuse kõige hullemaks tagajärjeks on üksindus, mis põhjustab omakorda tõrjutust, sest vähendab usku iseenesesse ja vähendab stressi maandamise võimalusi.
Sotsiaalne tõrjutus võib põhjustada diskrimineerimist ja teiste inimõiguste rikkumist. targem on võtta teisi sellisena nagu nad on. Viimane aeg on loobuda väärast arusaamast, et me oleme teistest paremad. Kõik me oleme omamoodi ja seega ainulaadsed. Laseme siis endal ja ka teistel elada, aidates neid, kes seda lubavad ja kellel on seda hädasti vaja. Mitte keegi meist ei soovi olla sotsiaalselt tõrjutud, seega ärme teeme teistele seda, mida me ise läbi elada ei tahaks.
Sotsiaalsus on vaid üks külg inimese elus, mida tavaliselt vähe tähtsustatakse. Minu kindel seisukoht on -  armasta iseennast,  oma sõpru, tuttavaid, kaasmaalasi, armasta keskkond ja maailma, milles sa elad just sellisena nagu ta on. Nii, et parem hooli! Tooksin siinkohal välja vanasõna - kus viga näed laita seal tule ja aita. Aita ennast ja aita teisi. Lõppude lõpuks, kõik tuleb ju meieni ringiga tagasi. Vaevalt , et keegi kes on armastatud sooviks vabal valikul olla sotsiaalselt tõrjutud. Loomulikult on inimese enese teha palju, kuid suuremat rolli mängivad siinkohal siiski teised.
Tõrjutus on pigem paratamatu kui isiksuse vaba valik.