inimestevaheliste suhete põhilisi seaduspärasusi, ehk isiksustevaheliste (tüüpidevaheliste) suhete teooria. See teooria on niivõrd süsteemne, et sel alusel sai võimalikuks uue teadusliku suuna väljaarendamine. Iseloomu formeerimine ei ole enam hüpoteeside ja oletuste aineks, kuna nüüd võib seda protsessi vaadelda kui teatud psühholoogilise tüüpi kuuluva ning reaalses sootsiumis (reaalses ühiskonnas) vastavas kohas asetseva isiksuse sotsioonset adaptatsiooni. Väga tähtsaks teooriaks, mis aitas kaasa sotsioonika tekkele, oli Poola psühhiaatri Antoni Kpiski informatsioonilise metabolismi teooria. Selle teooria olemus seisneb selles, et inimese vastastikutoimimise protsess ümbritseva maailmaga kannab informatsioonilist iseloomu ja kujutab endast vastastikust informatsioonivahetust
adapteeruda.» 2. "Võib olla lasteaias seda algavad seletada kasvatajad, siis koolis see protsess jätkub õpetajate abil. Aga mina ei ole kindel.» 3. "Siin kindlalt saan öelda, et sotsiaalsed oskused on vajalikud terve elu jooksul ning kõikides sfäärides!» 4. "Noh, kui laps hakkab lasteaias käima. Alates 1,5 a. kuskil.» 5. "Kui juba ütlesin, kasvatajate ja õpetajate abil." Naine (21) 1. "Ma arvan, et see on imimese oskus sootsiumis adapteeruda.» 2. "Laste jaoks - lasteaias või koolis, aga täiskasvanu jaoks erinevates huviringides, võib olla.» 3. "Sotsiaalseid oskusi on võimalik kasutada erinevates elusfäärides, peaaegu kõikides, kus inimesed suhtlevad teine teisega.» 4. "Minu mõttes, kuskil alates 2,5 a. Sel hetkel, kui laps algab teiste inimestega suhelda.» 5. "Kuidas juba ütlesin, lasteaias. See on ainuke, mis praegu meelde tuleb. Noormees (24) 1
Iga perioodi ideaaltüüpi on võimalik mõneti üldistada: muinasaeg on loodusinimese kujundamine, Vana- Idamaade despootiates kujuneb kirjutaja, juudid on ennekõike ühe jumala ja tema seaduse inimesed, kreeklased kasvatavad kangelast ja roomlased rõhutavad kodanikku. Loomulikult on säärane jaotus suhteline ja mõeldud vaid tendentside eristamiseks. Seadust ja kangelaslikkust, patriotismi ja kodanikuuhkust on ju alati tähtsaks peetud. Läbi aegade on sootsiumis eritähelepanu pööratud õpetajale. Kunagi oli õpetaja loodusenergia tundja maag, siis püha kirja keeruliste saladuste tundja ja seletaja, jumalate tahte teadja ja edasiandja, kosmose seaduste lahtimõtestaja. Õpetaja tundis paremini seadust, oskas seletada maailmakorda, suunas oma õpilast mõtlema, et see paremaks, puhtamaks ja täiuslikumaks saaks. Õpetaja-filosoof harjutas ka ana- lüüsima ja üldistama, õpetas oma mõtteid selgelt ja veenvalt väljendama
korral, mispuhul üksik indiviid täidab – kas ajas või ruumis – kollektiivi eri liikmete funktsioone ja faktiliselt moodustab grupi. Kuid individuaalse kultuuri juhtumid on ajaloolises mõttes paratamatult teisesed. Olenevalt piirangutest, mida uurija vaadeldava materjali puhul rakendab, võib teiselt poolt rääkida üldinimlikust kultuurist, kultuurist üldse – selles või teises areaalis, sel või teisel ajal või selles või teises sootsiumis, mis suuruse poolest võib muutuda jne. Edasi, kuivõrd kultuur on m ä l u või teisisõnu – mälusalvestis sellest, mida kollektiiv on juba läbi elanud, on ta vältimatult seotud m ö ö d u n u d ajalookogemusega. Järelikult sünnihetkel ei saa kultuuri kui niisuguse olemasolu sedastada, teda teadvustatakse alles post factum…. Nõnda on (käitumise) programm suunatud süsteem: programmi koostaja vaatevinklist
Kõlblus- ehk moraalinormid on stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks. Kriteeriumid, mille alusel hinnatakse inimkäitumist hea ja kurja skaalal. Kõlblusnorm on alati käitumise kohustus, millel pole alternatiivi. Kõlblusnormid toimivad kas kogu ühiskonnas või mingi sootsiumi piires. Samas on kõlblusnormid ka kõigi teiste sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele. Kõlblusprobleemid on lahutamatult seotud eetikaprobleemidega. (Sealhulgas ka ärieetikaga.) Kõlblusnormide seast on selekteerunud üldiste positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena (nt õiglus, vägivalla eitamine jne). Kõlblusnormid omandatakse õppimise teel. Kõlblusnormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele
nad toovad inimestele kasu, võimaluse olla õnnelik ning rahul. "Kõigist tegudest, mida seadus tunnistab õiglasteks, on tõeliselt õiglased üksnes need, mille kasulikkus leiab kinnitust inimestevahelises läbikäimises, olgu ta siis kõigi jaoks ühesugune või mitte. Kui aga keegi annab välja seaduse, millest ei ole kasu inimestevahelisele läbikäimisele, siis on selline seadus oma loomuselt ebaõiglane." Epikuros arvas, et õiglus saab võimalik olla vaid sootsiumis, mille liikmed on kokku leppinud, et nad üksteisele liiga ei tee. Ühiskonda kontrollivad jõud peaksid eksisteerima vaid seetõttu, et igaüks taipaks, milline on parim võimalik viis elamaks õnnelikult. Inimesele on alati kasulik käituda seadustega kooskõlas, kuritegu ei tasu end ära lihtsalt seetõttu, et kinnipüüdmisega langeb ära võimalus olla õnnelik. Selleks, et õiguslik-riiklik korraldus oleks õiglane, peab seda pidevalt muutma vastavalt olukordade muutumisele
keskkond. Ajakirjandus on ühiskonna avaliku mõtte protsess avalike tekstide vahendusel. Tekst ja avalik tekst Tekst on kultuuris/ühiskonnas praegu kindlasti üks enim kasutatud mõisteid. Tekstid peegeldavad kultuure, inimeste mõtteviise ja olukordi, samas ka kujundavad neid. Kõige üldisemalt võime tekste nende funktsioonide järgi jagada privaatseteks tekstideks (kommunikatsioon inimeste vahel või väikese grupi sees) ja sootsiumis ringlevaiks avalikeks tekstideks (sotsiaalne kommunikatsioon, meediatekstid jm). Avalikke sotsiaalseid tekste iseloomustab nende üldisus, seotus aja ja kohaga teatud viisil ning selle seotuse väljendumine otseselt või kaudselt. Neid tekste võib käsitada kui üht liiki avaliku elu vormi ning need osalevad avalikus elus oma rollide ja funktsiooni kaudu. Selleks aga tekstist üldiselt, vaatleme ajakirjandusteksti kui avalikkuses esitatavat märki. Ajakirjandustekst omakorda
Tavanormide autoriteet põhineb tavaliselt austusel, kuid mittetäitjale võidakse avaldada ka sotsiaalset survet. Tuntuim on püsikogum, ehk rahvusvaheliselt üldtunnustatud tava. 2) Moraalinormid - eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks. Moraalinormid on samas kõigi teiste sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele. Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele, mis võetakse omaks kui sotsiaalne väärtus, millele tugineb sotsiaalne kohustus. Ei ole autonoomne kohustus. Tuntuim on rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena. 3) Korporatiivsed normid - erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning
teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. Sõnastik -- pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: -- koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) -- uute hüpoteeside ülesseadmine -- nende lülitamine kultuuri reeglite hulka Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma , et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Semiootika ja keeleF. Piiritlemise küsimuse lahendab Eco, kui eri- ja üldsemiootika suhtena
kõikehõlmav süsteem Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. Sõnastik -- pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole.
Frommi arvates olukord, kus «laps ei saa positiivseid stiimuleid, kui miski ei ärata teda, kui ta elab kalkuse ja hingelise kurtuse rõõmutus atmosfääris, siis laps sisemiselt "külmub". Pole ju midagi, kus ta saaks oma jälge jätta, pole kedagi, kes vastaks tema küsimusele või isegi 93 kuulaks teda ära. Ja siis tema hinge poeb ahastuse ja täieliku jõuetuse tunne». Olukord sootsiumis väga tihedalt korreleerub olukorraga perekonnas. E. Frommi arvates meenutab sotsiaalne kliima, mis soodustab destruktiivsuse arengut ühiskonnas, paljude kriteeriumide järgi 94 olukorda peredes, mis produtseerib psüühika anomaaliat. 91 . (2005). -. [http://murders.ru/Russian_serial_killer_analitic_prew_2.html]. 21. Märts 2009 a. 92 - . . [http://vuzlib.net/beta3/html/1/12837/12944/]. 21. Märts 2009 a. 93
Samas peab märkima, et erinevates aegruumides ning erinevates sootsiumides võivad kehtida üsna erinevad käsitlused nn õigest moraalist. Näiteks inkvisitsioon ja sellega kaasnenud eriti sadistlike tortuuri- ning hukkamisvõtete kasutamine keskajal oli kooskõlas tollal üldlevinud kõlbluspõhimõtetega, tänapäeval on aga nt piinamine rahvusvaheliselt hukka mõistetud ja karistatav (võrdle: üldine tendents surmanuhtluse kui karistuse liigi kaotamiseks). Veel: nn ausate varaste sootsiumis kehtib põhimõte, et fraieritelt (tavakodanik; vaba inimene) varastamine on igati kiiduväärt tegu, kuid ei ole midagi loomuvastasemat kui varastamine nende endi sootsiumi liikmelt. Selgitame, et üldhumanistlikke väärtusi kandvale moraalinormide kompleksile (õiglus; õilsus; headus) vastandub partikulaarseid taotlusi kandev egotsentrism (egoism, immoralism, hundimoraal). Ühiskonnakesksed
Kõlblus- ehk moraalinormid on stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks. Kriteeriumid, mille alusel hinnatakse inimkäitumist hea ja kurja skaalal. Kõlblusnorm on alati käitumise kohustus, millel pole alternatiivi. Kõlblusnormid toimivad kas kogu ühiskonnas või mingi sootsiumi piires. Samas on kõlblusnormid ka kõigi teiste sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele. Kõlblusprobleemid on lahutamatult seotud eetikaprobleemidega. (Sealhulgas ka ärieetikaga.) Kõlblusnormide seast on selekteerunud üldiste positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena (nt õiglus, vägivalla eitamine jne). Kõlblusnormid omandatakse õppimise teel. Kõlblusnormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele
defineeritakse, ehk liigierisus, on teatud vanus. Sootunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik soomõistega haaratud objektid ja ainult need objektid. Sootermin on üldisem termin, millega osutatud objektide (soo ehk klassi) hulgast püütakse määratlemiseks eristada mingit omaette osa. Kui sootermin on laps, siis sootunnusteks sobivad kõik lapsele olemuslikud tunnused, mida saab omistada lapsele kui alaealisele inimesele. Kategooria on sugu, millest üldisemat pole antud sootsiumis suudetud leida, ning sellele viitav termin saab esineda vaid sooterminina, nt entiteet. Aristotelese järgi polegi olemas kategooriast üldisemat sugu. Liigierisus (ld differentia specifica) on tunnus, mis eristab terminit teiste samasooliste (st sarnaste või lähedaste) terminite hulgast. Antud näites on liigierisuseks olendi vanuse kuuluvus vanusevahemikku 3–6 eluaastat. Liigitermin sootermini suhtes on termin, mis
defineeritakse, ehk liigierisus, on teatud vanus. Sootunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik soomõistega haaratud objektid ja ainult need objektid. Sootermin on üldisem termin, millega osutatud objektide (soo ehk klassi) hulgast püütakse määratlemiseks eristada mingit omaette osa. Kui sootermin on laps, siis sootunnusteks sobivad kõik lapsele olemuslikud tunnused, mida saab omistada lapsele kui alaealisele inimesele. Kategooria on sugu, millest üldisemat pole antud sootsiumis suudetud leida, ning sellele viitav termin saab esineda vaid sooterminina, nt entiteet. Aristotelese järgi polegi olemas kategooriast üldisemat sugu. Liigierisus (ld differentia specifica) on tunnus, mis eristab terminit teiste samasooliste (st sarnaste või lähedaste) terminite hulgast. Antud näites on liigierisuseks olendi vanuse kuuluvus vanusevahemikku 36 eluaastat. Liigitermin sootermini suhtes on termin, mis
annaabi.ee 
