"Sinu käte vahel" Camille Laurens (0)

Camille Laurens „Sinu käte vahel“
Autorist: Camille Laurens on sündinud 6. novembril 1957. aastal Prantsusmaal Dijonis. Saanud kirjaniku hariduse ja töötanud õpetajana Normandias, hiljem ka Marokos , kus veetis kaksteist aastat. Praegu elab koos psühhoanalüütikust mehe ja väikese tütrega Lõuna-Prantsusmaal Séte’is.
Romaani „Sinu käte vahel“ eest sai C. Laurens 2000. aastal kirjandusauhinna Prix Fémina. Eestis oli romaan 2003. aastal Tallinna ning Tartu keskraamatukogudes enim laenatute hulgas 961 kohal tipp 1000 hulgast.
Romaani „Sinu käte vahel“ teemaks on mehed.
Prantsuse nüüdiskirjanik C. Laurens kirjutab meestest naise maailmas ja naisest meeste maailmas. Ta lahkab tugevama sugupoole vigu ja voorusi, portreteerib neid sooja poolehoiuga. Raamatu autor on romaani peategelane ning talle meeldivad mehed, kes mõtlevad naiste peale ning armastab mehi, kes tahavad teda tunda. Ta kirjutab raamatut meestest, kuidas ta neid näeb ning mida nad temaga teevad, romaani oma elu meestest ja seda just meeste jaoks. Kirjutades annab Camille endast neile märku.
Naine, kelle nimi on Camille, armastab mehi, kõiki mehi. Ta jälgib neid ja mõtleb nendest . Kohtab neid tänaval ja kujutleb end nende käte vahel. Lõppeks kirjutab ta nendest ja neile raamatu. Seal on nad kõik: isa, vanaisa, onu, poeg, esimene armastus, abikaasa, armuke , õpetaja, töökaaslane, tundmatu tänavalt, kirjastaja.
Romaanil on katkendlik vorm. Matkitakse edasi-tagasi sagimist, sündmuste kulgu ja lahkuminekuid, mis põimivad ja katkestavad sidemeid naise ja meeste vahel: mehed tulevad lavale ja lahkuvad seal nagu teatris, mõnel on üksainus stseen, teisel jälle mitu, mõnel on suurem, mõnel väiksem tähtsus, nagu elus, mõnel rohkem, mõnel vähem ruumi, nagu mälestustes.
Camille’i meheideaali definitsioon lapsepõlves oli järgmine: see on keegi, kes on kanatanud, ent keda saab õnnelikuks teha. Ning sellest tulenevalt on Camille’i püüdlus teha õnnelikuks mees, kes talle meeldib.
Sõber on aga keegi, keda on kunagi armastatud, kuid nüüd enam ei armastata. Sõprus on kui väljend, kui jääk olnud armastusest.
Camille: romaani autor, peategelane on protestant nagu tema isagi, samuti on Camille analüütik. Tema mehetüüp on Zeus . Määratluse järgi on kõik mehed hõivatud. Tal ei ole ühtegi naissoost sõpra kuna ta ei usalda naisi. Mõtetes kirjeldab ta mehi, unistab neist. Mees – mehed. Et neid mõista, püüab naine näha, mis neid naistest eristab. Camille hakkas armastama mehi nii , nagu ta armastab oma lapsi, tütreid. Raamatu vältel kirjutab Camille romaane elust ja meestest.
Isa: Jean Pierre. Ta paneb raamatu peategelasele, oma tütrele nimeks Camille. Peres on ka teine, vanem tütar Claude . Isa on protestant, sõnaaher. Isa keelekasutus – see on tänavakeel, mis ei keeruta ümber palava pudru.
Kuna Camille emal on armuke ning samuti ka isal, siis lähevad nad lahku. Vanemas eas hakkab isa piloodi tunde võtma ning tunneb elust rõõmu ja abiellub 65. aastaselt uuesti.
Näide isa keelekasutusest: „Prantsusmaa naised ja mehed, kaelani te sita sees, ise olen täitsamees, põlvini vaid olen sees, aga teie – kõik te pees.“
Vanaisa: Töötab metallurgiatehases, on ragbiklubi president , vanaisa sureb , kui Camille on 9. aastane.
Onu: Igal suvel käivad nad kogu perega onul ja vanaisal külas Tarni kaldal, kus nad on sündinud ja kus nad jagavad puhkuse ajal perekonna maja, igaühe jaoks üks korrus.
Poeg: Camille on sünnitusel, kuid siis selgub paari tunni pärast tõsiasi, et tema poeg suri pärast sünnitust. Camillel on 2 tütart, kuid oma surnud pojast ta teistele eriti ei rääkinud.
Esimene armastus: Camille’i esimese armastuse nimi on Michel. Kui Camille on 15. aastane, kaotab ta oma süütuse – see on esimene kord, kui Cammille armastab. Michel ja Camille on kaua koos, kuid ühel vana-aasta õhtul Michel ei ilmu kohale peole ning paar päeva hiljem lähevad nad lahku, sest Michelile on õpingut sellel hetkel tähtsamad. Camille aga siiski armastab Michelit, Ta näeb Michelit teise naisega. Camille avastab keele saladuse: Tõde on kõik, mida kirjutatakse. Léo Ferré: „Relvad ja sõnad, need on üks, need tapavad ühtemoodi“. 10. aastat hiljem kohtub naine oma esimese armastusega, kuid nende kohtumine jääb lühikeseks, sest Camille leiab ettekäände ning põgeneb.
Esimene armastus on igavene , aeg ei möödu, see on armunute printsiip.
Abikaasa: Camille tutvub Pariisis mehega ühel õhtul ning juba 8 päeva hiljem nad abielluvad vanemate teadmata. Ühel päeval lähevad nad aga lahku ning siis abillub Camille marokolasega – Amal ’iga. Nii nagu Camille, nii oli ka Amal eelnevalt abielus, kuid mõlemad lahutasid ning siis abiellusid.
Armuke: Armukesel ei ole sõna, ta on sõnatu mees. Romaanis nimetab Camille igat armukest André’ks, sest ta ei suuda muud nime panna. Camillel on armuke, kellega nad kirja teel kaua suhtlevad. Armukesel on samuti abikaasa olemas, seega ta ei ole vaba, kuid ta siiski armastab Camille’i. Ühel hetkel aga Camille katkestab suhted armukesega, kuid siis nutab ta mitu aastat armukest taga.
Kirjastaja: on üks esimesi mehi, kellest juttu tuleb. Kirjastaja helistab Camille’le et öelda, et ta armastab teda.
Õpetaja: Camille on ajaloo õpetajasse armunud. Ühel päeval lähevad nad koos puhkusele Ateenasse Camille’i kulul. Seal nad siis puhkavad ning ka armatsevad.