Siirdeühiskond ja Eesti (3)

Siirdeühiskond ja Eesti
Eesti kuulub kindlasti nende riikide hulka, kus on põhjust rääkida siirdeühiskonnast. Võiks isegi väita, et nii Esimest Eesti Vabariiki tervikuna, kui ka Taasiseseisvunud Eestit, võiks kirjeldada kui siirdeühiskonda. Mis siis on need kriteeriumid mis teevad Eestist siirdeühiskonna.
Demokraatlikus riigis kuulub võim rahvale. Niisiis võib öelda, et mida tugevam on kodanikuühiskond ja kodanikualgatus seda tugevam on demokraatia selles riigis. Paraku on aga Eestis näha teissugust tentensi. Suurem võim on koondunud väikesele grupile ja ülejäänud rahvast ei kaasata otsuste tegemise protsessi, mille tõttu inimesed leiavad, et ainuke moodus kuidas olukorda muuta on kasutada äärmuslike ja radikaalseid meetmeid. Seetõttu me võime näha enda ümber järjest rohkem streike, miitinguid ja proteste. Näiteks võiks tuua tööseadus lepingu paranduste vastu toimunud streigid . Oleks inimesed olnud rohkem kaasatud juba lepingu paranduste tegemise protsessi oleks saanud vältida streike.
Sellist rahva rahulolematust võimu eliiti tuli ette ka Esimese Eesti ajal. Seal muidugi ei piirdunud asi vaid streigiga, vaid jõudis välja riigipöördeni, autoritaarse riigikorrani ja vaikiva ajastuni. Õnneks on sellest õppust võetud ja kui Eesti taasiseseisvus, siis ei olnud enam küsimustki milline võiks olla uue riigi võim. Selgeks sihiks oli saada demokraatlikuks riigiks – osaks Euroopast. Võib öelda, et tänane Eesti on saanud suurepäraselt hakkama demokraatliku riigi visiooni edasiviimisega.
Tihti tahame me end lugeda üheks osaks Põhjamaadest. Siiski ühes küsimuses haigutab sügav kuristik meie ja nende vahel, nimelt sotsiaalpoliitika. Kuigi me panustame suure osa oma eelarvest sotsiaalprobleemidele, siiski jätab selle sisuline pool soovida. Meie sotsiaalsed struktuurid on puudulikud ja ülejäänud Euroopast maas . Kui vaadata töötuse suurenemist , järjekordi haiglates ning kodutute ja sotsiaaltoetustest elavate inimeste arvu suurenemist, võib tõdeda, et sotsiaalküsimustes on meil veel pikk tee käia. Võib olla oleme me liigselt keskendunud niiöelda „Eesti nokia” leidmisele, et me unustame ära inimesed ja nende probleemid. Siiski ei tasu olla ülemäära kriitiline, viimase umbes 18 aastaga on Eesti riik suutnud luua töötava haigekassasüsteemi, leidnud vahendid kuidas maksta pensione, toetusi, vanemapalku jne. Need on vaid mõned näited, kuid ilmestavad hästi Eesti püüet olla demokraatlik riik.
Üheks siirdeühiskonna tunnuseks on ka populistlikud otsused, mis suuremas perspektiivis pärsivad riigi majanduse arengut. Ka selles vallas on tuua konkreetseid näiteid. Näiteks Reformierakonna plaan langetada tulumaksu 1% võrra aastas, võib näida lihtsale maamehele suurepärase ideena, kuid pikemas plaanis toob see vaid kaasa tulude väiksema laekumise, defitsiidis riigieelarved , inflatsiooni suurenemise ja kärped hariduses, põllumajanduses jne. Praegu on plaanis külmutada tulumaks 24 % peale, siiski reformierakond protesteerib selle vastu, kuna nad ei taha taganeda oma valimislubatustest. Jällegi on ka selles vastuolus populismi.
Tihti püüavad erakonnad võita ka rahvusvähemuste toetust. Eestis võiks pidada arvestatavaks rahvusvähemuseks venelasi . Eesti riik on küll suutnud hästi toime tulla probleemidega, mis kerkivad seoses rahvusvähemustega. On püütud soosida nende kultuuri ja identiteeti, mis on iga demokraatliku riigi kohus. Siiski on tekkinud vastuolusid, mille eredamaks näiteks võiks tuua aprilli rahutused , kus üks rahvusvähemus üritas maksma panna oma väärtushinnanguid ja tõekspidamisi läbi rüüstamise ja vandaalitsemise. Üldiselt on siiski Eesti riik saanud hästi hakkama rahvusvähemuste ja nende probleemidega.
Võib olla kõige raskem probleem millega tuleb võidelda on inimeste juurdunud valed väärtushinnangud ja ideoloogiad. Eestis võib näha, et järjest enam saab põhiliseks materiaalsete hüvede ja väärtuste taotlemine . Võib väita, et sellele on ehitatud ülese kogu meie ühiskond, nii haridus , tervishoid kui ka majandus. Tahaplaanile on jäänud kultuurilised ja eetilised põhimõtted, mille tõttu on suurenenud lahutused, enesetapud aga ka kultuuriliste väärtuste põlgamine. Selles näen ma suurimat ohtu Eestil, sest kui pole kultuuri pole ka riiki.
Niisiis peab nentima , et Eestis on siirdeühiskond. Me oleme küll teinud märkimisväärseid edusamme saamaks täisväärtuslikuks demokraatlikuks riigiks, kuid pikk tee on ka veel minna.