Valgeid sulgi on sabal ja tiibadel. Äärmised tüürsuled on lüürakujuliselt järsult väljapoole painutatud. Kulmude peal on punakas näsa. Isaslind kaalub umbes 1,3–1,6 kg, emaslind 0,7–1 kg. Emaslind on ühtlaselt viiruline ookerpruun või ruskjashall. Noorlinnud on sulestikult emaslinnu sarnased. Pesitsemine ● Pesitseb madal- ja siirdesoodes ning metsaservades. Emaslinnud polsterdavad pesaks maapinna lohu, mis on kanarbiku sees hästi peidus. Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15–20 päevaga. ● Aastal 2008 valiti teder Eesti aasta linnuks. Toitumine, elupaik ja liikumine ● Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest
Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga on pea 14 aastat. Eluviis. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu. Aeg-ajalt jälitavad võitlusplatsile kogunenud isaslinnud
tingimustes ladestunud paks turbakiht ning seal kasvavail taimedel puudub kontakt mineraalmaaga. Taimestikus domineerivad turbasamblad, mis hoiavad vett käsnana kinni. Seetõttu veetase rabades aasta jooksul oluliselt ei muutu. Rabadele tüüpilisteks puhmastaimedeks on sookail, kanarbik, küüvits ja murakas. Madalsoodes on turbakiht õhuke ja veetaseme kõikumised suured. Taimestikus valitsevad tarnalised ja kõrred, kelle juured ulatuvad mineraalmulda. Rabastuvates soometsades, siirdesoodes, hakkab tarnade kõrval võimu võtma turbasammal, puudest kasvavad siin kidurad sookased, mõningal määral ka lepad, kuused ja männid. Alusmetsas on märjemates kohtades iseloomulikud lodutaimed, turbasammalde kasvualal saavad kasvada juba rabametsadele iseloomulikud liigid. Rabametsad on samuti männikud, kuid erinevalt paludest ja nõmmedest ei kasva puud mineraalmaal vaid turbal, mis sageli puude kasvu lämmatab. Alustaimestikus
Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Kukemarja lehed on tegelikult hoopis laiemad, kuid need on Kukemari alati kokku rullunud. Nii oleksid lehed nagu seest (Empetrum nigrum) õõnsad. Hanevits esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Lehtedel on keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised, leheserv on alla käändunud. Lehe teisel küljel võime näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallale tulnud. Hanevits Õied on valged ja
Kõrgsood annavad vähe vett välja, madalsoodest võib äravool olla suurem, just põhja- ja pinnavee arvel. Sood suurendavad jõgede äravoolu minimaalsel perioodil (suvel). Soode veereziimi uuritakse Tooma Soojaamas Jõgeva Maakonnas, mis allub Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia instituudile. (http://www.eau.ee/~mit/kiled.pdf) Soode taimestik Madal- ja siirdesoode taimestik. 5 Kasvukohatingimuste suur varieeruvus madal- ja siirdesoodes võimaldab seal kasvada väga erisuguste nõudlustega taimedel. Seetõttu on madal- ja siirdesoode floora mitmepalgeline. Lisaks sootaimedele, mis on tihedalt seostunud soo kui toitekeskkonnaga, kasvab neis taimi, mis on tüüpilised arumetsas, niidul, veekogudes ja mujal. Madalsoo iseloomulikeks liikideks on rohurindes angervaks, ubaleht, soo-kuuskjalg, soosammal. Siirdesoode taimestik ühendab endas nii madalsoode kui ka rabade taimestikule iseloomulikke jooni. Enamik siirdesoid on
keedetult paremini kui teised metsamarjad · pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks · kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades JÕHVIKAS · eelistab lagedaid vähese rohustuga samblasoid, kasvab eelkõige rabades ja Oxycoccus palustris Pers siirdesoodes, aga ka madalsoodes ning rabametsades · kuulub sugukonda · väga niiskuselembene, mistõttu kanarbikulised, perekonda kuivendamisel hävib jõhvikas · mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas · varte pikkus kuni 50 cm · marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu · neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni
(Vikipeedia, Niidu-võiliblikas, 2014) (Viidalepp, Remm 1996: 205). 8 Niidu-võiliblikas äiataril 28.07.2013 9 Niidu-võiliblika pulmalend 22.07.2011 2.5. Raba-võiliblikas (Colias palaeno) Raba-võiliblikas on holoarktiline taigaliik. Kesk-Euroopas on ta levinud mägistel aladel, Skandinaavias Soomes ja Rootsis. Eestis on ta levinud nii mandril kui saartel enamasti rabadel, siirdesoodes ja toidurändel õierikkail niitudel ja metsaservadel. Möödunud aasta suvel kohtasime seda liblikat kodulähedases rabas ja metsatee servas õitsvatel taimedel toitumas. Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva 10 keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane
pindmine turbakihi paksus üle poole meetri. Nõmmrabad on tekkinud sademetevetest küllastunud liivale v savile ja pole kunagi läbinud madalsoo arenguastet, turbakiht õhuke . siirderaba on läbinud nii madalsoo kyui siirdesoo arenguastme ja asub kõrgraba servas, kuid võib mood iseseisvaid rabaosi.toitainetvaene rabaturbakiht sedavõrd ohuke, et seal kasvavad veel sügavalt juurduvaid taimi. Männikute kuivendamisel võib siirderabas saada samasuguseid tulemusi kui siirdesoodes. Kõrgrabas on turba pindmine kiht alumisest viljakam; siirderabas ja nõmmrabas vastupidi. *rabasid liigitatakse ka puude arvu ja kasvu põhjal. Lähtudes sellest jagunevad rabad kolme rühma: rabamännikud, puisrabad ja lagerabad *alumiste rinnete taimkatte, älveste ja laugaste rohkuse järgi eraldatakse neli eriilmelist rabatüüpi: puhma-, rohu-,älve-, ja laukaraba. *taimegeograafilisest seisukohast jagunevad Eesti rabad kahte tüüpi: Lääne-Esti ja Ida-Eesti rabad
Vitis tähendab viinapuud, Vitis idaea viinapuu Ida mäelt (Kreeta saarel). Eesti keeles on taim tuntud ka paluka nime all (palumetsast). Sugukond mustikalised. Kasvukoht: karakterliik hästi õhustatud liiv- ja saviliivmuldadedega männi- metsades. Osaliselt langevad pohla ja mustika kasvukohad kokku, kuid pohl nõuab rohkem valgust ja talub kuivemaid muldi, seega leiame teda loo- ja nõmmemetsadest. Pohla kasvab ka rabades ja siirdesoodes samblamätastel. Pohl on 5-25 cm kõrgune püstise harunenud varrega igihaljas kääbuspõõsas. 4-5 aastase taime varre alusel olevatest pungadest tekivad külgvõsud, mis kasvavad maa sees taimest eemale. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars hukkub. Esmane põõsas elab 10...15 aastat,
emasõied, kusjuures need asuvad eri taimedel. See tõsiasi teeb marjasaagi tavaliselt enam sõltuvaks tolmeldajatest ja nende lendamiseks sobivast ilmast. Rabamuraka viljad valmivad juulis ja augustis. Alles kuju võtva marja värvus on rohekaskollane, valmimisjärgus muutub see punaseks ja täisküpsena oranzkollaseks. Rabamurakas on levinud põhjapoolsetel aladel kõikjal ümber põhjapooluse kuni soode lõunapiirini ekvaatori suunas. Eestis kasvab mandriosa niisketel aladel, eriti siirdesoodes ja rabades ning rabamännikutes küllaltki laialdaselt. (Marjaraamat, 2006) 2.6 Harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris) Kõik ilmselt tunnevad jõhvikat ja on seda haput marja ka maitsnud. Kuid harva teatakse, et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Veelgi imelikum võib tunduda tõsiasi, et jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas. Pole ju tema välimusel mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Aga nii see on
septembris. Kasvab viljakates kasvukohtades. Külmakindel. Varjutaluv. On võrdlemisi mürgine (viljad, koor, lehed, õied). Oli pikka aega looduskaitse all. Madal kask Betula humilis 1-1,5 m kõrgune püstine rohkesti hargnev põõsas. Võrsed hallikaspruunid kollakasroheliste karedate näärmetäppidega. Lehed ümarmunajad, täkilise-saagja servaga. Vili väike, ümar, tiib seemnest 2-3 x kitsam. Meil esineb rohkesti vabariigi ida- ja edelaosas siirdesoodes ja rabade servades, soostunud heinamaadel. Vaevakask Betula nana Tavaliselt 0,5-0,7 m põõsas. Võrsed hasllikaspruunid, peened,karvased. Lehed ümmargused, sageli laiemad kui pikad, täkilise servaga, pealt tumerohelised läikivad. Seeme elliptiline, tiib 2-5x seemnest kitsam. Eestis lääne- ja põhjaosas turvas- ja turvastunud muldadel. Tuhkur paju Sailx sinerea 3-5 m kõrgune hargnev põõsas soodes ja soostuvatel aladel. Lehed piklikud, äraspidi-munajad, lühikese
..4 x 0,5...2 cm, tömbi kuni teravatipulised, leheserv tipuosas pisut saagjas ja alla käändunud, nahkjad, pealt tumerohelised, alt roostepruunide soomuskarvadega. Õied: asuvad võrsete tipuosas, kellukjad, väikesed, valged, tagasikäändunud tipmetega, IV-V. Sügiseti võib õitseda teiskordselt. Viljad: lamekerajad kuprad, 4.....5 mm laiad, sisaldavad palju pruune väikseid seemneid, IX-X. Kasvab vaid rabades ja siirdesoodes, tavaliselt rabamännikutes. Paljuneb pea eranditult vegetatiivselt. On nõrgalt mürgine. Meeldib kasvada mändide või suuremate põõsaste varjus kuid tunneb end hästi ka täisvalguses. On üks kevadisi varajasi õitsejaid. Haljastuslikku tähtsust ei oma, kuigi turbaaedades saab kasutada edukalt. Perekond kanarbik (Calluna Salisb.) [kallúna] Kreeka k. tähendab kalunein pühkima (luuaga), puhastama, viidates ilmselt sellel, et kanarbikku kasutati omal ajal luudade tegemiseks
Kuivendatud lodumets kujuneb kõdusoovõi salukuusikuks. Turbasamblad - on valkjasrohelised, pruunikad või punakad, risoidideta, nende 2-50 cm kõrgune vars kasvab tipust ja kõduneb alumisest otsast. Aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu on turbasamblad rabades peamised turbamoodustajad. Eestis kasvab 36 liiki turbasamblaid; tavalisimad on rabades pruun turbasammal), punane turbasammal; eriti Lääne-Eestis), lillakas turbasammal) ja balti turbasammal, siirdesoodes nõgusalehine turbasammal. Älves - rabas äravoolu pidurdumise tõttu moodustuv märg, ajuti veega kattuv lohk. Älvest võib areneda laugas. Laugas - väike huumustoiteline, harilikult pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravool on seiskunud. Lauka kaldad on järsuservalised ja põhi turbamudane. Sügavus võib ulatuda 4-5 meetrini, enamasti siiski ca 2m. Laukasaared on lainete kulutava tegevuse mõjul ümmargused või ovaalsed
pendula var. carelica). Omapärase tüvevormi ja haabituse tõttu on vanemad madalakasvulised maarjakased ka väga dekoratiivsed ilupuud. 28. Sookask (Betula pubescens), madal (Betula fruticosa) ja vaevakask (Betula nana) Betula pubescens - Euroopas arukasest natuke põhjapoolsema ning Aasias mitte nii laialdase areaaliga 1525 m kõrgune sookask kasvab niisketel ja liigniisketel mineraal- ja turvasmuldadel. Sookask on sage rabades, madal- ja siirdesoodes ning puisniitudel. Eestis kasvab pms. Lääne- ja Põhja-Eestis enamasti segus männi või harvem kuusega, ka puhtpuistuna või gruppidena (puisniitudel). Kasutatakse ka ilupuuna haljastuses. · Munajad, lihtsaagja servaga, ümardunud alusega (noortel puudel lehealus südajas), lühidalt teritunud või tömbi tipuga ja karvased lehed · Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad.
oluliselt. Vedelatest orgaanilistest väetistest on rohumaadel kasutada virtsa ja läga. Lämmastiku ja kaaliumi rikkad, aga fosfori vaesed. Seega peaks lisama ka fosfor väetisi. Rohumaad Looduslikud rohumaad Arurohumaad mineraalmuldadel, taimestik ja niiskusreziim väga erinevad. Heina- ja karjamaad Soostunud rohumaad - niiskematel mineraalmuldadel ja soodeks ülemineku aladel, ajuti või alaliselt liigniisked. Heinamaad Soorohumaad - madal- ja siirdesoodes. Liigniisked, turbakihi paksus 0,5 ... 4 m Lammirohumaad - jõgede üleujutatavatel aladel. Ajutiselt või alaliselt liigniisked. Lopsakas taimestik, suur saak. Heinamaad Rannikurohumaad - saartel ja mandri looderannikul. Perioodiliselt üleujutatavad. Heina- karjamaad Kultuurrohumaad: Heinamaad, karjamaad, universaalse kasutusega, põldhein, murud Rohumaade rajamine -Eestis võimaldab 1 ha haritavat maad pidada loomi järgnevalt: - Kesk-Eestis -1 lehm (1 loomühik) (1 ha)
karusamblad jt. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine, tavaliselt kuni 30 cm paksune kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga (riigimetsas paiknevatest siirdesoodest on umbes 5% lagedad). Põhiline puuliik on mänd, mis kasvab üksikult, harvikute, alaboniteediliste puistutena aga ka puistutena. Männipuistud on kuivendamata siirdesoodes madala tootlikkusega, boniteet tavaliselt V-Va . Siirdesoos leidub ka sookaske, mis võib kohati moodustada madalaboniteedilisi puistuid. Raiestikel suureneb mõnevõrra kõrreliste, paiguti ka tupp-villpea ohtrus. Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega. Raba Raba ehk kõrgsoo on spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunud oligotroofse turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev
Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja). Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku tüübist roostik, põõsassoo, puissoo, madalmurus rohusoo, kas esineb veega ümbritsetud alasid jne. Eriti ohtralt leidub ämblikke: madalsoodes 156 liiki, siirdesoodes 170 liiki, mõlemis võivad esineda 75 liiki (Vilbaste; A.). Üle 1500 liigi putukaid eriti ohtralt mardikalised, samuti kahetiivalised ja tirdid. Tegelikult valdavad taim- ja kõdutoidulised liigid, aga inimene märkab loomulikult röövtoiduliste küllust parmud, sääsed, kiilid, ämblikud. SIIRDESOOD Soo moodustumise teine etapp enamasti. Turvast tavaliselt üle 1 meetri. Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturba osakaal (madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast)
Leheroots kuni 1 cm pikk, näärmetega. Abilehed suured, südajad kuni neerjad, saagja servaga, püsivad kaua. Õitseb mais juunis vahetult pärast lehtimist, nii isas- kui emasurvad 3-6 cm pikad. Vesipaju annab paljude pajuliikidega hübriide, haljastuslikku tähtsust ei oma. Mustikpaju (Salix myrtilloides L.) [mürtillóides] Kasvab 0,3 kuni 0,5 m kõrguse roomava tüvega kääbuspõõsana enamasti väikesearvulisena Kesk- ja Ida-Eesti siirdesoodes ja rabaservades, olles meil oma areaali läänepiiril. Puudub meie läänesaartel. Üldlevikult esineb kogu Euraasias. Võrsed peened, kollakaspruunid kuni punakaspruunid, tipuosas karvadega, vanemad paljad, läikivad, koorelõvedega. Pungas 2-3 mm pikad, munajassüstjad, paljad või veidi karvased, pruunikad, läikivad. Lehed 1-3 cm pikad, ja kuni 1,5 cm laiad, ovaalsed kuni elliptilised, terveservalised, pealt tumerohelised, alt sinakasrohelised, paljad, meenutavad sinikalehti
Võrsed hallikaspruunid kollakasroheliste karedate näärmetäppidega. Lehed 1-3 cm pikad, 1-2 cm laiad, ümarmunajad, täkilise-saagja servaga. Emasurvad 1-1,5 cm pikad, püstised. Vili väike, ümar, tiib seemnest 2-3 x kitsam. Levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsetel aladel. Meil esineb rohkesti vabariigi ida- ja edelaosas siirdesoodes ja rabade servades, soostunud heinamaadel. Kasutatakse luudade valmistamiseks. Vaevakask (Betula nana) Tavaliselt 0,5-0,7 m põõsas. Võrsed hallikaspruunid, peened, karvased. Lehed ümmargused, sageli laiemad kui pikad, täkilise servaga, pealt tumerohelised läikivad. Emasurvad 0,5-0,8 cm. Seeme elliptiline, tiib 2-5x seemnest kitsam. Levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas ning Põhja-Aasias
annaabi.ee 
