tähtsamad veesooned. Pedja jõe alamjooksu järgi sai 1994. a loodud kaitseala ka nime Alam-Pedja. Alam-Pedja looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistus ning kaitseala on ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud.
EESTI SOORAJAD Eesti on soode maa. Eesti asub soode tekkeks soodsas kliimavööndis, kus sademete hulk ületab aurumise. Soostumisel avaldavad mõju nii maapinna tasasus, kui ka kinkude vaheliste lohkude, lamdeate ürgorgude ja nõugude esinemine. Ligi 23% Eesti territooriumist on kaetud soodega. Selle näitajaga oleme kindlalt maailmas Soome järel teisel kohal. Turbakihi paksus Eesti suuremates soodes on 4-5 meetrit. Soo toitumiselt ka arenguastmelt võib eristada madalsoid, siirdesoid ja kõrgsoid, ehk rabasid. Kõige selgemini on eristatav raba oma kummuva reljeefi ja omapärase toitevaise taimkatte järgi. Samuti on madalsood levinud oma jõeorgudes ja allikalise toitumisega aladel. Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva Sookaitseala 1938.aastal. Soode juurde viivad arvukad õppe-ja matkarajad, mis võimaldavad soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta. Käesoleva plakatiga tutvustamegi teile mõnda neist. PÄÄSKÜLA LOODUSE ÕPPERADA
Sest Peipsi järv ei ole veel lahti sulanud ja emajõgi hakkab vastassuunas voolama. Kus pumbatakse eestis mineraalvett? värskas, iklas häädemeestel ja kärdlas. Miks on pandivere kõrgustiku jalam väga allikaterikas? Sest pandivere kõrgustikus on pinnases palju vett ja vettläbilaskvad kivimid ja seal, kus põhjavesi tuleb pinnale, tekib allikas. Kuidas mõjutab inimtegevus pinnavett? Inimregevus reostab seda, Millist tüüpi soid on eestis? miks on need ainulaadsed? eestis on rabasid, siirdesoid ja madalsoid. Miks on vaja soid kaitsta? Sest need on puhta mageda vee resevuaarid, turvas on vee filtriks ja turbast saab kütust. turba ja selle alll olevate orgaaniliste setete analüüs võimaldab selgitada möödaniku kliimat, veereziimi, taimestikku jpm.
Soo on selline osa maastikust, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22 %. (Valk, 1988: 7-8) Soode tüübid On olemas kolme tüüpi soid: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Eestis on kokku 300 800 hektarit soid. Sellest 36 800 hektarit (12%) madalsoid, 16 500 hektarit (6%) siirdesoid ja 247 500 hektarit (82%) on kõrgsoid. (http://www.soo.ee/pub/Janeda_2005-11-04_Pajula.pdf) Madalsood tekivad veekogude kinnikasvamisel või maapinna soostumisel. Turvast on seal veel vähe (alla 30 cm), see alles kujuneb. Põhja-, pinna- ja tulvavesi toovad sohu juurde mineraalaineid ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad. Madalsoo võib olla kas lage (rohusoo) või kaetud puudega (soomets). Siirdesood arenevad madalsoodest ja on madalsoo ja raba vaheastmeks. Need on
nõlvadel. Seal kasvavad rikkaliku puurindena pärn, jalakas, künnapuu, tamm, vaher, ja saar. Küngastevahelised nõod on enamasti märjad ja soostunud. Neis domineerivad kas lepalodud, 6 madalsookaasikud või mitmesuguses arengustaadiumis olevad lagesood. Viimaste hulgas on ülekaalus toitaineterikkad madalsood. Siirdesoid ja rabasid leidub harvem. Vällamäe jalamil olevas rabas on seni mõõdetud suurim turbalasundi paksus Eestis -- 17 meetrit. Looduskaitse Haanjamaa looduse ning kultuuripärandi säilitamiseks ja kaitseks on loodud Haanja looduspark. See sündis endiste väiksemate kaitsealade, nagu Suure Munamäe ja Vällamäe, Rõuge ürgoru ja Kütioru liitmisel üheks suuremaks kaitsealaks, mis hõlmab siinseid loodus- ja kultuuriväärtusi tervikuna. Haanja looduspark loodi 1979
looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast leidub mitmeid kaitsekategooria esindajaid. Esimene neist on rüüt (PLUVIALIS APRICARIA) elutseb Eestis lagerabadel. Pesitseb lagedatel peenar-älves-rabadel. Pesa rajab turbasamblamättale madala puhmastaimestiku varju süvendatud lohku (Renno, 1993). Liigi käekäiku mõjutavad looduslikud tegurid. Sookurg (GRUS GRUS) on Eestis üldlevinud haudelind, kes eelistab pesitsemiseks inimestest vähekülastatavaid lagedailmelisi madal- ja siirdesoid ning älverabasid. Pesa rajab lamedale mättale, keset tümapinnaselist rabaosa, madalsool hõreda pilliroo või põõsarindega aladele (Renno, 1993). Suurkoovitaja (NUMENIUS ARQUATA) on üle Eesti hajusalt levinud haudelind, kes asustab mitmesuguseid avamaastikke ning puudub vaid piirkondadest, kus valdavad suured metsamassiivid (Elts, Marja, 2013). Suurkoovitaja pesa paikneb keskmise kõrgusega rohus, mõnikord mättal (Renno, 1993).
toimub põhiliselt sookasega. 1.3.2. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga. Põhiline puuliik on mänd. Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega. 1.3.3. Raba - spetsiifilise niiskuslembese taimkattega ja sademeteveest küllastunud oligotroofse turvasmullaga maastikuosa, millele on iseloomulik toitesooladevaese turba pidev juurdekasv ja sellega kaasnev sademetevee hulga püsiv suurenemine pinnases. Sõltuvalt raba tekkeviisist ja arenguastmest võib Eesti rabad jagada kolme peamisse kasvukohatüüpi: • nõmmrabad
põhiliselt sookasega. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga. Põhiline puuliik on mänd. Metsa looduslik uuenemine toimub peamiselt sookasega. 4. Soode teket mõjutavad tegurid Kõige enam leidub soid nendes piirkondades, kus kliima on jahe ja niiske ning sademete hulk ületab aurumise. Tegurid, mis mõjutavad soostumise laadi ja tulemust: Liigse vee kogunemise kestus. Kliima. Vee keemiline koostis. Mulla lähtekivim. Maapinna ja aluskihtide reljeef.
keskkonnas, siis neid kasvab järjest juurde aga ära ei lagune ja tasapisi tekib turvas 8. Sood eestis Soo on ala, millele on iseloomulik mulla liigniiskus ning kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata ja ladestub turbana. Sooks loetakse alasid, kus turbalasuni paksus on üle 30 cm. Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades või mineraalmaa muldade soostudes Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana. Eestis on erinevas arengujärgus soid: •madalsoid, •siirdesoid ja •rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Enamik allikaid annab soode levikuks Eestis 21,5%, madalsood 57%, siirdesood 12%, rabad 31%. Soode ulatuslik levik on tingitud: •Positiivsest niiskusbilansist •Geoloogilistest iseärasustest •Mandrijäätumise pärandist Soode tähtsus: • saastunud sademetevete filtreerija; • reostunud pinnavete puhastaja; • süsinikuringe reguleerija; • puhta vee säilitaja;
Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades e. mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus: · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja;
ja ph märgatavalt suuremak kuisiirdesoos Siirdesoo. Arengu keskmine aste; harva, ainult toitainete poolest vaesema lähtekivimi korral, võib ta moodustada ka esimese astmena. Võrreldes madalsooga on siirdesoo toitumises vähenenud põhjavee ja suurenenud sademetevee osatähtsus. Mikroreljeef on mätlik. Kõrvuti mätaste vahel kasvavate madalsootaimedega kasvab seal põhiliselt sademeteveest toituvaid taimi, mikroreljeefi kõrgemates osades ka rabataimi. Enamik siirdesoid on kaetud puurindega, kus valitsevad mänd ja sookask, põõsastest paakspuu, pajud, madal kask, kadakas. Puid ei kasva kohtades, mis on tugevasti märjad ja kus põhjavesi on väheliikuv. Puhmarindes porss(Lääne eestis), rohurindes niitjas tarn, allsstarn, sookastik, sinihelmikas, soopihl, alpi jävesvil; samblarindes harilik turbasammal, nõguslehine turbasammal, soovildik, tüviksammal. Muutuvad ka turba omadused, väheneb toitainetesisaldus, koos sellega viljakus.
Hagudi, Vaharu, ) • Kõrgustiku ääreala ( soosaarterikkad suured sood, karstiveed, allikad: Keava, Loosalu, Epu-Kakerdi (417 km2), Kakerdaja, Selli, Roosan- Alliku, Endla soostik) • Vooremaa (madalsood, järvelise tekkega: Kivijärve, Kaiavere) VII Kesk- ja Ida- Eesti suurte soode valdkond (31%) • Peipsi nõo põhjaosa (vettpidavad setted, rannamoodustised; peamiselt raba, palju siirdesoid, läbimatud märealad: Puhatu soostik (468 km2), Muraka-Ratva) • Peipsi nõo loodeosa (soodevaene) • Võrtsjärve nõgu ja Peipsi nõo keskosa (Emajõe suudmealal) (Suured lammisood, madalsoo; Võhma, Parika, Soosaare, Põltsamaa, Laeva, Sangla (342 km2), Ulila, Emajõe-Suursoo) • Peipsi nõo lõunaosa ( Enamasti rabad liivadel, madalsood üleujutatavates piirkondades; Meelva, Uulika, Kalsa)
Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades e. mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Soo areng Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja;
Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu- Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[5] Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu- siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade. SOO on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke. Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud. MÄRGALA: märgalad on lodud, sood, turbaalad või veekogud, mis on kas looduslikud või inimese
sookailu, sinika, küüvitsa ja rabataimede osatähtsus. Mikrokõrgendikel kasvavad ümaralehine uibuleht, lillakas, pohl, leseleht, laanelill; sammaldest palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad jt. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine, tavaliselt kuni 30 cm paksune kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga (riigimetsas paiknevatest siirdesoodest on umbes 5% lagedad). Põhiline puuliik on mänd, mis kasvab üksikult, harvikute, alaboniteediliste puistutena aga ka puistutena. Männipuistud on kuivendamata siirdesoodes madala tootlikkusega, boniteet tavaliselt V-Va . Siirdesoos leidub ka sookaske, mis võib kohati moodustada madalaboniteedilisi puistuid. Raiestikel suureneb mõnevõrra kõrreliste, paiguti ka tupp-villpea ohtrus. Metsa looduslik
Tegelikult valdavad taim- ja kõdutoidulised liigid, aga inimene märkab loomulikult röövtoiduliste küllust parmud, sääsed, kiilid, ämblikud. SIIRDESOOD Soo moodustumise teine etapp enamasti. Turvast tavaliselt üle 1 meetri. Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturba osakaal (madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast). Soo toitub osaliselt põhjaveest, teine osa sademeteveest. Olenevalt toitumistingimustest taimestik ja mikroreljeef mitmekesine. Siirdesoid ohustab eelkõige kuivendamine metsakasvatuse eesmärgil. Kaevandatakse nii aia- kui kütteturvast. Suuri siirdesoomassiive vähe, tavaliselt üleminekuetapiks (siirde, siire-). Suurimad hästisäilinud siirdesood on Puhatu soostikus (seal ka suurimad hävinud alad tegelikult), Emajõe Suursoos, Soomaal Valgerabas. Üleminekuvöönditena esinevad peaaegu kõigis rabamaastikes. Iseloomulik tunnus, et kõrvuti leidub nii raba- kui madalsootaimi (näiteks hõredalt kased, tarnastik,
maakerkealale (laguunipõhja). · Nt Nehatu soo Läänemaal, Otepää prk. Siirdesood · Tulevad jõhvikad mätastele. Soo moodustamise teine etapp enamasti · Turvast tavaliselt üle 1 meetri. Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturva osakaal (madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast). · Soo toitub osaliselt põhjaveest, aga ka sademeveest. Olenevalt toitumistingimustest taimestik ja mikroreljeef mitmekesine. · Siirdesoid ohustab eelkõige kuivendamine metsakasvatuse eesmärgil. Kaevandatakse nii aia- kui kütteturvast. Siirdesood ümbritsevad tavaliselt rabasid. · Suuri siirdesoomassiive vähe, tavaliselt üleminekuetapiks (siirde, siire-). Suurimad hästisäilinud siirdesood on Puhatu soostikus (seal ka suurimad hävinud alad tegelikult), Emajõe Suursoos, Soomaal Valgerabas. · Ülemineuvöönditena esinevad peaaegu kõigis rabamaastikes.
Paljunemine peamiselt vegetatiivselt, seemned vajavad idanemiseks valgust ja pidevalt niisket pinnast. Kasutamine: rahvameditsiinis on olnud kasutusel hingamisteede haiguste raviks. Hanevits on nõrgalt mürgine andromedotoksiini sisalduse tõttu. HARILIK JÕHVIKAS e. kuremari, Vaccinium oxycoccus; oxycoccus (kr.k.); sõnadest oxys hapu, kokkos mari. Mustikaline. Kasvukoht: eelistab valgusrikkaid hõreda rohustu ja lopsaka turbasamblakattega märgi siirdesoid ja rabasid; varjukatel kasvukohtadel ei õitse. Kuivendamisel hävib, selle tõttu on kuivendusasteme indikaatoriks. Harilik jõhvikas on mitmeaastane roomav kääbuspõõsas nõrkade maadjate vartega. Teisel aastal võr-sed puituvad ja kestendades kaotavad osa koort, võrsetel on rohkelt lisajuuri. Lühivõrsed ja õieraod on püstised; lehed munajad, igihaljad, pealmiselt pinnalt tumerohelised, alumiselt vahakihi tõttu valkjad
annaabi.ee 
