6. Sigimiku seinast kujuneb viljakest, mis võib olla kuiv või mahlane 3. Kuidas jaotatakse vilju (erinevad jaotused, mille alusel ja kuidas)? • Viljakesta konsistentsi järgi: kuiv – ja lihakviljad • Vilja avanemise järgi: ava- ja sulgviljad • Seemnete arvu järgi (üks või palju) • Kõiki need veel omakorda kuju järgi Liigitus tekkimise järgi Paljasvili on vili, mis on tekkinud ainult sigimikust. Paljasvili esineb ülemise sigimikuga liikidel, näiteks luuviljalistel. Ploomipuu Foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_ploomipuu Rüüsvili on vili, mille tekkimisest on osa võtnud lisaks sigimikule ka teised õieosad, kõige sagedamine õiepõhi. Esineb alumise sigimikuga liikidel, näiteks sõstardel. Punane sõstar. Foto: https://www.viibergi.ee/tooted/45-punased-sostrad Koguvili on vili, mis areneb paljude emakatega õiest. Koguvili on näiteks maasikal ja vaarikal. Maasikas. Foto: http://sordivaramu.emu
Need kasvavad kõik eranditult põhjapoolkeral, Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Kultuurtaim, aed-õunapuu, on seevastu levinud kogu parasvöötmes ja ka lähistroopikas. Õitsemine ja viljumine Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad. Õunapuu õisikuks on sarikõisik. Õunapuu õiel on õievars, viis tupplehte, viis kroonlehte, hulgaliselt tolmukaid ja üks viie suudmega emakas. Emaka alumine osa on sigimik (vilja alge), mida ümbritseb sigimikuga kokku kasvanud õiepõhi. Kui sigimik on viljastunud, sulguvad pärast kroonlehtede varisemist õunapuuõie tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema viljahakatis. Viljastumata õied varisevad. Ka paljud viljahakatised varisevad lähima paari nädala jooksul. Viljadeks areneb hakatistest kümnendik. Õun on rüüsvili. Õunasorte liigitatakse suvi-, sügis- ja taliõunteks. Suvisordid korjatakse tarbimisküpsuses, kuid enne seemnete pruunistumist
Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu. kuuluvus Eluvorm Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5...8 m. Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud Õis punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja. Üheseemneline pähkel, mis on ümbritsetud kattesoomustest moodustunud kellukesetaolise narmastunud servaga lüdiga. Kujult on vili piklik või ümmargune. Vili Pikkus kuni 1,8 cm. Valmivad augusti lõpul või septembris, kuni 5-kaupa kobaras. Seemneaastad 3...5 a. järel.
Liitvili tekkinud ühe õie mitmest emakast, emakad ei ole kokku kasvanud ANANASS Kogukukkurvili apokarpsest emakkonnast kukkurvili KUREKELL Kogupähklike apokarpsest emakkonnast tekkinud pähklike TULIKAS, MAASIKAS Kogu-luuvili apokarpsest emakkonnast luuvili VAARIKAS Liigitus tekkimise põhjal · Paljasvili - PLOOM Rüüsvili - alumise sigimikuga, vilja moodustamisel osaleb ka õiepõhi SÕSTAR · Koguvili tekkinud ühe õie mitmest emakast, emakad ei ole kokku kasvanud VAARIKAS, RUKKILILL Liigitus viljatüübi põhjal VILJAKESTA KONSTISTENTS kuiv lihakas SEEMNETE ARV üks palju AVANEMINE
SUGUKOND: kõrrelised (Poaceae) 1.kuuluvad üheiduleheliste klassi, kõrreliselaadsete seltsi. Esmapilgul sarnased lõikheinalistega. 2.Kõige laiema levikuga õitsevad taimed Maal, kokku üle 10 000 liigi , moodustades umbes 20% maailma taimestikust. Heintaimi on umbes 9000 liiki. 3.Ühe- kuni kaheaastased rohttaimed, neile on omased seest õõnsad silindrikujulised varred. Lehed paiknevad varrel vahelduvalt. Nende õied on enamasti hüpogüünsed ehk ülemise sigimikuga ning ilmetud; tuultolmlejad. Lehel saab eristada lehetuppe, mis ümbritseb kõrt, ja lehelaba, sõlmevahed enamasti seest tühjad; varred harunevad maa sees või vahetult maa kohal; õied on liitõisikutesse koondunud; viljaks on teris. 4.Kasvavad sageli tihedalt koos, moodustades mättaid. Kõrrelise varre harunemine toimub maa sees või maapinna lähedal. 5.Kõrrelised aga õuemurus, niitudel, karjamaadel ja näiteks ka Aafrika savannides. 6
sigimus asuva munarakuni. Selle tulemusena toimub viljastamine : emas- ja isassuguraku ühinemine, mille tagajäriel hakkavad arenema seemned. 20. Õie ehitus, õie osade ülesanded. Kroonleht- kroonlehed on tavaliselt värvunud ja meelitavad tolmeldajaid ligi tolmukad – tolmukapeas arenevad tolmuterad tuppleht-kaitseb sismisi õieosi emakas- emakasuue võtab vastu tolmuterad, emakakael ühendab emakasuuet sigimikuga,sigimikus asuvad seemnealgmed ning seemnealgmetes munarakud 21. Õistaimede kasutamint tärkliserohked ehk tähtis toiduallikas. Peamine valguallikas. Suure õlisisaldusega, puuviljad ja juurviljad on meile toiduks. Jookide valmistamiseks. Toidu maitsestamiseks, ravimina, kangaste valmistamiseks, vatt, ilutaimed, kasutatakse parfürmeeriatööstuses.
Kaheidulehelised on laiem, parafüleetiline kogum, mis sisaldab mitte ainult monofüleetilisi päriskaheidulehelisi, vaid ka teisi sugukondi. Kaheidulehelised enam ei ole taksonoomiline ühik! BASAALSED PÄRISKAHEIDULEHELISED Selts Ranunculales tulikalaadsed Sug- Ranunculaceae tulikalised o rohtne, sisaldab bensüülisokinoliinalkaloide Lehed: vahelduvad, sageli lõhestunud Õied: ülemise sigimikuga (hüpogüünsed), sageli pikenenud õiepõhjaga Õiekate: 3-8-tine (tri- kuni oktameerne) Kroon: lahklehine, kroonlehed nektaariumidega, tavaliselt aktinomorfne (kiirjas = polüsümmeetriline), mõnikord ka puudub Tolmukad: tavaliselt palju Viljalehed: mitu kuni palju Sigimik: tavaliselt lahkviljalehine (apokarpne) Vili: mitmesugune
õisi võivad kahjustada kevadised hiliskülmad. Magus kirsipuu on valgusnõudlik ja küllaltki lühiealine puuliik, keda esineb sageli metsaservades ja -lagendikel. Aed-õunapuu Malus domestica Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad. Õunapuu õisikuks on sarikõisik. Õunapuu õiel on õievars, viis tupplehte, viis kroonlehte, hulgaliselt tolmukaid ja üks viie suudmega emakas. Emaka alumine osa on sigimik (vilja alge), mida ümbritseb sigimikuga kokku kasvanud õiepõhi. Kui sigimik on viljastunud, sulguvad pärast kroonlehtede varisemist õunapuuõie tupplehed (neist tekib karikas) ning õiepõhjast ümbritsetud sigimikust hakkab arenema viljahakatis. Õunu kasutatakse nii värskelt kui erinevatel viisidel töödeldult. Kehvematest õuntest ja spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest tehakse mahla. Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest
Kuivale emakasuudmele kinnituvad tolmuterad oma välise kihi abil: nad lahustavad emakasuudme pindmist kihti keemiliselt ja saavad seejärel idanemiseks vajaliku vee kätte näsarakkudest. ·Viljastamine Toimub, kui tolmutera satub emakasuudmele ning seal valitsevad viljastamiseks soodsad tingimused. Peale viljastamist hakkab arenema vili. VILI JA SEEME ·Rüüsvili: tekkimisest on osa võtnud sigimik ja ka teised õieosad. Esineb arvukalt alumise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast allpool) liikidel nagu näiteks sõstrad. ·Paljasvili: tekkimisest on osa võtnud ainult sigimik. Esineb ülemise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast ülevalpool) liikidel nagu näiteks luuviljalistel. ·Partenokarpia: vili tekib ilma viljastamata (tolmlemist ei toimu). Ilma seemneteta vili, näiteks banaan. ·Koguvili: tekib mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud. Nt vaarikas.
lihakviljadeks ja kuivviljadeks. Kuivviljadest kasvatatakse kultuuris teravilju, kaunvilju, erinevaid pähkleid, seemneid jne. Lihakvilju kannavad hinnatud puuviljakultuurid (luu- ja õun- ja pomerantsviljad) ning marjakultuurid. 32. Viljade klassifikatsioon, selle alused. Tüüpide näited. LIIGITUS TEKKIMISE PÕHJAL - Paljasvili - vili, mis on tekkinud ainult sigimikust. Paljasvili esineb ülemise sigimikuga liikidel, näiteks luuviljalistel. - Rüüsvili - vili, mille tekkimisest on osa võtnud lisaks sigimikule ka teised õieosad, kõige sagedamine õiepõhi. Esineb alumise sigimikuga liikidel, näiteks sõstardel. - Koguvili - vili, mis areneb paljude emakatega õiest. Koguvili on näiteks maasikal ja vaarikal LIIGITUS EHITUSE PÕHJAL - Õunvili - rüüsvili, mis areneb alumise sigimikuga õitest. Õunvilja sisemuses on palju seemneid, mis on
Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu. 35. Sugukond liblikaõielised- Fabaceae, Papilionaceae. Umbes 12 000 liiki (490 perekonda, paljud on polümorfsed). Sugukonna esindajatel on esmajärguline tähtsus kuiva ja sooja samuti mõõduka ning külma kliimaga alade taimkattes. Peamised
Tolmlemine toimub kevadel, aga viljastumine toimub alles 4-7 kuud hiljem, kui viljad on juba maha kukkunud Seemned lihaka kestaga, rääsunud või lõhnaga Hmk. Gnetophyta – vastaklehiktaimed Väikesed kahekojalised puittaimed või liaanid. Lehed vastakud, mitmesuguse suurusega Juhtkoes trahheiidid ja trahheed Vaigukäigud puuduvad Spermiumid pole liikuvad Esineb tolmutoru Emas- ja isaskäbid tihedad, eri taimedel Olemas: paljasseemnetaimede tunnused – seemned pole kaetud sigimikuga katteseemnetaimede tunnused – puidus esinevad trahheed Hmk. Okaspuutaimed – Coniferophyta Umbes 600 liiki Paljasseemnetaimede suurim, ökoloogiliselt ja majanduslikult olulisim rühm. Enamus suured puud, mis moodustavad ulatuslikke metsi põhjapoolkeral. Peaaegu kõik on igihaljad, harunevad monopodiaalselt Lehed kitsad ja nõeljad, vahel soomusjad. Tihti kohastunud kuivade oludega, okkad kaetud paksu kutiikulaga, õhulõhed süvendis. Okaste kuju ja suurus varieeruv
Kuivale emakasuudmele kinnituvad tolmuterad oma välise kihi abil: nad lahustavad emakasuudme pindmist kihti keemiliselt ja saavad seejärel idanemiseks vajaliku vee kätte näsarakkudest. · Viljastamine Toimub, kui tolmutera satub emakasuudmele ning seal valitsevad viljastamiseks soodsad tingimused. Peale viljastamist hakkab arenema vili. VILI JA SEEME · Rüüsvili: tekkimisest on osa võtnud sigimik ja ka teised õieosad. Esineb arvukalt alumise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast allpool) liikidel nagu näiteks sõstrad. · Paljasvili: tekkimisest on osa võtnud ainult sigimik. Esineb ülemise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast ülevalpool) liikidel nagu näiteks luuviljalistel. · Partenokarpia: vili tekib ilma viljastamata (tolmlemist ei toimu). Ilma seemneteta vili, näiteks banaan. · Koguvili: tekib mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud. Nt vaarikas. · Vilikond: tekib mitmest õiest
Kuivale emakasuudmele kinnituvad tolmuterad oma välise kihi abil: nad lahustavad emakasuudme pindmist kihti keemiliselt ja saavad seejärel idanemiseks vajaliku vee kätte näsarakkudest. Viljastamine Toimub, kui tolmutera satub emakasuudmele ning seal valitsevad viljastamiseks soodsad tingimused. Peale viljastamist hakkab arenema vili. VILI JA SEEME Rüüsvili: tekkimisest on osa võtnud sigimik ja ka teised õieosad. Esineb arvukalt alumise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast allpool) liikidel nagu näiteks sõstrad. Paljasvili: tekkimisest on osa võtnud ainult sigimik. Esineb ülemise sigimikuga (sigimik on õiepõhjast ülevalpool) liikidel nagu näiteks luuviljalistel. Partenokarpia: vili tekib ilma viljastamata (tolmlemist ei toimu). Ilma seemneteta vili, näiteks banaan. Koguvili: tekib mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud. Nt vaarikas.
Pähiku alusel paiknevad libled, enamasti on neid 2, vahel ka 1 või 3[1]. Kõrreliste õit ümbritsevad sõklad, kusjuures eristatakse välissõkalt ja sisesõkalt. Esimene neist on suurem ja tugevam, kattes ja kaitstes ka sisesõkalt. Välissõkla tipuosast turritab mõnikord välja ohe. Välissõklalt (ka liblelt) võib leida ka niinimetatud anduri, mis on vastava stuktuuri seljaosa (välimist osa) läbiv eenduv keskrood. Nende õied on enamasti hüpogüünsed ehk ülemise sigimikuga ning ilmetud; tuultolmlejad. Viljaks enamasti teris. Kõrrelised on välisehituselt sarnased lõikheinalistega.vihik VI osa Põllumajandustaimede kultuuristamise ajalugu. Esmakultuurtaimed- nisu, oliivipuu Geenitsentrid. N. Vavilov: Kagu-Aasia, Ida-Aasia, Kesk ja Ees-Aasia, Vahemeremaad, Ida- Aafrika, Kesk-Aafrika, Andid, Päritolu teadmata Erinevatest geenitsentritest pärit põllumajandustaimede liigid ning nende tunnused. Kagu-Aasia: Ida-Aasia: apelsin, virsik, aprikoos, kiivi,
umbes 60 liigiga sibultaimede perekond amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnast. • Lehed on kõige nooremate Narcissus sibulasoomuste maapealsed poeticus- osad ja kinnituvad sibulakannale. Lehed on poeedinartsiss pikad, kitsad, sinakasrohelist värvi ja renjad. Olenevalt sordist ja liigist võivad olla lehed kas siledad või soonilised. Õis on korrapärane, sümmeetrilise alumise sigimikuga ja valge või eredavärvilise kroonja õiekattega, millel on 6 kattelehte. CROCUS – PEREKOND KROOKUS • mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Neid on kokku u 80 liiki. Lillede värvivalik on lai. Taime kõrgus on 10…15 cm, lehed kitsad ja juurmised, crocus suured lehterjad õied sativus asetsevad harilikult safrankrook mitmekaupa, avanevad us
lihtlehed, tipuosas veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert. Õied või õisikud: Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja. Liigi eritunnused: viljadeks on söödavad pähklid, mis valmivad augusti lõpus- septembris. Varakevadel on hea meetaim. Külmakindel Kasvukoha nõuded: väga vähenõudlikud kasvutingimuste suhtes. Nad kasvavad täispäikeses, poolvarjus ja isegi varjus. Ka mullastiku suhtes ei ole neil erilisi nõudmisi. Pähklite saagikusele tuleb kasuks lupja sisaldav muld.
Lehed: äraspidimunajad või peaaegu ümarad, südaja alusega, sulgroodsed lihtlehed, tipuosas veidi hõlmised. Lehetipp terav, serv kahelisaagjas. Tumerohelised, pealt läiketa, noorelt on kogu leht karvane, hiljem vaid roodude ümbert. Õied või õisikud: isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Liigi eritunnused: viljadeks on söödavad pähklid, mis valmivad augusti lõpus- septembris. Varakevadel on hea meetaim. Külmakindel Kasvukoha nõuded: väga vähenõudlikud kasvutingimuste suhtes. Nad kasvavad täispäikeses, poolvarjus ja isegi varjus. Ka mullastiku suhtes ei ole neil erilisi nõudmisi. Pähklite saagikusele tuleb kasuks lupja sisaldav muld.
Limast nõret eritavad ,,varrelised" näärmerakud; limaeritust stimuleerib lehele sattunud putuka rabelemine. Putukas lämbub limas ja surutakse sisserulluva leheserva poolt tihedalt vastu laba, millel teised, madalad näärmed, mis eritvad lagundavaid fermente. 28. SUGUKOND MADARALISED * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi madaralaadsed. * Liike umbes arv puudus! * Valdavalt puittaimed, eriti troopikas. * Neljatised-viietised õied kahe viljalehega alumise sigimikuga. * Kaheosaline jaguvili (kaksikseemis) ja nelja kuni 8 süstja lehega männas. * Lõhnav-varjulill viljakates salumetsades, värv-varjulill loopealsetel. Hobumadar ja värvmadar on sagedaseimaid taimi eesti kultuurmaastikus. Pehme madar, roomav madar (toetub teiste taimede najale), punavärvik (vahemeremaadest pärinev) kasutati pikka aega punase värvi saamiseks (juurtes on värvained), kiinapuu (pärineb Andide idanõlvade raskesti liigipääsetavates
Vilja keskel asub pikergune ploomikivitaoline ja kreeka pähkli suurune luuseeme, mis moodustab umbes 20 protsenti vilja kaalust. Kui arvata veel maha vilja koor, jääb järele umbes 70 protsenti söödavat sisu. Võib süüa lihtsalt niisama, kuid kivi väljavõtmisel tekkivat õõnsust võib täita salatitega või kasutada avokaadot ennast pidulike kokteilsalatite koosseisus. Kastmetes. · Ploom - Ploom on ühe emakasuudmega ja ülemise sigimikuga õiest arenenud luuviljaliste paljasvili. Viljas on üks seeme, mida katab viljakesta siseosadest arenenud tugev luu. Luud ümbritseb mahlane vahekest ning õhuke väliskest. Ploomi väliskesta värvus varieerub rohelisest ja kollasest punase ning mustjassiniseni. Viljaliha varieerub värvuselt punasest ja oranzist kollase või kollakasroheliseni. Viljaliha on sõltuvalt sordist kas luu küljes kinni või mitte. Ploome võib süüa värskelt
Tuultolmlejad. Tolmlemine toimub kevadel, aga viljastumine toimub alles 4-7 kuud hiljem, kui viljad on juba maha kukkunud.Seemned lihaka kestaga, rääsunud või lõhnaga Hmk . Gnetophyta – vastaklehiktaimed Väikesed kahekojalised puittaimed või liaanid. Lehed vastakud, mitmesuguse suurusega .Juhtkoes trahheiidid ja trahheed.Vaigukäigud puuduvad.Spermiumid pole liikuvad .Esineb tolmutoru Emas ja isaskäbid tihedad, eri taimedel Olemas: paljasseemnetaimede tunnused – seemned pole kaetud sigimikuga katteseemnetaimede tunnused – puidus esinevad trahheed Hmk. Okaspuutaimed – Coniferophyta Umbes 600 liiki Selts Coniferales Okaspuud Paljasseemnetaimede suurim, ökoloogiliselt ja majanduslikult olulisim rühm. Enamus suured puud, mis moodustavad ulatuslikke metsi põhjapoolkeral. Peaaegu kõik on igihaljad, harunevad monopodiaalselt.Lehed kitsad ja nõeljad, vahel soomusjad. Tihti kohastunud kuivade oludega, okkad kaetud paksu kutiikulaga, õhulõhed süvendis
Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu. 35. Sugukond liblikaõielised- Fabaceae, Papilionaceae. Umbes 12 000 liiki (490 perekonda, paljud on polümorfsed). Sugukonna esindajatel on esmajärguline tähtsus kuiva ja sooja samuti mõõduka ning külma kliimaga alade taimkattes. Peamised
annaabi.ee 
