Seminar 3: tervisekindlustus (0)

Käesolevas töös arutlen, kas avaliku sektori tervishoiukulutusi peaks suurendama 50 miljoni euro võrra või tuleks eelistada erakindlustus firmade tekkimist Eestis.  Enne arutluse kirjutamist tutvusin Health Care and the Public Sector plaaniga ja J. Stiglitzi Ühiskondliku sektori ökonoomika raamatuga. Põhilised arutluses kasutatud andmed on võetud Rahandusministeeriumi ja Eesti Haigekassa kodulehelt.
Eesti ravikindlustuse eesmärk on katta kindlustatud isikute tervishoiukulud haiguste ennetamiseks ja raviks, rahastada ravimite ja meditsiiniliste abivahendite ostmist ja maksta ajutise töövõimetuse ja muid rahalisi hüvitisi. Samuti jälgib Eesti ravikindlustus solidaarsuse printsiipi: haigestumisel ei sõltu haigekassa tasutava tervishoiuteenuse maksumus sellest, kui palju on konkreetse inimese eest makstud sotsialamaksu . Tööd tegevate inimeste eest makstud sotsialamaksust tasub haigekassa ka nende inimeste tervishoiuteenuste eest, kes parasjagu ei tööta. (Haigekassa, 2013) See kattub Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 28 lõike 1 sätestatuga, mille kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Sotsialaministeeriumi ülesandeks on tagada kõigile võrdsed võimalused inimväärseks eluks seda ka tervishoiuteenuste ja ravimite kättesaadavuse kohalt. Paratamatult nõuab tervishoid aga alati rohkem ressursse, kui selleks on võimalik eraldada.
Tervishoidu rahastatakse Eestis läbi keskvalitsuse , kohalike omavalitsuste ja ravikindlustuse eelarve ning inimeste omaosalusel. Põhiosa moodustab ravikindlustuse eelarve ( umbes 70% kogukuludest ) ja inimeste omaosalus ( umbes 21% kogukuludest). Ravikindlustust kogutakse läbi sotsialamaksu, mille osaks on 13% ja peamiselt tasuvad seda tööandjad töötajate palgafondilt. Eesti Vabariigi 2013. aasta riigieelarve prognoositud tulu oli 7,5 miljardit eurot, kulude mahuks oli aga 7,7 miljardit eurot. Avaliku sektori kogukuludest moodustab 12,3% tervisehoid . Ehk riigieelarvest eraldati 2013. aastal Haigekassale ravikindlustuseks 827 mln eurot, seda on 7,1% rohkem kui mullu . Kasv on tingitud riiklike ravikindlustuse kulude suurenemisest.
 Kindel on, et Eestis on tervisehoid alarahastatud. 2010. aastal olid tervisehoiukulutused Eestis (6,3% SKP-st) väiksemad kui teistes euroliidu maades. (Tervise Arengu Instituut, 2012) Kuigi praeguses riigieelarve strateegias on ette nähtud tõus, tänu suurenenud sotsialamaksu laekumisele, valmistab endiselt küsimust riigi tervisehoiu jätkusuutlikus. Tööjõu maksustamisele tuginenud tervishoiu  rahastamise  jätkusuutlikkust mõjutab  oluliselt  rahvastiku  vananemine   ja tööhõive.  Rahvastiku  vananemine  mõjutab  tervishoiusüsteemi  jätkusuutlikkust  nii tulude  kui  kulude  poolelt.  Ühest  küljest  väheneb  tööjõud,  seega  väheneb ka  tööjõu maksustamisele  baseeruv  ravikindlustustulude  laekumine  inimese  kohta.  Teisest  küljest  toob  rahvastiku vananemine kaasa ka nõudluse suurenemise tervishoiuteenuste järele. Kasvab krooniliste haiguste osakaal ja suurenevad kulutused raviks.  
Seega tekib küsimus, kas peaks suurendama erasektorite osakaalu raviastustes? Leian, et erakindlustusturu osakaalu suurendamine oleks kindlasti positiivseks ilminguks. Haigekassa süsteem, mis tugineb põhiliselt ühiskondlikul solidaarsusel, ei suuda tagada jätkusuutlikku rahastamist tööealise elanikkonna vähenemisel ning ravi jätkuval kallinemisel. Suunates inimeste rahalisi vahendeid tervise tagamisele läbi isikustatud kindlustusteenuste väheneksid kindlasti üldised tervishoiukulutused. 
Siiski ei tähenda mu eelnev väide, et riikliku finantseerimise osakaal peaks sellevõrra vähenema.  Ning võimaluse korral võiks tervisehoiu sektori kindlasti suunata lisarahasid. Isikustatud kindlustusteenus loob paratamatult ebavõrdsuse madalama sissetulekuga elanike hulgas. Seega on oluline jätkata ka avaliku sektorit ehk riikliku tervisekindlustuse toetust. Kvaliteetne arstiabi peab olema kättesaadav igale inimesele, sõltumata tema majanduslikust olukorrast. Ka hetkel ei ole arstiabi riigis ühtlane, sageli sõltub see isiku elukohast või sissetulekust .
Muidugi juhul, kui riigi eelarves suudetakse eraldada 50 miljonit eurot haigekassa tervisehoiukulude suurendamiseks , saaks sellega edendada näiteks hambaravi osutamist. Eestis on täisealistele peaaegu täielikult patsiendivastususe põhimõttel ülesehitatud hambaravi. Ravi kompenseeritakse alla 19- aastastele  täielikult ning osaliselt pensioniealistele. Siiski on hammaste seisund oluline tervise aspekt. Spetsialistid on juba täheldanud inimeste hammaste üldise seisundi halvenemist, kuna õigeaegne ravi jääb rahapuudusel sageli saamata.  Oma isiklikul näitel saan väita, et tudengina on kalleid hambaravikulusid väga raske tasuda. Leian, et sellisel juhul oleks riiklikest vahenditest kantud investeering igati põhjendatud.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et kuna tööealise elanikkonna arvu vähenemine on näha ja Eesti riigi eelarve seis ei soosi hetkel lisakulutusi, tuleks igal juhul suurendada erasektori kindlustusorganisatsioonide osa tervishoiu rahastamises. Pikas perspektiivis oleks see kasulik erineva majandusliku taustaga inimestele. Jõukamad saavad kasutada isikustatud kindlustusteenust, see vähendab jooksvalt haigekassakulusid ning võimaldab pakkuda paremat abi sotsiaalselt mittekindlustatud inimestele.

Kasutatud kirjandus

Haigekassa. (2013). Kasutamise kuupäev: 2014, allikas Eesti Haigekassa: http://www.haigekassa.ee/haigekassa
Sinisalu, A. K. (2006). Eesti tervishoiu jätkusuutlikkusest lähiaastatel.
Tervise Arengu Instituut. (2012). Tervishoiu kogukulude osakaal SKP-st moodustas 2010. aastal 6,3%.