laanemetsad ja salumetsad. Eestis on metsadega kaetud umbes kaks miljonit hektarit maad.Kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Vahe.Eestis kasvavad peamiselt kuusemetsad. Mets hõlmab Eestis umbes 40% riigi pindalast.Metsade tähtsaimaks rindeks on puurinne, mis määrab kõigi alumiste rinnete olemasolu ja nende liigilise koosseisu. Eesti metsades kasvavad peamiselt mänd, kuusk ja kask. Esineb nii puhtaid puistuid Männikud, kuusikud, kaasikud) kui ka segapuistuid. Eesti metsapuuliigid: mänd 39,1% kask 28,3% kuusk 23,5% lepp 6,3% haab 1,6% tamm 0,6% Laanemetsad moodustavad keskmise toitumis- ja niiskusnõudlusega metsade rühma, mille puurindes valitseb harilikult kuusk, harvem kask või mänd. Kuusevõrade tiheda katte tõttu saavad alustaimestikus kasvada vaid varjulembesed taimed. Laanemetsad levivad peamiselt gleistunud või näivleetunud muldadel. Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid
kujunemiseks. Leostunud ja leetjad mullad on rohkem levinud ka Pandivere, Kesk-Eesti tasandikul ja Vooremaal. Peale selle on seal ka teist sorti mulda. Näivleetunud mullad. Lähtekivimiks on punakaspruun moreen. Põllupidamiseks on need keskmise või kõrge viljakusega mullad, kuid vajavad perioodilist lupjamist.Sakala kõrgustiku äärealadel domineerivad kuusikud ning lõunaosa jääb piiriäärsete männimetsade valdusse. Kuusikutest leidub nii puht- kui ka segapuistuid kase, männi, halli lepa ja haavaga. Männikuist laiema levikuga on pohla- ja mustikamännikud, millede koosseisu kuulub kohati kuuske. Hajutatult väikeste tukkadena põllumaade vahel paiknevad kaasikud, haavikud ja hall-lepikud. Üldiselt Sakala kõrgustiku segametsad on tugevalt võsastunud ja vajavad nii hooldus- kui ka sanitaarraiet. Vaatamisväärsused Vaatamisväärsusteks on kindlasti liivakivi paljandid ja ka
Enamasti paigalind, kuid just noorlinnud võtavad ette rändeid, siirdudes sügisel Kesk Euroopasse. Mida inimasustusele lähemal on rasvatihase elupaik, seda paiksem ta on. Tagasiränne veebruarismärtsis. Must pealagi, valged põsed, kollane kõhualune, mida läbib must pikkivööt ja hallikasroheline selg. Isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem. Eelistab piisava valguse ja avatusega segapuistuid. Elupaigaks ei sobi lausokaspuumetsad. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena, pesitsusperioodi lõppedes võivad moodustada ka kolooniaid. Toitub enamasti maapinna ligiduses või otse maapinnal. Harva tõuseb toituma kõrgemale kui 7 meetrit. Talvel toitub iseloomulikult segasalkades, kus on koos erinevat liiki tihased, puukoristajad, porrid ja pöialpoisid. Kõik need liigid saavad salgas tegutsemisest kasu, kuna suudavad nii kergemini
soopihl, ojamõõl, lakkeleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl; tüvealustel mätastel levivad ka samblad. Lääne- ja Loode-Eesti; 1,4% metsadest. Angervaksa (an) kkt Madalatel aladel, sageli ojade ja jõgede läheduses; põhjavesi liikuv, kõrge, kevadel ulatub maapinnale. Muld- kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 1030cm; mikroreljeef mätlik. Puistu- valitsevaks kaasikud, järgnevad kuusk ja sanglepp; esineb ka segapuistuid- kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Alusmets- hõre, kuid liigirikas- pajud, pihlakas, toomingas, mage sõstar, näsiniin, vaarikas. Alustaimestik- väga liigirikas ja lopsakas- angervaks, naat, seakapsas, soo- koeratubakas, sõnajalad; pidev sammalkate puudub. Edela-Eestis laiemalt levinud- 10% metsadest. 1.7 rabastuvad metsad- Liigniisketel, happelistel, kuni 30cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad. Sinika (sn) kkt
puistu tugev harvendamine. Metsaserva puud on tormikindlamad. Tormikahjustuste vähendamisel on oluline lageraiete planeerimisel õige raiesuund. Lageraiet tuleb alustada tuulealusest metsaservast, iga järgneva raielangiga liigutakse tuule suunale vastu. Eestis on enamus tuule läänest, seega liigutakse raielankidega idast läände, kagust loodesse või kirdest edelasse. Tormiohtlikel kohtadel tuleks kasvatada segapuistuid, sest need on tormikindlamad Harvendusraietega tuleb kujundada tuulekindel metsaserv, jättes sinna hõredamalt kasvama madalale ulatuva võraga puid. Kui aga seda pole enam võimalik teha, tuleb hoida metsaserv tihedam. Üraskirüüstete vältimiseks tuleb värske tormimurd ja heide kohe metsast koristada. Hiljemalt enne üraskite lendluse algust peab see olema tehtud, sest vastasel korral leiavad talvitumispaigast tulnud üraskid kohe sobiva sigimispaiga ja massilisel sigimisel võivad
Viljastumine järgmise aasta kevadel, järgneb käbide intensivne kasv ja seemned valmivad sügisel. Käbide pikkus 3-7 cm, värvuselt pruunikad või hallikad. Kasvab laialdaselt Euroopas ja Aasias, Eestis on Männikuid 34,4% kogu puistust. Mänd on külmakindel aga valgusnõudlik, kavab kuivades kasvukohtades ja liiniisketel aladel. Sügava juurestiku tõttu on tormikindel. Võib saada 300-400 a. vanaks . Raieküpsus saja aasta vanuselt. Moodustab segapuistuid koos kuuse ja kasega. Lõlipuit on punakas ja maltspuit kollakasvalge. Puitu kasutatakse ehituses, vineeriks, postides ja mööblitööstuses ja paberitööstuses. Harilik kuusk tavaliselt 30m soodsates tingimustes ka 50-60 m kõrge. Võra on koonusjas, oksad männastes. Okkad 1,3-2,5 cm pikad, tumerohleised ja püsivad puul 6-7 a. Juured on maapinnalähedased, seetõttu on kõige tormikartlikum puuliik. Õitseb mais, seemned valmivad oktoobris
Männikute keskmine vanus on 72 aastat ja hektaritagavara 243 m3. Maksimaalselt võib männik Eestis saavutada kuni 40 meetrise kõrguse ja hektaritagavara võib ületada 600 m3 piiri. Eestis kasvavad männikud peaaegu kõikjal, kuid valdavad on nad väheviljakates kuivades (nõmmed) ja liigniisketes (sood) kasvukohtades, kus moodustavad puhtpuistuid Mujal kasvab mänd nii puhtpuistuna, kuid moodustab ka koos kuuse ja kasega segapuistuid. Enamlevinud puuliikidest on mänd kõige pikaealisem ja vanemate puistute vanus ületab 250 aastat, veel vanemaks võivad kasvada on ainult vähese levikuga tammikud. Kuusk moodustab 16,0% puistute pindalast ja 23,4% kasvava metsa tagavarast. Kuusikute keskmine vanus on 58 aastat ja hektaritagavara 241 m3. Kuigi puistuna ei ületa kuusiku kõrgus üldjuhul 40 meetrit, siis kõige kõrgem mõõdetud kuusk on olnud 48 m, mis on ka Eestis kasvanud puude kõrgusrekord. Parimate puistute
puistu tugev harvendamine. Metsaserva puud on tormikindlamad. Tormikahjustuste vähendamisel on oluline lageraiete planeerimisel õige raiesuund. Lageraiet tuleb alustada tuulealusest metsaservast, iga järgneva raielangiga liigutakse tuule suunale vastu. Eestis on enamus tuule läänest, seega liigutakse raielankidega idast läände, kagust loodesse või kirdest edelasse. Tormiohtlikel kohtadel tuleks kasvatada segapuistuid, sest need on tormikindlamad Harvendusraietega tuleb kujundada tuulekindel metsaserv, jättes sinna hõredamalt kasvama madalale ulatuva võraga puid. Kui aga seda pole enam võimalik teha, tuleb hoida metsaserv tihedam. Üraskirüüstete vältimiseks tuleb värske tormimurd ja heide kohe metsast koristada. Hiljemalt enne üraskite lendluse algust peab see olema tehtud, sest vastasel korral leiavad talvitumispaigast tulnud üraskid kohe sobiva sigimispaiga ja massilisel sigimisel võivad
alt rohekasvalgete õhulõhetriipudega, pealküljel õhulõhed ca 1/3 ulatuses, valguse käes poolpüstiselt. Võrsed nõrgalt kuni keskmiselt hallikaskarvased. Pungad piklikud, vaigused, punakaspruunid. Käbid ovaalsed 5...10 cm pikad, valminult sinakas-tumehallid. Seemnesoomused tumehallid, lühikarvased, kumera servaga. Kattesoomused pole nähtavad. Seemnetiib tumevioletne. H=20 (26) m. Eestis leidub kuni 25 m puid. Kodumaaks Põhja-Ameerika idaosa. Moodustab segapuistuid kanada ja musta kuuse, ameerika haava ning hariliku elupuuga. Meil on ta täiesti talvekindel, talub madalaid õhutemperatuure. Mullastiku suhtes nõudlik. Noorelt dekoratiivne. Kahjustab juurepess, noores eas nulu pahktäi. Temast saadakse nn. kanada palsamit, mida kasutatakse optiliste detailide liitmiseks. Abies concolor (Gordon & Glend) Lindl. hall nulg Okkad on pikemad kui teistel nululiikidel (4...8 cm), kaarjalt ülespoole
Puud kasvavad 15...25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Tsoon II. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536). Areaal: Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega. Võrsed: vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega (okastega) Pungad: väikesed , lamedad, soomuste alla peidetud Okkad: soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5...4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Käbid: munajad, umbes 1 cm pikad, 8...10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad. Seeme ümbritsetud kileja tiivaga.
Palsamnulg (Abies balsámea (L.) Mill.) Balsamea lõhnav. Palsamnulg kasvab kuni 25 m kõrguse ja umbes 0,5 m tüvediameetriga ja noorelt hallika, sileda ning rohkete vaigumahutitega tüvekoorega laikoonusja korrapärase võraga puuna. Tsoon III. 1698. Areaal: Palsamnulu kodumaaks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa, põhjas areaal üle 60 põhjalaiuse, idas Atlandi ookeani ja selle saarteni, läänes Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), moodustades segapuistuid Thuja occidentalis'e, Larix laricin'a, Picea mariana, Betula papyrifera jt. puuliikidega. Hübridiseerub Fraseri n. vt. värdnulg; Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noored helepruunid, beezide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega. Pungad: piklikümarad, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 1,5...3,0 cm pikad, 1,5...2,0 mm laiad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad
Struktuuriagregaadid vähevastupidavad, Põllum. Haritud kihi Dm 1,41,5 Mg m-3, metsas vähem, kõdu Dm alla 0,1 Mg m-3. Mets: palu või laanemets, mustika või jänesekapsa-mustika kkt. (IIIII kl.). Domineerivad Dm suureneb sügavuse suunas männikud, kuid ka kuusikuid, okaspuu-lehtpuu segapuistuid ja kaasikuid. Alusmets Eripind 4555 m2 g-1 liigivaene ja hõre. Puhmarindes mustikas ja pohl. Rohurinne hõre ja liigivaene. Samblarinne pHKCl O-s ja A-s 3,64,3; põlluna lubjatud ning pH >5,6 pidev ja tüse (palusammal, laanik, karusammal jt.)
niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuse läbi, on õhukese koore ja pinnaselähedase juurestiku tõttu tulekartlikum ning noores eas hiliskülmade ja päikesepõletuse suhtes tundlikum. Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel ei suuda kuusk oma varjutaluvusele vaatamata männi aladele tungida. Kohati võib ta küll anda uuendust, kuid alusmetsast kaugemale ei suuda areneda. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos, moodustades segapuistuid kord ühe, kord teise puuliigi ülekaaluga. Viljakatel kasvukohtadel on ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Oma varjutaluvuse tõttu on kuusk eelisolukorras ja saavutab liitunud männipuistute all ülekaalu. Männiuuendus võib küll tekkida, kuid mõne aasta jooksul see hukkub valguse puudusel. Vananedes männik hõreneb tugevasti. Et puistu all on küllaldaselt valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk siin teise rinde ja hiljem tungib ta juba esimesse rindesse
mustjas. B- või Bg-horisont on eriti kergema lõimise korral hästi välja kujunenud, tume kuni mustjaspruun, ülaosas huumuse ja raua sisseuhtest tugevasti tihenenud. (huumus-illuviaalne) Veereziim: ajutise liigniiskuse põhjuseks on ülavesi, ajutiselt juurtetsooni ulatuv põhjavesi või selle kapillaarvööde. Puurinne: domineerib mänd, kuuske leidub vähem sügaval lasuva moreeni korral. Esineb ka segapuistuid; arukask ja haab moodustavad enamuse sekundaarsetes puistutes. Boniteet (I) II III. Põõsarinne: puudub või on hõre: paakspuu, pihlakas, kadakas, pajud. Puhmarinne: mustikas (D), pohl. Rohurinne: kuna domineerivad puhmad, on rohttaimi vähe. Esineb leseleht, palu- härghein, kattekold, metskastik, võnk-kastevars, karvane piiphein, kilpjalg, lakkleht, sinihelmikas. KATTEKOLD Lycopodium annotinum. Nimi tuleneb kreekakeelsetest sõnadest lycos
Raieküpse puistute hektaritagavara võib küündida kuni 600 tm -ni. Kuusikud lisaks juurepessu nakatumisele kahjustuvad ka üraskirüüstete tagajärjel ja võivad vahel ka hukkuda või jäävad sanitaarraiete tõttu liiga hõredaks ning neis suureneb tugevalt tormioht. Halva kvaliteediga on tavaliselt ka tammikud. Teised puistud on hea tervisliku seisundiga, männid on vahel halvasti laasunud. Otstarbekas on antud kasvukohatüübis kasvatada männi-kuuse segapuistuid, puhtmännikuid koos kuuse II rindega või lühendatud raieringiga kuusikuid. Alusmetsas kasvavad mage sõstar, h. kuslapuu, h. türnpuu (Rhamnus catharticus), h. pihlakas, h. sarapuu, h. vaarikas, h. näsiniin (Daphne mezereum) jt. liigid. Alustaimestikus esinevad h. sinilill, h. jänesekapsas, metsmaasikas (Fragaria vesca), lillakas, võsaülane, külmamailane (Veronica chamaedrys), karvane piiphein, verev-kurereha, mets-kurereha (Geranium sylvaticum), aaskaerand (Helictotrichon
(luiteliivad, looalad), samuti liigniisketel aladel (rabades), on väga laia ökoloogilise amplituudiga liik. Hariliku männi juurestik on väga plastiline, arenedes vastavalt kasvukohale. Sügavale tungiva ankurjuurestiku tõttu ka väga tormikindel. Kiirekasvuline puuliik. Võib saada 300-400 a. vanaks. Raieküpsuse saavutab ca 100 aasta vanuselt. Moodustab puhtpuistuid, kuid ka segapuistuid koos kuuse ja kasega. Viljakamatel kasvukohtadel domineerivad segapuistud, väheviljakatel puhtpuistud. Mänd on siiski rohkem kehvemate kasvukohtade liik. Puit väärtuslik mehaaniliste omaduste poolest. Lülipuit punakas, maltspuit kollakasvalge. Puitu kasutatakse ehituses (seinad, kandekonstruktsioonid, uksed, aknad, põrandad jne), vineeriks, postideks, mööblitööstuses
õhukese koore ja pinnaselähedase juurestiku tõttu tulekartlikum ning noores eas hiliskülmade ja päikesepõletuse suhtes tundlikum. Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel ei suuda kuusk oma varjutaluvusele vaatamata männi aladele tungida. Kohati võib ta küll anda uuendust, kuid alusmetsast kaugemale ei suuda areneda. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos, moodustades segapuistuid kord ühe, kord teise puuliigi ülekaaluga. Viljakatel kasvukohtadel on ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Oma varjutaluvuse tõttu on kuusk eelisolukorras ja saavutab liitunud männipuistute all ülekaalu. Männiuuendus võib küll tekkida, kuid mõne aasta jooksul see hukkub valguse puudusel. Vananedes männik hõreneb tugevasti. Et puistu all on küllaldaselt valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk siin teise rinde ja hiljem tungib ta juba esimesse rindesse
Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul. Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on toiterikkamad ja veega paremini varustatud kui eelmise tüübirühma mullad. Neid metsi leidub eeskätt mõhnastikel, sanduritel ja moreenkühmudel. Alustaimestus on tüüpilised pohl, mustikas ja tihe samblakate, puurindes valdab mänd, kuid on ka kuuse, kase ja haavaga segapuistuid. Palumetsi on peamiselt Kagu- ja Lõuna- Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest
annaabi.ee 
