See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle (0)

See, kes kavatseb valitseda teiste üle, peab eelkõige valitsema iseenda üle
Andri Kaaremäe
On levinud arvamus, et teiste inimeste üle kontrolli omamine on lihtne ning mõned peavad seda isegi iseenesestmõistetavaks. Demokritos on aga väitnud , et inimene peab eelkõige omama kontrolli iseenese üle ning Erich Maria Remarque on öelnud , et teiste üle valitsemiseks on vaja ainult üht: enesevalitsemist. Aga mis üldse on enese üle valitsemine? Esmapilgul võib see tunduda lihtne ülesanne, kuid tegelikult võib see paljudele osutuda kaelamurdvaks.
Enese üle valitsemine, see on oskus jääda kriisiolukordades rahulikuks, oskus vajadusel vaikida ning kogu viha või rõõm endasse jätta. Inimene, kes suudab enese üle valitseda, jääb ka kõige raskemates situatsioonides iseendaks ning see ongi eelduseks sellele, et valitseda ka kõigi teiste üle. Kui kõik teised kaotavad pea ning paanitsevad, peavad nad leidma tuge oma juhilt, kes peab vähemalt väliselt suutma rahuneda. Siinkohal põruvadki enamus valitsejatest, kes usuvad, et inimeste üle kontrolli omamine on lihtne ülesanne.
Juba sadu aastaid tagasi nägid inimesed valitsejate põrumisi ning läbikukkumisi. Sel ajal oli võime enese üle valitseda veelgi vajalikum, sest sel perioodil toimusid mitmed sõjad ning valitsejad vastutasid kogu oma rahva eest. Iga väikseimgi läbikukkumine või ebaõnnestumine võis sel ajal väga valusalt kätte maksta. Seepärast pidid juhid olema väga enesekindlad, suutma rahvast oma kontrollile allutada ning tähtis oli ka võime mitte lasta end kõigil teistel mõjutada.
Inimeste igapäevasest elust võib leida mitmeid näiteid selle kohta, et teiste üle valitsemine polegi nii kerge. Näiteks avasid paljud ettevõtjad majanduskasvu ajal oma poodide uksed. Esialgu tundus kõik väga lihtne ning paljulubav, kuid peale esimeste töötajate palkamist, ei leitud endas jõudu, et neid enda alluvuses ning kontrolli all hoida. Seetõttu pididki paljud neist oma poed taas kinni panema ning vana eluviisi juurde tagasi pöörduma.
Kõik inimesed ei olegi maailmas selleks, et valitseda. On selge, et see ei oleks ka võimalik, sest valitsejal peab olema neid, kelle üle valitseda. Diogenes Laertios on öelnud: „Valitse siis, kui oled enne õppinud olema valitsetav.“ Selle lausega on pea võimatu mitte nõustuda, sest kellegile teisele allumine annab alati juurde uusi kogemusi ning aitab näha neid külgi ja vigasid, mida valitsejad ise ei pruugi tähelegi panna. See tendets kehtib ka Eestis. Presidendiks ei saa kunagi inimene, kes pole varem töötanud madalamatel kohtadel ning saanud sealt kaasa vajalikku kogemustepagasit.
Selgub , et Demokritose väide peab paika ka tänapäeval. Inimesed, kes ei suuda iseenda üle valitseda, ei suuda valitseda ka kõigi teiste üle. Seepärast jäävadki osad lihtsalt alluvateks ning väga vähestel tekib võimalus tõusta tippu ning haarata võim lihtinimeste üle. Kuid põruda võivad ka inimesed, kes suudavad end kontrolli all hoida, sest demokraatlikus ühiskonnas loeb enamuse võim. Võib juhtuda, et ideaalsele valitsejale eelistab rahvas hoopis neile lähedasemat või meeldivamat inimest. Seega on Demokritose väide üks eeldustest, millele tulevane valitseja peab vastama, kuid kindlasti ei taga see kellegi sajaprotsendilist võimuletulekut.