töö. 5 Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasiaedelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Eestis on arukask sage puu. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiendikes ja põlendikes kasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega. 6 Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud oma rakenduse. Puidust tehakse vineeri, samuti sobib see hästi kütteks. Eriti kaunist mööblit saab teha karjala kasest. Karjala
aastat. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik. Levik ja kasvukohad Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Eestis on arukask sage puu. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiendikes ja põlendikes kasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega. Paljunemine Arukase emas- ja isasõied on koondunud silinderjateks urbadeks. Emasurvad on püstised, 23 cm pikkused, moodustuvad kevadel enne lehtede puhkemist. Noored emasurvad on rohelised, suve lõpus muutuvad nad kollakaspruuniks
Click icon to add picture AEDGLADIOOL Gladiolus x hortulanus Kõrgus: kuni 1 m Õitsemise aeg: juulis augustis Õite värv: värvus on väga mitmekesine Valgus ja mullastikutingimused: väga valgus ja soojanõudlik; tuule eest varjatud asukohas; kergemaid liivsavi või saviliivmuldi. Mulla happesus (pH) peaks olema 5,96,5 Click icon to add picture Click icon to add picture Aedkanna Canna x generalis Kõrgus: 60120 cm Õitsemise aeg: juuli sept. Õite värv: sügavpunastest kuni heleroosade kreemideni Valgus ja mullastikutingimused: kiire ja
Viljakasvandus algab arukasel varakult: üksikult kasvades 10-15 aasta vanuselt, puistus 20-30 aasta vanuselt. Kannab vilja peaaegu igal aastal. Seemnesaak on väga rikkalik-kuni 350 miljonit seemet (60kg) hektarilt Noorelt raiumisel annab rikkalikult kännuvõsu. Juurte läbiraiumisel võib anda ka juurevõsu. Kliima suhtes on arukask vähe nõudlik, külmakindel ja talub hästi kontinentaalset kliimat. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldade kiratseb põõsana (näiteks nõmmemetsades). Ei talu kõrget põhjavett. Juurestik on tugev, Hästi arenenud, kuid sügavale ei lähe. Arukask on väga kasulik puu: kõik tema osad on leidnud rakenduse. Kase puit on tugev elastne, nõrgalt läikiv, peenetoimne ja hästi poleeritav. Kase aastarõngad on raskesti nähtav. Kase puitu kasutatakse vineeri-, mööbli-, suusa-, ja pooli tööstustes . Samuti sobib kase puit hästi kütteks.
lennata päris kaugele. 5 Levik ja kasvukohad Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiendikes ja põlendikes kasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega. Koht ökosüsteemis Arukask on toiduobjektiks kasekedrikvaksikule ja kitsedele, kes söövad arukase lehti ja mitmed linnud toituvad seemneist. Juurtel on mükoriisa, näiteks kaseriisikaga. Puitu mädandavad seened:
Metsa, kus arukask on arvukaim puuliik, nimetatakse kaasikuks. Eesti kõrgeim arukask (36,0 m, diameeter 64 cm) kasvab Järvseljal [1]. Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani. Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiesmikel ja põlendikeskasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega. Harilik Tamm Foto 8 Page 11 of 14 Tallinna Ehituskool Harilik tamm (Quercus robur L.)
21,2 %, milledest 41 % on kuivendatud. Gleimullad moodustavad haritavast maast 17,58 % ja neist 81,8 % on kuivendatud. Turvastunud muldade osatähtsus haritaval maal on 2,33 %, milledest 92 % on kuivendatud. Soomuldadest on kuivendatud 94,3 %. Mehhaaniliselt koostiselt on Eesti haritava maa mullastik äärmiselt kirju (joonis 3). Liivmuldi ja liivasid koreselisel materjalil levib kokku 8,4 % haritavast maast. Samas 3,4 % haritavast maast lasuvad liivad raskematel materjalidel. Saviliivmuldi on 4,7 %, saviliivasid liivadel 2,3 %, saviliivasid koreserikkal materjalil 3,2 % ja saviliivasid liivsavidel ning savidel levib 24,6 % haritavast maast. 2,3% 7,7% 8,4% 2,1% 2,8% 1,3% 2,5% 4,7% 2,0% 2,3%
peenerõmeline korp. Õitseb juulis. Õied kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena. Viljad pähklikesed, viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb vegetatiivselt, kännu ja juurevõsust. Noorelt kasv aeglane. Pikaealine 300-400a. Juurestik hästiarenenud. Mullastiku suhtes võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soostunud muldi ei talu, küll aga talub põuda. Väga varjutaluv, külmakindel. Puit kerge, valge, kasutatakse tisleritöödeks, vineeriks, mööbliks jne. Harilik vaher Acer platanoides Soodsates tingimustes kasvab kuni 30m. Võra tihe laimunajas. Vanemate puude tüvi kaetud tumehalli peenerõmelise korbaga. Pungad võrsetega enam-vähem sama värvi (punakaspruunid), ladvapunga kõrval kaks väiksemat külgpunga, pungad vastastikku. Lehed suured. Õitseb mais enne lehtede puhkemist
Kuldkollane sügisvärv. ÕIED, VILJAD Õied rohekad, silmapaistmatud, kerajad. Liitviljad kuni 2 cm pikad, punakad, magusad, söödavad, valmivad juulis-augustis. Taimed hakkavad vilja kandma alles kümne aastaselt. Valge mooruspuu on nime saanud pungade värvi, mitte viljade järgi. Viljad võivad olla ka näiteks lillad või mustad. KASVU- Eelistab kergemaid hästi õhustatuid saviliivmuldi. TINGIMUSED KASUTAMINE Meie oludes on puu külmahell, kasvades üksikutes kohtades enamasti põõsakujulisena. Valget mooruspuud on kultiveeritud juba üle 4000 aasta e.m.a., kasutades peamiselt puude lehti siidiliblika vastsete toitmiseks. Valge mooruspuu Valge mooruspuu Kõik lehed on enamasti erinevad Valge mooruspuu Ameerika pärn Tilia americana AREAAL Põhja ja Kirde-Ameerika
Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 0,3 m, lõpplaius 15-50 cm Taime välislaadi kirjeldus: madal Lehed: väikesed ovaalsed, rohelised, karedad lehed Õied või õisikud: õied punased Õitsemine: aprill-mai Liigi eritunnused: Kopsurohud ei talu läbikuivamist ega ka üleujutust. Soovitav istutada nõrkadele kallakutele Kasvukoha nõuded: Kasvab paremini poolvarjus, ei talu kuumust ja liigset niiskust, eelistab parasniiskeid liivsavi või saviliivmuldi. Kasvavad hästi ka hõredate puude all Kasutamine haljastuses: sobivad kiviktaimlasse ja püsilillepeenra eesäärde. On nägusad puude all ja põõsaste vahel pinnakattena Joonis 44. Punane kopsurohi ,,Redstart" (http://www.botanicalgarden.ubc.ca/potd/pulmonaria_rubra_redstart.jpg) 48 Joonis 45. Punane kopsurohi 49 Päevakübarad (Rudbeckia)
Siiski tuleb kultuure valides ja paigutades arvestada mulla omadusi ja sobivust. Et koduaias on tegemist väikeste pindaladega, siis ei valmista raskusi ka mulla parandamine, tema struktuuri ja keemiliste omaduste muutmine kasvatavaile kultuuridele sobivaks. Mehaaniliselt koostiselt (lõimiselt) jagunevad meie mullad liiv-, saviliiv-, liivsavi- ja savimuldadeks, peale selle leidub kohati turbamuldi. Liiv- ja saviliivmuldi loetakse kerge- te, liivsavimuldi keskmiste ning savimuldi raskete ja külma- de muldade hulka. Turvamullad moodustavad tavaliselt pinnase pealise kihi, selle all on liiv, savi või nende segu. Keemilise reaktsiooni järgi rühmita- takse mullad tugevalt happelisteks, neutraalseteks ja leeliselisteks. Liivmuldade huumusesisalduse suurendamiseks sobivad laudasõnnik, kompost ja turvas; väga häid tulemusi annab turbaga multimine. Savimuldi muudab õhurikkamaks hobusesõnnik (kõduneb kõige
Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006). . b. c. d. a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad 70 Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel. Kasutamine Marjad on kasulikud inimestele eelkõige vitamiiniteena ja söögiks paljudele lindudele. Marju
loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad (Harilik pihlakas 2006). Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Hansaplanti veebileht 2016). Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulased ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel (Harilik pihlakas 2016). 11.2Kasutamine
Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu. Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel. Kasutamine Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid
külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes kasvukohatüübid paigutatud nii, et nähtub nende Juurestik hästi arenenud. Mullastiku suhtes nõudlik. Talub linnatingimusi ja kärpimist. Puit asend peamiste varieeruvust põhjustavate võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid samuti väärtuslik nagu künnapuul. Vorme ökoloogiliste tegurite kui ka 44.45.teineteise huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. kasvatatakse parkides: kollasekirjud lehed, suhtes. Soostunud muldi ei talu, küll aga talub püramiidjas, leinajalaks jt. Haljastuses kasutamist Metsatüüpide rühmitamine põuda. Väga varjutaluv, Eestis kasvavatest piirab seenhaigus jalakasurm, mida levitab teatud Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, lehtpuudest üks varjutaluvamaid. liiki maltsaürask
Areaal ulatub Uraalide läänepoolsesse eelmäestikku. Kõrgus 20...25 m. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna haljastuses. Üldiselt kasvab siberi seedermänd meil hästi, kuid mullastiku suhtes on ta võrdlemisi nõudlik. Eelistab huumusrikkaid liivsavi- ning saviliivmuldi, ning kasvab halvasti sügavatel liivmuldadel ja kuivadel lubjakivist aluspõhjaga muldadel. Ta on meil täiesti külmakindel, tolmleb ja kannab vähesel määral käbisid. · Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5- kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5...14 cm pikad, püsivad puul 3...6 aastat. (Vaigukäigud (3) asuvad okka parenhüümis.) Okaste läbimõõt 0,8...1,2 mm · Käbid on 5..
märgatavate ribidega, läbim. 0,8 cm, viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb vegetatiivselt, kännu ja juurevõsust. Noorelt kasv aeglane. Pikaealine - 300-400(600) a. Juurestik hästi arenenud. Mullastiku suhtes võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soostunud muldi ei talu, küll aga talub põuda. Väga varjutaluv, Eestis kasvavatest lehtpuudest üks varjutaluvamaid. Külmakindel. Puit kerge, valge, kasutatakse tisleritöödeks, vineeriks, mööbliks jne. Noorte puude koor sobib niinena sidumismaterjaliks. Pärna puhtpuistusid on väga vähe. Sagedamini kasvab viljakates kasvukohtades (salumetsades) koos teiste laialeheliste lehtpuudega
annaabi.ee 
