Saatana sarved on lihvitud headele (0)

Saatana sarved on lihvitud headele
Bulgakovi „Meister ja Margarita“ põhjal
Maailmas esineb nii headust kui kurjust ja nende omavahelist võimuvõtlust, sest mõlemale korraga siinses elukeskkonnas ruumi ei ole. Raamatus „Meister ja Margarita“ võimutseb saatan Woland , kes kasutab oma võimeid teisitimõtlejate kahjutuks tegemiseks. Kas selline käitumine on õigustatud? Tekib küsimus, miks professoril oli vaja külvata Moskvas nii palju segadust ja teha halba headele inimestele?
Inimeste maailamavaade on erinev ega pruugi kokku sobida teiste omadega. Millegi saavutamiseks tuleks appi võtta kõik jõud. Teatavasti on kõige raskem teha otsus. Kui olete suutnud künnise ületada, ei tohiks olla tee nii konarlik ja raskesti ületatav. Sama lugu kehtib professor Wolandi kohta, kes oli otsustanud keerata mõne inimese elu pea peale. Kord ta sõnas: "Nõidusega on lugu nii, et kui see kord peale hakkab, siis ei pane sellele mitte midagi piiri". Inimesed, kes olid tema jaoks ohtlikud, pidi kõrvaldatama, vahendeid valimata.
Woland oli tulnud Moskvasse selleks, et anda üks etendus, kuid nagu ta isegi aimas, ei olnud see nii lihtne nagu võis algul paista. Inimesed olid tema jaoks valedel arusaamadel ja teose alguses kasutas ta musta maagia võimu, sõnades: „Jumal hoidku, Ivan Nikolajevitš, kes siis teid ei tunne?“. Professor andis mõista, et teab rohkem, kui keegi arvatagi oskaks. Ta proovis ümbritsevaid isikuid panna ennustuste ja teadmiste alusel uskuma, et Ješua on olemas jutustades loo Pontius Pilatusest. Kahjuks ei mõistnud Wolandit kirjanik Beriloz , kes oma peast ilma jäi trammi alla jäädes. Ivan, nähes seda kõike pealt ning teades, kuidas professor ennustas ette Berilozi surma, hakkab arvama , et Woland ei ole mingi ettekuulutaja vaid mõrvar. Inimese ettekuulutuse järgi ei saa väita, et ta oleks seda teinud. Tuleb otsida vettpidavaid tõendeid, oma arusaamade kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Kuna Ivan otsustas hakata professorit jälitama ei jäänud Wolandil muud üle kui saata ta segastel asjaoludel hullumajja. Poeet ei olnud tegelikkuses paha ja ta ei soovinud halba, kuid tema tegevus segas musta maagia omanikul sooritamast edasisi toiminguid . Saatana sarved olid lihvitud nii teravaks, et tavainimesed nende vastu end kaitsta ei saanud ja nii sattuski üks hea tegelane närvikliinikusse ja teine, kirjanik Beriloz, manalateele. Ainuisikuline kohtumõistmine ei ole õige, isegi, kui teatud isikud segavad ja takistavad eesmärkide saavutamist. Wolandil ei oleks olnud õigust käituda mefistolikult.
Ennustajal oli kokkupuuteid paljude inimestega, eriti seoses etendusega. Selleks, et laval esineda, saatis ta varieteeteatri direktori Stjopa jalust ära, et ise asuda tema korterisse elama. See on näide järgmisest mefistolikust käitumisest, mis oli vale, sest Stjopa ei olnud midagi valesti teinud. Ta oli lihtsalt kõrgel ametipostil, mis otseselt häiris professori karjääri mustkunstnikuna.
Wolandile jäi ka ette korteriühistu esimees Nikanor , kelle ta suudab lavastada süüdi välisvaluuta omamises. Teadagi, revolutsioonijärgses Moskvas ei tohtinud omada ühtegi rahaühikut peale rubla või kopika. Kasutades oma andeid, muutis ta Nikanori rublad dollariteks, teatas miilitsale ning too pisteti pokri. Jällegi ei saanud kannataja kurjade jõududele vastu. Nii on ka mõnikord kohtupidamises, kus süütu mõistetakse vangi. Tavaliselt on selle põhjuseks valeinfo või tõendite võltsimine, kuid raamatus „Meister ja Margarita“ on allikaks hoopis maagilised jõud.
Niisama lihtsalt kui Woland oli saatnud Sjopa Jaltasse, kaob administraator Varenuhha. Tagasitulles hakkab ta rääkima ebaloogilist juttu kolleeg Rimskile, kes aimab, et selle segase käitumise taga on kurjad jõud. Rimskil veab, et temaga ei juhtu sama, mis Varenuhhaga ja ta põgeneb sellest hullust linnast. Rimski ja Varenuhha ei ole kumbki teinud midagi kurja, kuid nad segasid professori tegutsemist varieteeteatris. Nii said nendest Wolandi ohvrid.
Miskipärast on suuremal või vähemal määral Wolandi tegevus seotud hullumajaga. Sinna asutusse satuvad terve mõistusega inimesed, kes pärast saatanaga kohtumist muutuvad arulagedaks ning satuvad närvikliinikusse. Nad ei saa teha olukorra parandamiseks eriti midagi. See tuleb lihtsalt ära kannatada ja oodata sobivat hetke hullumajast vabanemiseks.
Professor rikkus ära paljude inimeste elu, kuid samas proovis ta anda oma teadmisi edasi. Ta pooldas jumalat ja ennast kui saatanat . Ta andis rahvale mõista, et nad ei ole üksi: on olemas üleloomulikud jõud, mille vastu pole mõtet võidelda. Tema tõekspidamiste vastu seisid head jõud. Kahjuks jäid nad, võitluses kurjusega, kaotajaks.