Rootsi aeg ARUTLUS (0)

VANA HEA ROOTSI AEG
1561. aastal, mil toimus Liivi sõda, otsustasid Põhja-Eesti rüütelkonnad, kes kuulusid Liivi ordusse, lõplikult alla vanduda suurele ning tugevale Rootsi võimule. Algas Rootsi Kolmekuninga aeg, mis kestis Eestis ligi 100 aastat ning tõi meie esivanematele kaasa palju trastilisi muutusi, kuid kas need muutused olid niivõrd head, et nimetada seda perioodi tõesti „ vanaks heaks Rootsi ajaks“?
Tol ajal moodustasid Hiiumaa ja neli Põhja-Eesti maakonda; Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa; Eestimaa kubermangu ning Lõuna-Eesti maakonnad koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu, mille alla kuulus ka teatud eriseisundi säilitanud Saaremaa. Kõrgemaiks valitsusametnikuks oli Eesti- kui ka Liivimaa kubermangus kuninga valitud ning temale alluv kindralkuberner. Kindralkuberneride ülesandeks oli juhtida enda haldusalal tegutsevat sõjaväge, ametisse nimetada riigiametnikke ning neid samal ajal kontrollides, samuti hoidsid nad silma peal maksudel , eelarve täitmisel ja kandisid hoolt avaliku korra eest.
Eestimaa kubermang oli Rootsile eelkõige tähtis viljaait, mis tõi teravilja kasvatavale talurahvale kaasa teotöö suurenemise. Selle põhjukseks sai 1645. aastal ametlikult kehtestatud pärisorjus. Mõisnikel algas küllaltki hea elu, nende elatis sõltus nüüdsest talupoegade arvust. Lisaks said mõisnikud kodukariõiguse, mis lubas neil määrata talupoegadele ihunuhtlust. Siiski peale 1680. aastat, mil Karl XI riigipäeva otsusel korraldati Suur reduktsioon , paranes talupoegade elu. Talupoegade kohustused pandi kirja vakuraamatutesse, mis piiras mõisavalitsejate kuritarvitamist talupoja vastu, mõisnikel kadus õigus suurendada oma suva järgi koormisi, mille hulka kuulusid teotöö, kirikukümnis ja loonusrent, kuna vastasel korral oleks talupoeg võinud sellest kohtule või hoopis kuningale kaevata. Talupojad vabanesid pärisorjusest.
Peale Rootsi-Poola sõda olid kirikud küllaltki halvas seisus, kuid erandiks jäi Tallinn, millest kujunes luteriusu keskuseks. Kirikuelu korraldamiseks moodustati kirikuvalitsus, mille etteotsa sai Eestis piiskop. Kuna kirikuõpetajad oskasid pidada eestikeelseid jutlusi, olid nad tänuväärsed eesti kirjakeele ja rahvahariduse arendamisel. Kirikukorraldus viidi väga kõrgele tasemele ning sellega kaasnes ka haridusoludede paranemine. Eriti tänulikud saame olla Bengt Gottfried Forseliusele , kelle eestvedamisel asutiti Forseliuse seminar, kus õpetati välja koolmeistrid. Pandi alus kiriklikule rahvakoolide rajamisele, kirjaoskuse levitamisele. 1630. aastal asutati esimene gümnaasium Tartusse ning kaks aastat hiljem juba Tartu ülikool.
Suure põntsu pani Rootsi ajale Suur näljahäda 1695 . aastal, mis kestis kaks pikka aastat. Selle ajaga langes Eesti rahva arv hinnanguliselt viiendiku võrra.
Rootsi aega heaks nimetades mõeldakse ilmselt koheselt mõisate reduktsiooni peale, talupoegade pärisorjade vabastamisele ning hariduse arenemisele. Rääkides haridusest võiksime tõesti öelda, et Rootsi aeg oli meile kasulik, kui talurahvas õpetati küll lugema, kirjutama ning arenes eesti keele kultuur. Aga kas me saame öelda, et see oli „vana hea Rootsi aeg“, kui talupoegadel tegelikult ei lastud ülikooli astudagi, sest eestlane ei saanud olla ju targem, kui nende valitsus, nõuti raha, mida neil polnud ja nõuti ka algkooli haridust, mida samuti ei saanud talupojad endale nii lihtsalt lubada. Talupoegadesse suhtuti küll teatud vabameelsusega, kui venelaste või sakslaste ajal, sest ei surutud peale võõrast keelt ja kombeid, kuid siiski uskus mõisnik ja pastor , et eestlane peaks uskuma „õigesse“ jumalasse. Mõisate reduktsioon, pärisorjuse vabastamine, talurahva koolide asutamine ja rahvavalgustus muutsid küll rahva mentaliteeti, kuid siiski kestis „hea aeg“ üpris lühikest aega.
CEILIS KEERMANN