Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivasse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jmt. Maailmast on teada juhtum, kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohu- kõrsi, lehti ja sammalt. Pesaloht padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6.....12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud, asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil aga võib see väike linnuke tappa mõne tema pessa tikkuva linnu
Pesamaterjali kogub ainult emaslind, keda isaslind seejuures saadab. Pesa ehitamiseks kasutatakse peamiselt sammalt ja kuivanud rohukõrsi. Pesalohk vooderdatakse hoolikalt taimevillaga. Pesa juures ei tee tutt-tihane teistest lindudest palju välja, ainult metstika vastu muutub ta agressiivseks, sest see lind püüab teda sageli rünnata, et tema pesakoobast üle võtta. Võitlused metstikkadega on mõnikord üsna kestvad ja võivad lõppeda pesa loovutamisega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Mune hakkab hauduma ainult emaslind, keda isaslind sel ajal toidab. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Seejärel tegutsevad tutt- tihased pesakonniti pesitsusterritooriumi lähemas ümbruses, segunedes vaid juhuslikult ja lühiajaliselt teiste tihaste hulgusalkadega.
Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6...12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult vahel harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud, asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil aga
Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6...12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult vahel harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud, asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks. Pesitsusperioodil
Ründab ka kodukanu, eriti kui need veel noored on. Pesitsemine: Pesapuuks valib enamasti kuuse või männi, harvem mõne lehtpuu. Sama pesa võib hiireviu kasutada aastaid, kusjuures iga pesitsuskorra eel lisatakse pessa värskeid oksi. Täiskurna 2...4 munaga leiab aprilli lõpul. Munad on valged, kaetud roostepruunide, kollaste ja hallikate laikudega. Ohustatus ja kaitse: Hiireviu on looduskaitse all, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse. Laanepüü Levik: Levinud on laanepüü Euraasia metsa- ja metsastepivööndis, mägimetsades alates Ida- Prantsusmaast ja Norrast kuni Kolõma ülemjooksu, Ohhoota mere ranniku,
Kevadel on prääks üks hilisemaid saabujaid jõudes kohale tavaliselt alles mai teisel poolel. Rukkiräägu liha on küll maitsev, aga kuna lind on väike, vähearvukas ja teda on väga raske tabada, siis pole tema küttimine eriti levinud. Oma harulduse ja huvitava eluviisi tõttu on ta võetud looduskaitse alla. 2. http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CRECRE2.htm 4 Välimus: Rukkirääk on rästasuurune lind pruunika selja ja roostepruunide tiibadega. Pea on emalinnul pruun, isalinnul hall, jalad pruunid. Elupaik, eluviis: Elupaigaks on niisked niidud, viljapõllud. Tegutseb äärmiselt peidetult pikas tihedas rohus või põõsastikus. Sellise peidulise eluviisi tõttu saab rääku harva näha. Hirmutamise korral põgeneb mööda maad hämmastava kiirusega, tihti põgenemissuunda muutes. Lendu tõuseb lind korraks ainult siis kui tal muud pääsuteed pole. Hääle järgi tuntakse rukkirääku aga üsna hästi. Ta rääksumine on
Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad sootihased pesakonniti ringi ja ühinevad ajuti teiste tihaste segasalkadega. METSKIUR Metskiur on väike varblasesuurune, aga viimasest sihvakam lind. Tema ülapool on pruun tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Erinevalt teistest kiurudest on metskiurul
kuid ka mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna- Himaalajas. Hiireviu eelistab niiskeid kuusemetsi, kuid saagijahile läheb ta enamasti avamaastikele. Pesa rajab ta tavaliselt kuuse või männipuu otsa, kuid teda on nähtud pesitsemas ka lehtpuude otsas. Hiireviu ei ehita endale iga aasta uut pesa, vaid kasutab vana pesa, kuhu on lisatud värskeid puuoksi. Aprilli lõpul on ta pesas 2-4 valget muna, mis on kaetud roostepruunide, hallide või kollaste laikudega. Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juuli algul. Nende arv sõltub emase toitumistingimustest. Eestis on hiireviu meie arvukaim kulliline, keda hiirteküllastel aastatel on umbes 2000-3000 haudepaari. Kodukakk (Strix aluco) Ta on oma suuruselt ronga ja varese vahepealne. Kodukaku keha on 38cm pikk ja tiivad on isaslinnul 26-29cm ning emaslinnul 27-30cm pikad. Emase kodukaku kaaluks on 430-770g ja isane kaalub 300-600g
Maailmas üle 22 000 liigi, Eestis teada ~2000 liiki. Seeneniidid enamasti kakstuumsed, rakkudeks jagunenud. Sugutu paljunemine lülieostega esineb suhteliselt harva. Sugulisel paljunemisel moodustub eoskand, enamasti 4 eosega. 3 klassi: 1. Tüsiskandseened (parasiitseened taimedel: roosteseened), Roosteseened väga keeruline paljunemistsükkel, sageli elutsüklis peremeestaime vahetamine. Majanduslikult olulisi seeni: kõrrerooste, männi-koorepõletik. Äratuntavad oranzide- roostepruunide-mustjate eoslate järgi. 2. Pungkandseened (parasiitseened taimedel: nõgiseened ja paisseened) Nõgiseened parasiitseened, eosed arenevad taimede õites, viljades või algkudedel. Teraviljadel majanduslik kahju. Sageli süsteemsed parasiitseened seen elab taimes ilma kahjustusi ilmutamata, need ilmnevad ainult seene paljunemisel. Õienõgid (nelkõieliste-õienõgi) käituvad kui taimede suguhaigused. Õienõgi eosed arenevad taime tolmukates. Tolmeldavad putukad
pikkvõrse värvus on heleroheline ja karvateta, värvuselt eredam roheline) Käbid (hästi suured, helepruunid) Pinus strobus valge mänd (sarnaneb makedoonia männile, kimbus 5 okast, okkad on peenemad kui makedoonia männil , võrse on karvane, hästi pehme) Käbid ( sageli kaetud valge hangunud vaiguga, tipust vaadates on erinevad värvid , helepruun ja tumepruun ) Pinus cembra subsp. sibirica siberi seedermänd (okkad 5 kaupa, jämedamad, võrse on jäme ja kaetud roostepruunide karvadega, pung on väike ja päkapikumütsi kujuga) Käbid (väga imelikud, ebasümmeetrilised , korrapäratud, suured soomused, beezikaspruun värvus) Praktikum4 Cupressaceae- Küpressilised Thujopsis dolabrata hiibapuu (nagu kunst, tagant on enamjaolt valge ,koos rohelisega, tugev lõhn, võrseid katavad soomusekujulised lehed) Thuja occidentalis harilik elupuu (soomusetaolised lehed, võrsed on pruunid,
Hk. Kandseened - Basidomycota Maailmas üle 22 000 liigi, Eestis teada ~3300 liiki. Seeneniidid enamasti kakstuumsed, rakkudeks jagunenud. Sugutu paljunemine lülieostega esineb suhteliselt harva. Sugulisel paljunemisel moodustub eoskand, enamasti 4 eosega. 3 alamhõimkondai: 1. Roosteseened väga keeruline paljunemistsükkel, sageli elutsüklis peremeestaime vahetamine. Majanduslikult olulisi seeni: kõrrerooste, männi-koorepõletik. Äratuntavad oranzide-roostepruunide-mustjate eoslate järgi. 2. Nõgiseened parasiitseened, eosed arenevad taimede õites, viljades või algkudedel. Teraviljadel majanduslik kahju. Sageli süsteemsed parasiitseened seen elab taimes ilma kahjustusi ilmutamata, need ilmnevad ainult seene paljunemisel. Õienõgid (nelkõieliste- õienõgi) käituvad kui taimede suguhaigused. Õienõgi eosed arenevad taime tolmukates. Tolmeldavad putukad (mesilased) tulevad õiele, kuid saavad nektari-õietolmu asemel pilve
Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid looduslikult levinud Eesti loodeosas, looduskaitse all, aretatud palju kultuursorte Märkused HARILIK ASTELPAJU Lõuna-Euroopa, Läänemere ääres, Väike-Aasia, Lääne-Siberi lõunaosa Päritolu 5-10 m Kõrgus rohkesti hargnev kõrge põõsas või madal puu Kasvukuju kaetud hõbedaste soomuskarvadega, hiljem roostepruunide soomuskarvadega. Võrsetel kuni 2 cm pikkused teravad tugevad astlad Võrsed peaaegu ümmargused, keskmiselt 0,3 cm pikad, läikivad, roostepruun-pronksjad Pungad vahelduvad lihtlehed, lineaalsüstjad, 3-7 cm pikad, terveservalised, mõlemalt küljelt kaetud hõbedaste Lehed soomuskarvadega õied väga väikesed, rohelised. Isasõied lühikestes peajates õisikutes, emasõied 2-5 kaupa lehtede kaenlas Õied
Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Dekoratiivsete viljadega (käbidega) taimed Harilik astelpaju Hippophae rhamnoides AREAAL Lõuna-Euroopa, Läänemere ääres, Väike-Aasia, Lääne-Siberi lõunaosa. SUURUS 5-10 m. VÕRA Rohkesti hargnev kõrge põõsas või madal puu. KOOR, VÕRSED Tüvekoor tumepruun või mustjas. Noored võrsed kaetud hõbedaste soomuskarvadega, hiljem roostepruunide soomuskarvadega. Võrsetel kuni 2 cm pikkused teravad tugevad astlad. LEHED Vahelduvad lihtlehed, lineaalsüstjad, 3-7 cm pikad, terveservalised, mõlemalt küljelt kaetud hõbedaste soomuskarvadega. ÕIED, VILJAD Kahekojaline taim. Õitseb mais. Õied väga väikesed, rohelised. Isasõied lühikestes peajates õisikutes, emasõied 2-5 kaupa lehtede kaenlas. Vili on lihakas, luuvilja taoline, munajas või kerajas, kuni 0,8 cm
paaridena. Päevase eluviisiga. Ränne Puukoristaja on Eestis hulgulind. Toitumine Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on suvel põhiliselt väikesed putukad, nende vastsed ja munad. Talvel toitub ka igasugustest puuseemnetest. Pesitsemine Emaslind alustab pesa ehitamist sobivasse puuõõnsusesse märtsis. Pesa ehitamiseks kasutatakse kasetohtu ja männikoore ebemeid. Pesas leidub ka kuiva rohtu ja lehti. Pesaava vähendatakse savi või pori abil. Kurnas on 6...8 muna, mis on valged, roostepruunide ja väheste hallide laikudega. 23Porr Certhia familiaris Välimuselt on porr oma pikavõitu, peenikese ja allapoole suunatud nokaga meie laululindude peres ainulaadne. Toiduotsingul ronib porr väga osavasti puutüvel, liikudes sellel tõukeliselt ja sageli spiraali mööda alt üles ning toetudes rähni kombel sabale. Eemalt vaadatuna näib ta puutüve mööda roniva pisikese hiirekesena. Üles jõudes lendab ta alla teise puu tüvele ja hakkab selle taas spiraalselt üles ronima.
Mõnedel liikidel on pungad kaetud vaiguga või kattesoomustega, mõnel esineb tihe karvasus, mis külma eest kaitseb. Lehtpuudel paranevad vigastused üldiselt märksa paremini, okaspuudel paranevad noores eas saadud külmavigastused teistest paremini lehistel. Pilet 23 Pinus cembra subsp. siberi seedermänd Kuulub alamperekonda Haploxylon ja sektsiooni Cembra. Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega.Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5-kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5...14 cm pikad, püsivad puul 3...6 aastat. Okaste läbimõõt 0,8...1,2 mm. Käbid on 5...10 (15) cm pikad, läbimõõt 5...8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud ruskete karvadega, lõpevad väikese rombja apofüüsiga, mis on nõrgalt väljapoole hoiduv. Seemned tiivata. 0,7...0,9 cm pikad, söödavad
Tõstamaa), suurimate kõrgus ulatub üle 35 m ning tüveläbimõõt kuni 120 cm. Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli- ja paberitööstuses. Sobib dekoratiivse kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne. Pinus cembra subsp. sibirica (Du Tour) Krylov siberi seedermänd Kuulub alamperekonda Haploxylon ja sektsiooni Cembra. Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega. Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5-kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5...14 cm pikad, püsivad puul 3...6 aastat. (Vaigukäigud (3) asuvad okka parenhüümis.) Okaste läbimõõt 0,8...1,2 mm. Käbid on 5...10 (15) cm pikad, läbimõõt 5...8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud ruskete karvadega, lõpevad väikese rombja apofüüsiga, mis on nõrgalt väljapoole hoiduv. Seemned tiivata
porss, porst, rabakaerad, rosmariin, sookaislad, sootubak, unerohi jne. Sookail kasvab harilikult 30-60 cm kõrguse tihedasti hargneva põõsana, kuid võib harv kasvada isegi üle 1 m kõrguseks. Levinud kogu Eestis rabamännikutes ja puisrabades, eriti lopsaka kasvuga mineraalmaa ja raba piirialadel okasmetsade all. Üldlevik kogu maailma tundravööndi lõunaosa ja Euraasia metsatundra, Euroopas hajusalt. Tsoon II. 1762. Tunnused: Võrsed: noorelt tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega. Lehed: lineaalsed, 1...5 x 0,2...0,7 cm, allapoole käändunud terve leheservaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt tihedalt kaetud punakate näärmekarvadega, lühirootsulised. Õied: asuvad kännastena võrsete tippudes, 20-30 kaupa, õieraod 1...3 cm pikad, viie äraspidimunaja kroonlehega, valged, harva roosakad. Õied lõhnavad ja sisaldavad palju nektarit, neid tolmeldavad putukad, V-VI. Viljad: piklikud pruunid umbes 5 mm pikkused kuprad, IX-X.
kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5...14 cm pikad, püsivad puul 3...6 aastat. (Vaigukäigud (3) asuvad okka parenhüümis.) Okaste läbimõõt 0,8...1,2 mm · Käbid on 5...10 (15) cm pikad, läbimõõt 5...8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud ruskete karvadega, lõpevad väikese rombja apofüüsiga, mis on nõrgalt väljapoole hoiduv. · Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega · Seemned tiivata. 0,7...0,9 cm pikad, söödavad. Seemned (pähklid) on väga õlirikkad: sisaldavad kuni 60...70% õli, mida kasutatakse toiduainena, parfümeerias, sh hambapasta valmistamisel, ja tehnikas. Lisaks inimestele söövad seemneid ka imetajad (burundukk, orav, soobel jt) ning linnud (seedrimänsak ja metsis). · Väärtuslik on ka siberi seedermänni puit, mis on hariliku männi puidust kergem, pehmem ja peenesüülisem
k.) vill (viltjate lehtede tõttu); palustre soo-, soos kasvav. Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: rabamännikud, puisrabad, vähesel määral kasvab liik ka rabastuvates laanemetsades, siirdesoodes mätastel ja lagerabades. Sookail eelistab varjukamaid ja kuivemaid kasvukohti kui teised rabataimed. Taim on igihaljas, 30-60 cm kõrge, tugevasti harunev kääbuspõõsas. Juurtel esineb mükoriisa. Noored võrsed on tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega, vanemate varte koor on hall. Lehed vahelduvalt, lineaalsed, allapoole käändunud servaga, nahkjad, pealt rohelised, alt kaetud pruunikate näärmekarvadega. Õied on kännasõisikutena okste tippudes, ühes õisikus 20-30 õit. Õied ilusad, valged, lõhnavad, rohke nektariga, neid külastavad paljud putukad. Õitseb mai lõpust juuni lõpuni; viljaks on kupar, mis valmib septembris. Idanemiseks vajab seeme valgust, seega paljuneb
annaabi.ee 
