Rooma kirjasõna ja kultuur (1)

Rooma kirjasõna ja kultuur
Kreeka mõjud rooma kultuuris.
Roomlaste varasest kultuurist pole teada peaaegu midagi. Tõeline kirjandus millest osa on mingi osa säilinud tänapäevani, kujunes roomlastel kreeka kultuuri ja kirjaõna mõjul alates 3. sajandist eKr. Esimesed rooma autorid piirdusid kreeka kirjanduse tähtteoste tõlkimise ja mugandamisega. Nii tõlgiti ladina keelde Homerose eeposed ning ning hakati nende otsesel eeskujul ka ise ajalooainelisi lugulaule kirjutama. Ka teatri, kõnekunsti ja ajalookirjanduse alaloli roomlastele toeks kreeka pärand. Kuid seleelt aluselt lõid nad silmapaistvaid originaalteoseid, mis on suurel määral mõjutanud ja kujundanud kogu hilisemat euroopa kultuuri.
Teoreetilise teaduse ja filosoofia alal jäid roomlased seevastu kreeklastele selgelt alla. Neis valdkondades pole roomlastel originaalseid saavutusi peaaegu ültse. Rooma õpetlastel oli küll põhjalik ülevaade kreeklaste teoreetilistest seisukohtadest, kuid puudus huvi nende loominguliseks edasiarendamiseks. Selle asemel püüdsid nad leida kreeklasteteooriatest konkreetseid elu- ja käitumisjuhiseid. Kreeka filosoofiakoolkondadest sai roomas kõige populaaresemaks hellenismiperioodil tekkinus stoitsism, mis õpetas, et igal inimesel on maailmas saatusest määratuts roll. Roomlased rõhutasid peamilselt inimese kohustust täita endale osakslangevaid ülesandeid. Seejuures mõeldi eeskätt kohusetäitmist isamaa ja riigi ess. Roomlased kasutasid niisiis stotsismi traditsiooniliste rooma väärtuste – patriotismi ja riigitruudese põhendamiseks.
Teater
Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Roomlastele polnud teater nõnda tähtis kui kreeklastele. Hoopis populaarsemad olid gladiaatorite võitlused ja hobuste võiduajamised. Etendati lõbusaid teoseid, pööramata tähelepanu probleemidele ega filosoofiale. Etendused toimusid vabas õhus. Kreekast erinevalt puudus roomlastel koor. Näidend koosnes näitlejate dialoogidel, maskidel ning žestidel, mida täiendasid laulupartiid (aariad). Näitlejad ei olnud kuulsad ning Rooma hilisemal ajal hakati etendustes kasutama ka naisnäitlejaid. Mida aeg edasi, seda labasemaks ja lihtsamaks etendused läksid.
Kõige kuulsam rooma näitekirjanik oli Plautus . Tema näidendid kujutasid endast kreeka hellenismiperioodi komöödiate mugandausi. Ka näideindite tegelased olid kreeklased, aga et nad etendasid igapäevasest elust hästi teadaolevaid tüüpe, siis võis rooma publik neis hõlpsasti iseennast ära tunda. Tegelaskujudena ilmus rahva ette rumalaid ja ihneid vanamehi, kergemeelseid noorukeid, tänavatüdrukuid ja hooplevaid sõjamehi, oje jne kes rääkisisd igapäevast lopsakad kõnekeelt.
Vabariigi lõpul võtsid teatri etendused veelgi rahvapärasema ilme. Teravmeelset dialppgi asendas labastel žestidel põhinev lihtsameelne koomiline nail. Et sellised näitemängud haritud ja nõudlikut publikut ei rahuldanud, hakkas osa kirjanikke näidendeid ainult lugemiseks kirjutama.
Kõnekusnti areng
Rooma vabariigis sõltus poliitiku edukus sellest, kuidas ta suutis senatis, rahvakoosolekul või kohtus oma vastaste seisukohti kummatada ja veenda teisi omaenda seisukohtade õigsusse. Setõttu põõrati kõnekunstile suurt tähelepanu. Et kõnekust oli juba kõrgel tasemel Kreekas, siis kasutasid rooma kõnemehed -oraatorid- meeldasti kreeka eeskujusid. Oli üsna tavaline, et noored rooma aristrokraadid käisid Kreekas sealsetelt kõnemeestelt õppust võtmas.
Paljude teiste oraatorite seast tõuseb esile Cicero . Ta pärines ratsanikuseisusest ning saavutas kuuluse hiilgavate kohtukõnedega. Oma vaadetelt oli ta senati õiguste ja vabariikliku korra kirglik pooldaja. See viis ta konflikti kõigepeal Caesari ja hiljem Octavianuse ja Antoniusega, kelle käsul ta hiljem tapeti . Ta eristas kolme kõnestiili: madal stiil oma seisukohtade looglisiseks põhendamiseks, keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrge kuulajate innustamiseks. Suurel hulgal tema kõnesi on säilnud ja ka eesti keelde tõlgitud.
Kultuuri õitseng Augustuse ajal
Augustuse võimuletulekuga alanud pikk rahuperiood lõi kultuuri arenguks sootsa pinnase. Olulist rolli mängis ka keisri suur huvi ja soov kunsti, kirjasõna ja arhitektuuri arendamisle kaasa aidata. Augustus soodustas võimekate autorite loomingulist tegevust. Maecenas , kes oli Augustuse sõber, võttis oma hoole alla noori andekaid kirjamehi, kindlustades neile majandusliku heaolu. Maecenese nimest tulenebki rikka kultuurisoosja üldnimetus metseen .
Vergilius
Publius Vergilius Maro oli rooma kirjanik, kes on kodusõdades palju ülekohut tundnd ja seetõtti hindab Augustuse kehtestatus siserahu kõrgelt. Vergiliuse peateoseks on eepos " Aeneis ".
Aeneis idealiseerib Itaalia minevikku , kombeid ja uskumusi. Peategelase Aenease kujus on leidnud üldistatud väljenduse minevikukangelastele omaseks peetud kõlbelised väärtused. Aeneas (kr Aineias) on troojalane, Homerose " Iliases " esineb ta kui üks Trooja väe juhte. Kui Homerose eeposeid on kaks, siis Vergiliusel toimub sündmuste jagunemine ühe teose raames: poeemi 1.-6. laulus kirjeldatakse Anease eksirännakuid teel Troojast Itaaliasse ja 7.-12. laulus tema võitlust Itaalia hõimude allutamiseks. Homerose eeskuju järgides lõi Vergilius selle poeemiga eepose rooma rahvale. Ühtlasi on "Aeneis" Rooma riigi sünni lugu rooma idee valguses. Just see idee ajendab Aenease tegusid , eepose sündmustikku ning üldist suunitlust.
Ajalookirjutus
Roomalsed ise tegid esimesi katseid ajalugu üles kirjutada3. saj. eKr. Kuid need pole säilinud. Selegema ettekujutuse annavad alles vabariigi lõpupoole kirjapandud teosed. Mõnigi toonane ajaloolane kirjutas oma lähiminevikust või koguni kaasajast, seega sageli neist sündmustest ise osa võtnud. Nii kuulus ka Caesar ka ajalookirjutajate hulka.
Sootuks teist laadi on aga augustuse ajal kirjutanud ajaloolase Titus Liviuse looming. Augustuse innustusel ja toel kirjutas ta mitmeosalise teose „Linna asutamisest alates“, milles esitas Rooma ajaloo Romulusest ja Rooma rajamisest kuni Augustuseni. Tema arvates oli Rooma saavutanud oma võimsuse tänu niisugustele traditsioonilistele voorustele nagu vaprus, lihtsus ja distsipliin. Titus Liviuse kirjapanekud kujutavad endast aga rohkem legende kui ajaloofakte, kuid annavad siiski hea ülevaate.
Rooma kirjandus pärast Augustust
Kuldesle ajajärgule järgnes nn hõbedane ajajärk. Ei kerkinud esile silmapaistvaid kirjanikke. Loodi luulet, filosoofia- ja ajalooalaseid teoseid. Levinud oli lühikeste, sageli iroonilise sisuga luuletuste – epigrammide ja satiiride kirjutamine. Nende autorid kirjutasid teravmeelselt ja tabavalt tolle aja igapäevaelu. Hakkas kujunema romaanižanr. Antiikromaani silmapaistvam esindaja oli Apuleius . Kes oli
kirjanik lisaks sellele ka filosoof , advokaat ning kõnemees. Tema mitmekesine kirjanduslik looming sisaldas nii kõnesid, millest märkimisväärseim „ Apoloogia ”, kui ka loodusteaduslikke ning filosoofilisi töid, peateoseks oli siiski romaan, „ Metamorfoosid ”, teise pealkirjaga ” Kuldne eesel ” Tema stiil oli pildirikas, laused on tänu kujundlikkusele laulvad; teostes kujutab ta tõetruult provintside olustikku, kasutades ohtralt satiiri. Apuleiuse mõju on ulatuslik – tema romaani mõju on säilinud tänapäevalgi.