Romantismi konspekt (1)

ROMANTISM
Sotsiaal- poliitilised muutused Euroopas 19.sajandil
Vana Euroopa lõppu tähistav Suur Prantsuse Revolutsioon (1789-1799) vapustas valitsevat sotsiaalset ning poliitilist süsteemi. Monarhia langemise, vabariigi kehtestamise (1792), Napoleoni sõdade ja Viini kongressi (1814-1815) järel muutus Euroopa poliitiline kaart.
1830. aastate tööstusliku pöörde käigus mindi üle vabrikutoomisele, arendati masinaehitust, rajati raudteid . Kujunes välja töösturite ning palgatööliste kiht. Rasked töötingimused põhjustasid tööliste meeleavaldusi.
Tööstusliku progress ja linnastumine mõjutas inimest ka psühholoogiliselt: rahvamassi sees muutus inimene anonüümseks ja selle võrra ka üksildasemaks.
Demokraatlike liikumistega, mis jõudsid oma haripunkti 1848.a revolutsioonidega, kaasnesid uued nähtused ja protsessid – konstitutsiooni kehtestamine, teoorjuse kaotamine. Demokraatlikud revolutsioonid idealiseerisid rahvusriiki.
Romantismi esteetikast
Romantiline liikumine sai alguse Saksamaalt, laienes 1830. aastatel üle kogu Euroopa ning romantism kujunes õhtumaadee viimaseks terviklikuks ühtse esteetikaga kultuuriajastuks.
Uus stiil vastandas end valgustusajastu mõistusekesksusele, ülistades intuitsiooni, tundeid ja kirge. Uuriti meelte maailma, tunti huvi üksikisiku kogemuste ja läbielamiste vastu. Tekkis mina-kultus koos kunstnikugeeniuse väärtustamisega.
Eemaldudes tegelikkusest, kaldus romantism unistuste- ja fantaasiamaailma, mis pakkus inimesele võimaluse põgeneda ka iseenda eest. Arvati, et looja võib loomeekstaasis kaotada piiri soovitu ja tegelikkuse vahel. Romantikuid huvitas ka olemise hämaram pool – õudused, müstika, surm. Näiteks Johann Wolfgang Geothe kiriromaan ,,Noore Wertheri kannatused“ kutsus Saksamaal esile suitsiidilaine.
Romantism oli eelkõige linlik nähtus, mis tekkis protestina väikekodanlikult mõõdetud ja asise ellusuhtumise vastu. Erilise valulikkusega kajastub romantilises kujutavas kunstis ja muusikas linnainimeste looduseihaldus. Hakati nägema paralleele inimese sisemaailmas ja looduses toimuvate protsesside vahel. Räägiti maailmahingest või maailmavaimust, millega võis üheks saada inspiratsiooni ajel luuletusi kirjutades.
Sündis rahvusteadvus. Rahvusliku identiteedi otsingud viisid rahvapärimuste (legendid, muinasjutud ) taasavastamiseni. Kasvas huvi ka võõraste kultuuride ja ajaloo vastu.
Püüdes ületada valgusajastu mõistusekesksust ning klassitsistlikke mõõdukuse- ja suletusenõudeid, taotleti stiilide segunemist, žanripiiride avardamist ja kunstivahendite sünteesi.
Romantismi ajal tõusis inimene kõrgemale oma maailmahirmust ja läks nagu Prometheus valgusele vastu.
Romantismi ajal haarab teda uuesti hirm ja klassitsismi kirgas maailmavaade näib talle petliku miraažina.
Tekib uus elutunnetus, mis pöördub nähtava maailma juurest taas nähtamatute sügavuste juurde. Ta süveneb iseendasse, püüdleb tumedamate, alateadvuslike, loomingu algprotsesside juurde. Talle näib, et ta otsib lõputuid kaugusi, tegelikult ta püüdleb omaenese sügavustesse.
Šveitsi muusikateadlane Ernst Kurth
Romantiline muusikatea
19.sajandil olid enamasti käibel samad väljendusvahendid, vormid ja esituskoosseisud. Seetõttu on muusikaajaloos nimetatud 150-aastast stiiliperioodi 18.sajandi keskpaigast kuni 19.sajandi lõpuni klassikalis-romantiliseks, milles võib eraldada klassitsistlikku ja romantilist etappi . Üleminek ühelt teisele langeb 19.sajandi esimesele veerandile.
Klassikalise ja romantilise muusika vahel pole selgeid kompositsioonitehnilisi erinevusi, küll aga on muutnud helilooja mõtlemisviis. Muusikasse ilmub uus poeetiline ja metafüüsiline tasand, rõhuasetus nihkub mõistuselt tunnetele.
Romantiline maailmanägemisviis ei tekkinud üleöö. Seda võib leida juba Haydni ,,Leinasümfoonias“ (nr 44) ja ,,Lahkumissümfoonias“ (nr 45). Romantilisi jooni on ka Mozarti ooperis ,,Don Giovanni “ finaalis , kus kohtumõistmisesse sekkub müstiline koor teispoolsusest. Beethoveni hilist loomingut on tervikuna nimetatud romantiliseks, kuigi vormi osas jäi ta truuks klassikalistele tasakaalustatud struktuuridele.
19.sajandi muusikas eksisteerisid kõrvuti väga erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika , ooper , kirikikumuusika, salongimuusika, ballisaalide tantsumuusika
Uuendused
Vormiline mõtlemine jäi 19. sajandil samaks, kuid vormiosade piirid avardusid ja hägustati. Haydnil ja Mozardil olid üleminekud ühelt struktuuriosalt teisele selgelt välja kuulda, romantilises muusikas aga on piire raske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke . Seetõttu pikenesid ka meloodiad, mis tundusid oma arendustes lõputud.
Tung piirangutest kammitsemata väljenduse poole tõi kaasa klassikaliste vormiskeemide vaba tõlgendamise, mis oli eelkätt muusikalise idee teenistuses. Näiteks Schuberti ,,Lõpetamata sümfoonias“ on tavapärase 4 osa asemel vaid 2, Beethoven aga lisas oma 9. sümfoonia finaalile kuulsa koorilaienduse ,,Ood rõõmule“ , mis on võtmeks teose mõistmisel.
Harmooniat rikastati kromatismidega (juhuslikud kõrgendused ja madaldused), mida ei lahendatud , vaid mis suunati edasi uutesse pingestatud kooskõladesse.
Rütmika muutus vaheldusrikkamaks, palju kasutati trioole ja punkteeritud rütme.
Tempode puhul armastati suuri äärmusi, samuti kasutati palju agoogikat (väikesed laiendused – kiirendused ja aeglustused – kindla tempo piires).
Dünaamika oli nüanssiderikas, kasutati kogu varjunditeskaalat ühest äärmusest teise. Sage oli kontrastiprintsiip.
Hakati tundma huvi vanamuusika vastu. Siiani oli olnud kombeks esitada põhiliselt oma ajastul loodud muusikat, Bachi loomingu taasavastamisega sai aga alguse tava mängida kontsertidel varem elanud heliloojate teoseid. Sageli ei hoolitud seejuures vanamuusika interpretatsioonipõhimõtetest ning tihti kõlasid vanade meistrite teosed romantiliselt liialdatud dünaamika ja tempodega.
Suurenes ilmaliku muusika osatähtsus.
Süvenes huvi rahvamuusika vastu. Maades, mis oli suurtest kultuurikeskustest eemal, tekkisid rahvusromantilised koolkonnad.
Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: vaskpillidele lisandusid ventiilid , puupillidele klappidesüsteem, keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen. Võeti kasutusele uusi pille: oboerühma lisandus inglissarv, klarnetirühma pikolo- ja bassklarnet, 1835. a paiku konstrueeriti tuuba ning u 1840 nägi ilmavalgust saksofon. Berlioz tõi ka sümfooniaorkestrisse harfi .
Jätkuva sümfooniaorkestrivaimustuse kõrval sai kammermuusikas lemmikpilliks klaver . Tänu Ferenc Liszti ja Fryderyk Chopini loomingule ja ülesastumistele pianistina sai klaverist ka kontsertlik sooloinstrument. Tihti panid romantikute klaverikontserdid esitaja tehnilise võimekuse viimse piirini proovile, tekkis virtuoosikultus .
Tähelepanu keskmesse tõusis programmiline muusika, mis laenas süžeesid kas kirjandusteostest, kujutavast kuntsist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need ise välja. Tihti samastus helilooja peategelasega, süžees oli konflikte ja traagilisi lahendusi, sageli oli üldine kõlapilt jõuliselt nukker. Sajandi keskel vallandus poeleemika programmilise ja absoluutse muusika e väljendusesteetika ja formaalesteetika pooldajate vahel. Viimaseid esindas oma kirjutisega ,,Muusikalisest isusast“ (1854) muusikateadlane Eduard Hanslick, kelle muusikaliseks iidoliks oli helilooja Johannes Brahms.
Ajastu põhižanr oli ooper , mis vastas kõige paremini 19.sajandil levinud kunstide sünteesi põhimõttele.
Tekkisid ka uued žanrid.
Soololaul – häälele instrumendi, enamasti klaveri saatel. Klaverisaated olid tehniliselt nõudlikud ja virtuoossed. Tihti ühendati soololaule programmilisteks tsükliteks.
Sümfooniline poeem – emotsionaalselt pingestatud üheosaline programmiline teos sümfooniaorkestrile ( Liszt ).
Kammerlikud väiketeosed klaverile – karakterpala, sõnadeta laul, eksprompt, prelüüd, tantsud ( valss , polka, masurka , polonees), rapsoodia , nokturn, muusikaline hetk jm.
Klaveritranskriptsioonid – tuntud ooperite, sümfooniate jt suurteoste kokkusurutud ,,Ümberkirjutused“ klaverile, eesmärgiks armastatud soolopilli orkestraalsete võimaluste näitamine. Eriti palju on klaveritranskriptsioone teinud Liszt.
Operett – meelelahutusžanr koomilise ooperi, vodevilli, kabaree ja varietee baasil. Jaguneb satiiriliseks Pariisi operetiks ( Offenbach ) ja meloodiliseks Viini operetiks ( Strauss ,Suppe, Zeller , Kalman).