Muusika (0)

Vormiline mõtlemie jäi 19. saj. Samaks, kuid vormiosade piirid avardusid ja hägustusid Haydnil ja Mozartil olid üleminekud ühelt struktuuriosalt teisele selgelt välja kuulda, romantilises muusikas aga on piire saske tabada, muusikalise mõtte sujuv vool ei katke (nt Schuberti „lõpetamata sümfooniat“.
Harmooniat rikastati kromatismidega(juhuslikud kõrgendused ja madaldused.
Pool tooni kõrgendab nooti diees # .
Pool tooni madaldab nooti bemoll b moodi asjandus.
Rütmika muutus vaheldusrikkamaks, plaju kasutati trioole ja punkteeritud rütme.
Tairi kestab 1 löögi. Ta-i-ti kestab 2 lööki.
Tempode puhul armastati suuri äärmusi, samuti kasutati plaju agoogikat(väikesed laiendused – kiirendused ja aeglustused – kindla tempo piires).
Dünaamika oli nüanssiderikas. Sage oli kontrastiprintsiip.
P-piano- vaikselt
F-forte- valjult
MP-mezzopiano- poolvaikselt
MF- mezzodorte- poolvaljult
PP-pianissimo-õige tasa
FF-fortissimo-ülivaljusti
CRES- crescendo -valjenedes
Dim- Diminuendo -vaibudes.
Hakati huvi tundma vanamuusika vastu. Siiani oli kombeks esitada põhiliselt oma ajastul loodud muusikat. Bachi loomingu taasvahetamisega sai alguse tava mängida kontserditel varem elanud heliloojate teoseid.
Ilmaliku muusika osatähtsus suurenes. Süvenes huvi rahvamuusika vastu. Maades, mis olid suurtest kultuurikeskustest eemal, tekkisid rahvusromantilised koolkonnad .
Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju. Vaskpillidele lisandusid ventiilid . Böhm leiutas puupillidele klappidesüsteemi. Keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen .
Võeti kasutusele uusi pille: oboerühma lisandus inglisav; klarnetirühma lisandus pikolo- ja bassklarnet; 1835 paiku konstrueeriti tuuba ; 1840 nägi ilmavalgust saksofon.
Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi . Kammermuusikas sai lemmikpilliks klaver . Tihti pandi romantikutele klaverikontserdi esitaja tehniline võimekus proovile, tekkis virtuoosikultus. Programmiline muusika laenas süzeesid kirjandusteostest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need välja. Ajastu põhizanr oli ooper . Tekkisid ka uued žanrid:
Soololaul - häälele instrumendi, enamasi klaveri saatel. Klaverisaated olid tehniliselt nõudlikud ja virtuoossed. Tihti ühendati soololaule programmilisteks tsükliteks.
Sümfooniline poeem - emotsionaalselt pingestatud üheosaline programmiline teos sümfooniaorkestrile( Liszt ).
Kammerlikud väiketeosed klaverile- poeem, karakterpala, sõnadeta laul, ekspromt , prelüüd, ballaad , tantsud( valss ,polka, masurka ,polonees), rapsoodia ,nokturn, muusikaline hetk jm.
Klaveritraskriptsioonid- tuntud ooperite, sümfooniate jt suurteoste kokkusurutud „ümberkirjutised“ klaverile, eesmärgiks armastatud soolopilli orkestraalsete võimekuste näitamine.
Operett- meelelahutusžanr koomilise ooperi, vodevilli, kabaree ja varietee baasil. Jaguneb satiiriliseks Pariisi operetiks ja meloodiliseks Viini operetiks.