Romantiline muusikatea 19.sajandil olid enamasti käibel samad väljendusvahendid, vormid ja esituskoosseisud. Seetõttu on muusikaajaloos nimetatud 150-aastast stiiliperioodi 18.sajandi keskpaigast kuni 19.sajandi lõpuni klassikalis-romantiliseks, milles võib eraldada klassitsistlikku ja romantilist etappi. Üleminek ühelt teisele langeb 19.sajandi esimesele veerandile. Klassikalise ja romantilise muusika vahel pole selgeid kompositsioonitehnilisi erinevusi, küll aga on muutnud helilooja mõtlemisviis. Muusikasse ilmub uus poeetiline ja metafüüsiline tasand, rõhuasetus nihkub mõistuselt tunnetele. Romantiline maailmanägemisviis ei tekkinud üleöö. Seda võib leida juba Haydni ,,Leinasümfoonias" (nr 44) ja ,,Lahkumissümfoonias" (nr 45). Romantilisi jooni on ka Mozarti ooperis ,,Don Giovanni" finaalis, kus kohtumõistmisesse sekkub müstiline koor teispoolsusest.
Kõik kommentaarid