Romantism versus realism (0)

Romantism versus realism
Svea Mäesalu 11C
Romantism
Romantism oli esialgu väheste haritlaste eneseväljendus. See ei saanud esineda arhitektuuris või skulptuuris, kuna selle loomine on kallis ja eeldab kunstnikult suurt rahakotti. Romantikute jaoks oligi kõige parem väljendusviis maalikust ja graafika ning seda mitte vaid rahalises mõttes, vaid ka seetõttu, et need võimaldasid väljendada kordumatuid mõtteid ja tundeid paindlikumalt.
Niisiis soovisid romantismi kunstnikud välejendada eelkõige oma tundeid, elamusi, ja meeleolu, samuti oli nende jaoks oluline oma fantaasia rakendamine. Inspiratsiooni ammutamiseks suunati pilgud keskaega või eksootilistesse idamaadesse, ka romantiline kirjandus oli maalimise aluseks. Selline unistusliku ja luulelise laadiga suund, mis hakkas kandma nime romantism, kujunes välja 19. sajandi II veerandiks. Populaarseks muutusid maastiku- ja ajaloomaal.
Romantismi tuuled jõudsid ka arhitektuuri. Palju kasutati ära teiste ajastute arhitektuuripärandit, kuid seda tehti süsteemitult, haarates pisut ühest ja natuke teisest stiilist, mis tihtipeale moodustas hoopis midagi muud, kui harmoonilise terviku. Sellist stiili nimetatakse eklektikaks.
Kunstnikud
William Blake (1757-1827)- Tema ainevalik oli suures osas inspireeritud kirjandusest, millesse põimus lisaks kummalised fantaasiad ja põnev isiklik mütoloogia. Pildid on illustratsioonideks tema tektidele ning eraldivõttes raskesti mõistetavad. Iseloomulikud on tugevate kontuuridega ja akvarellidega täidetud joonistused. Teosed: "Süütuse laulud", "Kogemuse laulud", "Taeva ja põrgu abielu".
William Turner (1775- 1851 )- Tähtsaim inglise romantik ja üks suurimaid mariniste (meremaalijaid). Kuigi ta alustas akvarellidega, on tuntum tema voolav maaliline värvikäsitlus, mida ta rakendas õlivärvidega töötades. Värvid näisid kui lõuendile visatud, paljudes teostes nõrgenevad või kaovad kõik kontuurid ja värvid hakkavad elama objektidest sõltumatut elu. Teosed: „Viies Egiptuse nuhtlus“, „Matus merel“.
Caspar David Friedrich ( 1774 -1840)- Saksa romantik, kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui vormilt. Kasutas äärmuslikke, isegi ülepakutud tähendusrikkaid ja külluslikke motiive. Eelistas maalida üksindust ja lõpmatuse avanevaid maastikuvaateid. Teosed: „Vanade kangelaste kalmud“, „ Rist Läänemere ääres“
Théodore Géricault (1791-1824)- Prantsuse maalikunstnik loobus kompositsioonis figuuride paigutusest kihtidena ja see taandus kahele ristuvale diagonaalile. Lisaks kirglikele tunnetele mõjutasid vaatajaid esiplaanil olevad surnud või surevad inimesed. Teosed: „ Meduse ’i parv “, „Tagasi Venemaalt“.
Realism
19. sajandi teisel veerandil hakkasid osad sõltumatud kunstnikud romantismist eemalduma. Nad loobusid väljamõeldust, fantastilistest ja põnevatest motiividest ning hakkasid maalima vaid seda, mida enda ümber nägid. Kõige olulisemaks pidasid nad tegelikkuse asjalikku ja ilustamata esitamist , mis väljendas nende solidaarsust teadusega . Uuendusmeelsed haritlased lootsid , et tõde muudab ühiskonda paremaks ja seepärast peavad nii kunstnikud kui ka teadlased tõde teenima . Realismi tekkimine ei olnud järks ja see algas maastikumaalist.
1830. aastatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke pikemalt peatuma linnalähedastes külades, eriti Barbizonis, ja mõned jäid sinna isegi püsivalt elama. Vahetu side looduse ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutlaadi kunsti, mis peagi sai nimeuseks realism. Barbizoni koolkonna maalijate hulgas levis piltide valmismaalimine vahetult looduses, kuna siis sai kõige reaalsemalt- loodusest saadi piltide üksikasjad, värvitooid ja kompositsioon .
19. sajandi lõpuks oli realism kõige laiema levikuga vool Euroopa kunstis, see soosis fotograafia sündi ja arengut. Realismi õitseajal oli nähtava tegelikkuse võimalikult täpne kujutamine eriti hinnatud, mis andis fotograafia leiutamisele tõuke ja 1822. aastal saadigi esimene püsiv fotokujutis.
Kunstnikud
Jean Francois Millet (1814-1875)- kujutas enamasti inimesi, mitte maastikke. Kahtlustati, et ta õhutab lihtrahva raske elu kujutamisega mässumeelsust. Millet suhtus oma tegelastesse alati austusega- need võisid olla kartulivõtjad, viljapeade korjajad või karjased - ta lihtsalt leppis nende saatusega. Teosed: "Õhtupalve", "Kaevajad" .
Honore Daumier(1808- 1879 )- Tema peamine tegevus jäi graafika valda. Daumier’ joonistustel on äha ühiskonnakriitilist iseloomu , avaldas ta oma töid radikaalses kirjanduses. Kujutatavad tegelased on küll pärit igapäevaelust, kuid mitte juhuslikud tegelased vaid suure jõuga isiksused . Tema teostes pole kohta positiivsetele kangelasele, kõik tüübid mõjuvad karikatuurse, ilmeka ja veenvana. On üks esimesi, kes valib motiiviks suurlinna lihtrahva ja kujutab seda tõsise lugupidamisega . Teosed: „Pesunaine“, „Soovitus noorele kunstnikule“.
Võrdlus
Tunnus
Romantism
Realism
Värvid
Erksad toonid, mis on autori poolt ilusamaks ja silmale paremaks muudetud.
Värvid saadi otse loodusest lõuendile, st. et autor ei ilustanud looduses esinevaid värve vaid tõi need pildile nii, nagu ise neid nägi. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.
Kompositsioon
Tihtipeale rahutu ja äreva ülesehitusega, samas tuleb välja ka harmoonia , mille loob kunstniku fantaasia. Palju kujutatakse õhku, vett ja ilmastikuolusid, kuid muinasjutulisemalt kui päriselus.
Kompositsiooni puhul toimis sama idee, mis värvide puhul- edasi antakse vaid see, mida nähakse ja kõige realistlikumalt. Seetõtu võib vahel jääda mulje kui läbimõtlematust ülesehitusest, kuid tegelikult annab kunstnik vaid silmaga nähtavat võimalikut tõetruult edasi.
Teemad
Ainestik valitakse ajaloost, legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Lisaks mängib suurt rolli autori fantaasia ja kujutluspildid.
Populaarsed olid maastiku- ja ajaloomaal.
Nad kujutasid neid teemasid , mida nägid: igapäevaelu, lihtrahvas , tööstusstseenid, kaasaegsed olmestseenid jne.
Eeskujud
Keskaja kunstnikud ja eksootiliste maade kultuur, samuti idammade kultuuripärand
Igapäevaelu ja toimetused, inimeste läbielamised, kannatused, rõõmud ja mured.
Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid need olevat põlastusväärsed ning üritasid kujutada ümbritsevat tõetruult ja ilustamata. Realism on romantismi täielik vastand ning hakkaski kujunema romantismi järel.
Minule meeldib realism oma süngete ja reaalsete toonide ja teemadega rohkem, kui romantism. Juba seetõttu on realism põnevam, et see kujutab rohkem inimesi ja nende tegelikku olekut ja emotsioone, kuigi tihtipeale on need tunded kurvapoolsed.