Riigi majandusressursid (0)

Riigi majandusressursid
Aleksander Kohlap
12C
Ühiskonnas toimuvad protsesse mõjutab sageli majanduse areng. Majanduse keskseks küsimuseks on püüd rahuldada ühiskonna soove ja vajadusi. Paraku on inimeste soovid piiramatud, ressursside hulk, mile abil soove rahuldada, aga on piiratud. Seetõttu ei ole inimesel kunagi võimalik saada kõike, mida ta tahab. Nii on pea igaüks kogenud, millised piirangud seab tarbimisele raha- või ajapuudus . Samamoodi võib kaupade ja teenuste tootmist piirata vajalike seadmete, haritud spetsialistide või koguni puhta vee nappus. Ka avalikkuses palju tähelepanu pälvivad vaidlused riigieelarve umber on tingitud ressursside nappusest. Riigieelarves ei ole kunagi piisavalt palju raha, et maksta pensione ja lastetoetusi ning pidada üleval sõjaväge nii, et kõik, kellele toetud on määratud, ka selle suurusega rahule jääksid. Seega on majanduse keskne küsimus: kuidas rahuldada inimeste soove ja vajadusi piiratud ressursside tingimustes. Kõigil riikidel maailmas tuleb otsustada, mida toota, kuidas toota ning kellele toota nii, et ühiskond saavutaks maksimaalse heaolutaseme.
Tootmistegurid
Majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks. Ressursside paremaks juhtimiseks liigitakse need omadustelt ja käitumistelt sarnastesse gruppidesse . Kõige üldisemalt jagunevad tootmistegurid kolmeks.
Looduslikud ressursid , nagu maa, mets, maavarad , aga ka kliima, mida tähistatakse mõistega maa. Kõik inimestega seotud ressursid, nagu rahva arv, haridustase ja kogemused, moodustavad ressursi, mida tähistatakse mõistega tööjõud . Tehnoloogia arenedes ja oskustööjõu tähtsuse tõustes on maailmas ühe enam hakatud tööjõu asemel rääkima inimkapitalist. See tähendab, et majanduse arengus ei ole määrav tööjõu hulk, vaid pigem selle kvaliteet. Haridusse investeerides on võimalik inimkapitali väärtust tõsta ning ressursse tõhusamalt rakendada.
Tootmises vajatavad masinad , seadmed, tehased jms, mida kasutatakse teiste toodete tootmideks, tähistatakse mõistega kapital . Kapital omakorda jaguneb reaalkapitalik ja finantskapitaliks. Viimane kujutab endast peamiselt rahalisi vahendeid, olgu siis sularaha, arveldusarveid või väärtpabereid.
Majandusteadlased toovad tihti välja ka neljanda ressursi – ettevõtlikkuse, mille all mõistetakse inimeste valmisolekut riskida nii uute tootmisviiside kasutuselevõtmisel kui uute toodete arendamisel. Ettevõtlikkus on siiski pigem üks osa inimkapitalist, kuna see on tihedalt seotud ühiskonna väärtushinnangute ja traditsioonidega.
Alternatiivkulu
Ressursside nappuse tingimustes tuleb pidevalt langetada otsuseid, kuidas ja mida toota või tarbida. Üldjuhul ei ole võimalik ühe toote valmistamisel või tarbimisel kasutatud ressurssi kasutada samal ajal teiste toote tootmiseks või tarbimiseks . Näiteks pole võimalik ühel ja samal ajal õppida matemaatika kontrolltööks ning minna kinno või diskole. Niisamuti ei saa CD ostmiseks kulunud raha eest enam osta raamatut. Seega – valides ühe toote tootmise või tarbimise, tuleb loobuda teisest. Sellist loobumist kutsutakse majanduses vastavalt tarbimise või tootmise alternatiivkuluks
Ressursside efektiivne kasutamine
Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu – mida paremini inimene elab, mida enam on rahuldatud tema soovid ja vajadused, seda paremini ta ennast tunneb ja seda kõrgem on tema elukvaliteet . Ühiskonna heaolu maksimeerimiseks tuleb ressursid suunata sinna, kus alternatiivkulu on väiksem. Mida enam ressurssi raisatakse, seda kulukam ja ebaefektiivsem on tootmisprotsess ning seda rohkem vajadusi jab rahuldamata. St. on oluline ressursside kasutamise effektiivsus . Effektiivsust hinnatakse ühe toote kohta tehtava ressursikulu põhjal või vastupidi. Teoreetiliselt on aga ühiskonnas saavutatav olukord, kus ressursse ei ole võimalik umber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt toota. Sellisel juhul räägitakse ühiskonna optimumist või ressursside optimaalsest paigutamisest. Reaalses majanduses on niisuguse olukorrani raske jõuda, kuid areng kulgeb pidevalt selle optimum suunas. Ideaaljuhul, vabaturumajanduse tingimustes, otsustab just turg (ehk siis nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) valiku erinevate toodangukombinatsioonide vahel. Iga tarbija püüab maksimaalse kasulikkuse poole, st ostab tooteid ja teenuseid, mille hind on talle vastuvõetav jam is rahuldavad tema vajadusi kõige paremini. Tarbija analüüsib, millist kasu ta kauba tarbimisest saab või mdia kaotab, kui kulutab ma ressurssi müne teise kauba tarbimiseks. Tarbija ostud annavad tootjale infot tarbija soovide ja eelistuste kohta. Tootja omakorda otsustab tootmiskulude põhjal , millist toodet tarbijale pakkuda, nii et too saaks toote tarbimisest maksimaalset kasu. Seega määravadki just tarbimise ja tootmise omavaheline kohandumine, mida toota ja kuhu on otstarbekas ressurss paigutada. Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad maksimeerivad om kaumlikkuse, rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma võimalusi, ning tootjad optimeerivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressursse võimalikult efektiivselt.