Revolutsiooniaasta 1848 (1)

Revolutsiooniaasta 1848
Paljude ülestõusude põhjused olid sarnased kui need, mis algatasid Prantsuse revolutsiooni. Üks peamisi põhjusi oli see, et inimestele paljudes riikides Euroopas hakkas tunduma, et nemad on tähtsamad kui riik ja neil peab olema õigus kaasa rääkida oma maa valitsemisel. Vastuseks ülestõusudele ja vägivaldsetele protestidele püüdsid valitsejad vana valitsemissüsteemi taastada, aga 1848. Aasta sündmused näitasid, et muutusi ei saa enam kauem vältida.
Üks suuri põhjuseid oli rahvuslus : üht ja sama keelt kõnelevate inimeste soov luua oma iseseisev riik. Rahvuslus oli eriti tugev Itaalias ja Saksamaal, mis olid killustatud, ning Austria keisririigi eriosades. Mõningaid ülestõuse juhtisid ka need, kes nõudsid odavamat toitu või muudatusi maaseaduses, mis annaks tööd töörahvale.
Mitmeski riigis hakkas rahvas nõudma valimisõigust. See oli ka üks reforme, mida nõudis Suurbritannias tšartistide liikumine. “Rahva Harta“ avaldati esimest korda mais 1838. Väidedavalt 1200000 allkirjaga petitsioon anti parlamendile üle juunis 1839, aga lükati kuu aega hiljem tagasi. Veebruaris 1848, pärast revolutsioonisündmusi Prantsusmaal, hakati koostama petitsiooni lõplikku varianti. Valmis dokumendil olevat olnud üle kolme miljoni allkirja. 10. Aprillil 1848 liikus massimeeleavaldus läbi Londoni parlamendihoone juurd , et petitsioon üle anda. Taas lükati tagasi ja tšartism hakkas ilmutama väsimuse märke.
Hiljuti aset leidnud sündmused tegid ülestõusu lihtsamaks. Rohkem inimesi oskas lugeda ja nad said ajalehtedest teada, mis toimub teistes riikides. Politseijõud olid väikearvulised ja nii tuli ülestõusnute vastu kasutada sõjaväge. Suurem osa 1848. Aasta ülestõusnutest ei saavutanud küll otseste nõudmiste täitmist, aga järgnevatel aastatel tugevnesid rahvuslikud tunded veelgi ja paljudele valitsustele sai selgeks, et demokraatlikud reformid on hädavajalikud.
Prantsusmaal loodi Teine vabariik, mille presidendiks sai Napoleon Bonaparte’i vennapoeg Louis Napoleon. Itaalia riikides olid rahutused väga laialt levinud, aga suruti aasta lõpuks maha. Austria kantsler vürst Metternich astus tagasi ja keiser Ferdinand I loobus troonist Franz Joseph I kasuks. Ülestõusud olid veel Viinis , Berliinis, Kataloonias, Budapestis, Prahas, Valahhias, Poolas ja Suurbritannias. Saksamaal tuli Frankfurdis kokku rahvuskogu ja Hollandis võeti vastu uus põhiseadus.
Belgias avaldati Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjutatud „Kommunistliku partei manifest“. Mujal Euroopas jäid sõjavägi ja talupojad oma monarhile truuks. Preisimaal ja Itaalias suruti rahutused maha, ehkkis sealgi võeti vastu mõningaid reforme.