Renessanss väljaspool Itaaliat (0)

Renessanss väljaspool Itaaliat
Renessansiajastu tähendab antiigi taassündi, mis vältas perioodil 14.-17. sajand. Humanismi peeti selle ajastu maailmavaate teljeks, veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng ning keskpunktiks ei olnud enam Jumal.
Itaalia kõrval olid teised tähtsad renessansimaad Saksamaa, Prantsusmaa ja ka Madalmaad.
Erinevalt Itaaliast ei määranud Madalmaades kultuuri palge mitte ülikkond, vaid rikkad kaupmehed ja käsitöölised ning Prantsusmaal oli kunsti tellijaks õukond. Itaalialikku elurõõmsat, toretsevat ja elegantset joont on märgata Madalmaade maalidel vähe ning inimest ei peetud maailma keskpunktiks sel määral nagu Itaalias. Kui Itaalias tehti palju freskosid, siis Madalmaades telliti aga seevastu rohkem tahvelmaale, kus ühtki pisiasja kahe silma vahele ei jäetud. Sellise pildi vaatamine pakub palju, sest mida kauem uurida, seda enam võime sealt leida.
Prantslased järgisid enamasti küll Itaalia eeskujusid , kuid portreekunstis olid nad silmapaistvalt iseseisvad. Kuulsamad meistrid olid Jean Clouet ja tema poeg Francois. Jean’i portreed olid stiililt selged, asjalikud, tõetruud ning psühholoogilised, kuid poeg Francois’i portreed sügavamad ja maalilisemad. Sakslaste maalidel on inimesed enamasti karmid ,sünged, ähvardavad, kuidagi kained , kogukad ja maalähedased. Nende maalid olid sümbolite rohked nagu ka Itaalias, kuid vähem figuure kui Madalmaades.
Õlivärvidega maalimine levis algul Madalmaades ning sealt edasi teistesse maadesse. Eelkõige levis Itaalias, kus see tehnika hakkas Veneetsia meistritele meeldima , kuna õlivärvid ei valgunud niiskuse tõttu laiali. Madalmaade kunstnikud Jan ja Hubert van Eyck viisid tempera - ja õlivärvide üheskoos kasutamise tehnilise täiuslikkuseni, kus siis laudtahvel kaeti ennem temperavärvidega, seejärel lakiti ja lõpuks maaliti õlivärvidega üle. Suurmeister Jan van Eyck maalis koos venna Hubertiga „Genti altari “, mille piiblistseenid on käegakatsutavalt reaalsed ja elavad. Kui Itaalias loodi looduse kujutamiseks reegleid ja matemaatilisi valemeid, siis Madalmaades eelistati kogemuslikku katse ja vea meetodit. Saksamaal kasutati vasegravüüri, mis võimaldas peenemate joonte ja varjundirikkamate pindade trükkimist.
Madalmaade arhitektuuri kuuluvad groteskid, põimornamendid, maskid, kuulid ja püramiidid. Kõige iseloomulikum madalmaade renessansimotiiv on aga kartušš, mis on enamasti ovaalne kilp, mida ümbritseb nagu rullikeeratud otste ja nurkadega raamistus. Prantsusmaa arhitektuurile on aga omane katuseaknad, mille abil saab eristada Prantsusmaad Itaalia lameda katustega paladzzodest. Internetist uurides Prantsusmaa arhitektuuri kohta, leidsin Chenonceaux’i lossi, mis tõepoolest oleks nagu sillale ehitatud. Saksamaal aga matkiti itaalialikke eeskujusid valitsejate ja aadlike lossides. Linnaelamute ehitamisel jälgiti endiselt gooti traditsioone.
Madalmaade skulptoritel tuli peamiselt kaunistada ehitisi ning valmistada hauamonumente. Suurmeister Cornelis Floris’e, kes on eriti tähtis ka arhitektina, skulptuuriteostes on huvitav dekoratiivne ja ornamentaalne külg. Ta oli mõjurikas omapärase keeruka ornamendistiili loojana. Sellesse stiili kuulusid näiteks kartuššid, puuviljavanikud, väänlevad vormid, mis meenutasid kõrvalesta jne. Ka Prantsusmaa skulptorite sagedaseks tööks olid hauamonumendid, mis rõhutasid inimkeha kaduvust. Germain Pilon , kelle töödest on palju säilinud, teostas kuningapaari lebavad marmorkujud portreeliste ja elavatena. Nagu oli tema loodud Henri II ja kuninganna Caterina de’ Medici hauamonument . Saksamaal, vastandina Itaaliale ja Prantsusmaale, on võrdlemisi vähe kiviplastikat. Parimad saavutused on puuskulptuuri all, mille tähtsaimaks ülesandeks oli nikerdatud tiibaltarite valmistamine. Ühed kuulsamad saksa skulptorid on Veit Stoss, Adam Kraft ja Peter Vischer.