hoiakutest ja püüdlema ennetava tegevuse poole. See eeldab organisatsiooni liikmetelt uute oskuste omandamist, hoiakute ja käitumisviiside muutumist, pidevalt õppimist. Erinevad autorid on üksmeelel selles osas, et organisatsioon saab pidada õppivaks alles siis, kui üksikute liikmete õppimise tulemused tehakse kõigile liikmetele kättesaadavaks. Organisatsioonilist õppimist vaadeldakse kui sotsiaalset protsessi. mis toimub sündmusi ühiselt interpreteerides ja interpreteeringuid reflekteerides. Ida-Saksamaal üleminekumajanduse tingimustes töötavates organisatsioonides läbiviidud uuringute tulemusi arvesse võttes argumenteerib Gebbert (2002), et institutsionaalsed vormid ja organisatsiooniline õppimine on vastastikku seotud. Võttes kokku õppimise ja muudatuste seosed, võib öelda, et keskkond, kus toimub sotsiaalne ja majanduslik üleminek, on organisatsioonilist õppimist algatavaks jõuks. Kuna selles keskkonnas tegutsevad inimesed on
4. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektideks on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objektiks on meie teadvuse olekud. On loomulik, et tegelik aistingute läbi tunnetamine eristatakse sisemisest enesevaatlusest, mille abil me saame teadlikuks oma meele tegevusest näiteks aistingute süstematiseerimisel. Seda kutsub Locke refleksiooniks, sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. 5. Kogu materjali annavad mõistusele kas siis väliselt tajutavate objektide või meie oma meele sisemiste toimingute, mida me ise tajume, vaatlused. Need kaks on teadmiste allikaks ja nendest sünnivad kõik meie ideed, mis meil on või mis meil võivad olla. Ideede omamine rohkematest allikatest ei ole Locke jaoks võimalik. 6. Locke väidab, et näiteks lapse ideede rikkalikust ja tavapärasust oleks võimalik
teistsuguste ideedega, mida välistelt asjadelt ei oleks olnud võimalik saada. Sellisteks võivad olla näiteks tahtmine, arutlemine, uskumine, kahtlemine ja veel igasugu teised meie oma vaimu erinevad tegevused. Selline ideede allikas on igas inimeses sees ja kuigi see pole meel (pole pistmist väliste objektidega), on ta meelega väga sarnane ja teda võib pidada seesmiseks meeleks. Reflektsioon pakub vaid neid ideid, mida vaim saab reflekteerides enda tegevusi iseenese sees. 5.) Locke kasutab sõna tegevused laias tähenduses ja mõistab selle all mitte vaid vaimu toiminguid oma ideedega, vaid ka ideede poolt vahetevahel tekitatavaid mingit laadi kirgi, mis ideede puhul mõnikord tekivad sellisteks on näiteks rahuldustunne või siis ebamugavustunne, mis tekivad mingi mõtte puhul. 6.) See, et peale välis- ja sisemaailma (asjade ja vaimutegevuste) ei ole muud teadmiste
Neljandas punktis ,,ideede teine allikas on vaimu tegevused" tahab ta öelda et teiseks teadmise allikaks on vaimu enda tegevuse tajumine inimese sees. Kui selliseid tegevusi tajutakse siis täitub vaim uut liiki ideedega mida ei ole ainult tajumise abil võimalik saada(nt tunded,ebamugavus). Viiendas punktis ,,kõik meie ideed on pärit kas ühest või teisest allikast" tahab ta öelda et teadmisi omandatakse meeltega ja meeltega omandatud teadmisi reflekteerides. Muid võimalusi aga tajumiseks(nt kuulmine) ei ole. Kuuendas punktis ,,vaadeldav laste juures" väidab ta et ideede allikaks on väliskogemused. Olen sellega nõus ja Locke toob ka päris head näited tõestuseks. Kui last hoida täiskasvanuks saamiseni must-valges ruumis siis ei oleks tal värvide ideed. Laps ei oskakski teada et on olemas teisi värve peale musta ja valge. selline lihtne ja konkreetne näide on väga hea ja arusaadav ja seletab palju rohkem kui pealtnäha tundub
Oleme alati seotud oma aru piiridega. Aru ei ole ilma mõisteteta ja mõisted on piiratud kogemusega, millest üle nad ei pääse. Kui inimene lahutatakse metafüüsikast, kaotab ta midagi iseendast. Meie mõtlemine toodab ideid, millele ei ole vastet reaalsuses. 8. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad. Moraali imperatiivid
ideedega, mida ei oleks olnud võimalik saada välistelt asjadelt. Nendeks ideedeks on näiteks mõtlemine, uskumine, teadmine ja tahtmine. See allikas ehk reflekteerimine sõltub ainult meist endast. Locke ütleb ka, et kuigi see ei ole meel, sest tal ei ole mingitki pistmist väliste objektidega, siis ometigi on ta meelega väga sarnane ja seega võib teda kutsuda seesmiseks meeleks. Reflektsioon pakub ainult neid ideid, mida vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. 4. Kõik meie ideed on pärit kas ühest või teisest allikast. Locke arvates ei ole arus jälgegi mingitest ideedest, mida ta ei saaks kas siis aistmisest või reflektsioonist. Ta ütleb, et välised objektid täidavad vaimu meeleliste kvaliteetide ideedega ja vaim täidab aru ideedega omaenda tegevustest. Saades täieliku ülevaate oma ideedest ja nende erinevatest vormidest, jõuamegi järeldusele, et kõik meie ideed
Kanti eetika kohaselt peaks iga isik käituma selliselt, et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse alus. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nii nimetatult hea tahe ehk oma südametunnistuse kohustuslik jälgimine. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest. Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne, on need pigem head kõrvalproduktid aga mitte moraalse teo põhjustajad. Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis, inimsus on
tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika kategooriline imperatiiv. Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant (1724-1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad
saa mõista maailma tervikuna, ega ka sellest midagi teada. Oleme seotud aru piiridega. Aru ei ole ilma mõisteteta ja mõisted on piiratud kogemusega. Kui inimene lahutatakse metafüüsikast, kaotab ka midagi iseendast. Mõtlemine toodab ideid, millel ei ole vastet reaalsuses. Kant moraalil pole seost sellega, kuidas ja kas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Ainult puhtale mõistusele toetudes oleme võimelised teadma, mis on õige ja väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Emotsioonid ning moraalne kohusetunne on erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (eetika = kohuse-eetika). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid (armastus), on need pigem head kõrvalproduktid, mitte teo põhjustajad. Moraali imperatiivid Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid hüpoteetilised, katekooriline imperatiiv
subjektid). - Biograafilise töö käigus kujuneb tegevusplaan ehk biograafiline strateegia edasisteks toiminguteks, mille põhjal inimene oma edasist käitumist kujundab ja suunab või teeb pingutusi, et saavutada seatud eesmärki. Biograafilist tööd on võimalik teha ka autobiograafilise jutustuse läbi, kus inimene räägib oma eluloos juhtunust, keskendudes mitte ainult sündmustele, faktidele jm oma elus vaid oma tunnetele seoses nende kogemustega, reflekteerides sellisel viisil elulooliste kogemuste tähendust oma edasisele elukäigule. Biograafiline tegevusplaan/strateegia kujuneb läbi selle, kuidas inimene mõtleb läbi oma järgmised tegevused biograafilise töö käigus, arvestades sellega, mis on tema elus olnud ning kujundades seeläbi oma tulevikuplaanid, millele järgneb juba läbimõeldud biograafiline tegevus. Läbivad teoreetilised lähenemised: · E
transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika kategooriline imperatiiv. Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.Moraali imperatiivid-Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta
suutma vajadusel abistama neid kõiki; õpetaja toetuse tempo on mitmekesine, olenevalt õpilaste tempost) 6. juhendamine: õpilasi juhendatakse õppimise kaudu, kuidas paremini õppida nt olla rohkem organiseeritud; 7. eneseregulatsiooni oskuste arendamine: aidatakse arendada enesekontrolli oskusi, (juhtimis- ja organisatsioonilised oskused); 8. peegelduse arendamine: reflekteerides õppimist ja töökogemust - arendavad õpilased iseseisvust, teadmisi ja harjumusi. (õpilased reflekteerivad enda tegevusi). (Cedefop, 2015) 2.1.1 Kutseidentiteet Kui Kerschensteineri jaoks jooksis nn enesemõistmise teema läbi tema töökooli kontseptsioonist, siis tänapäeva juurde tulles saab seda seostada kutseidentiteediga. Holland, D. Gottfredson ja Power määratlesid kutsealane identiteeti kui "selge ja stabiilse pildi omamine oma eesmärkidest,
sees, saab meie aru nendest sama aredad ideed nagu me saame kehadelt, mis mõjutavad meie meeli. See ideede allikas asub täielikult igas inimeses eneses, ja kuigi see ei ole meel, sest tal pole midagi pistmist väliste objektidega, on ta meelega väga sarnane ning teda võib piisava õigusega kutsuda seesmiseks meeleks. Et ma aga esimest kutsun aistimiseks, kutsun ma viimast REFLEKSIOONIKS [REFLECTION], sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. Ma tahaksin niisiis, et käesoleva arutluse järgnevas osas mõistetaks mind nii, et ma pean REFLEKSIOONI all silmas vaimu teadlikuks saamist [notice] omaenda tegevustest ja nende tegevuste laadist [manner], mille tõttu arus tekivad nende tegevuste ideed. Ma väidan, et need kaks, nimelt välised materiaalsed asjad kui AISTIMISE objektid ja meie vaimu seesmised tegevused kui REFLEKSIOONI
teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Immanuel Kanti eetika kategooriline imperatiiv. Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant (1724-1804). Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes 15 puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad. Moraali imperatiivid-Kant sõnastas
2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud vaatleme oma ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikkusest. Kui me käitume hästi vooruslikult, siis me nagu imetleme iseennast, et me nii harmoonilised oleme ja see annab meile täiendavat õnne ja motiveerib meid veelgi vooruslikum olema. Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikut ei käitu, sest reflekteerides saame me sellest aru (südametunnistus). 10. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest, 18. saj Väidab, et moodne inimene ei ole võimeline õnnelik olema. Arutlustes eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Loomulikku inimest iseloomustab enesearmastus. Ta on teistest sõltumatu, ei taha halba, ei taha muljet avaldada, ei tunne nende eest hirmu, Ühiskondlik inimene on
annaabi.ee 
