Referaat "Köögiviljad" (1)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
Kokk
Lenne Lõiv
Köögiviljad
referaat
Juhendaja : Elle Möller
Pärnu 2009
Sisukord
1) Paprika
2) Maapirn
3)Baklažaan
Paprika
Ajalugu
Paprika pärineb Ameerika mandrilt. Kultuuristati ta tõenäoliselt Mehhikos. Euroopasse tõi paprika Kolumbus 15. saj lõpul. Hispaaniast ja Portugalist levis see Itaalia kaudu Bulgaariasse ja sealt Idamaadesse ning lõpuks Aasiasse.
Liigitus
Harilikust paprikast on aretatud nii köögiviljana tarvitatava salatipaprika kui ka maitseainena kasutatava vürtspaprika (tšillipaprika) sordid . Peamiselt troopikas viljeletakse vürtsitaimena veel kibedat paprikat, mida tuntakse ka kirbiku ehk kajenni paprika nime all.
Maailm ja Eesti
Tänapäeval on paprika üks tähtsamaid köögivilju maailmas. Euroopas on suuremad paprika tootjad ja ka eksportijad Hispaania , Itaalia, Bulgaaria , Madalmaad, Ungari, Rumeenia ja Kreeka.
Eestis kasutatav paprika on põhiliselt importköögivili. Siinsetes kliimaoludes tuleb paprika kasvatamine kõne alla vaid katmikalal.
Toiteväärtus
Paprika on kõrge dieetilise väärtusega ja väga vitamiinirikas köögivili. C-vitamiini sisalduse poolest on ta meil tuntud köögiviljade seas esikohal. Märkimisväärne on paprika P-vitamiini sisaldus. Rohkesti leidub paprika viljades ka karotiini, B1-, B2 -, PP- jt vitamiine. Vürts- ja kibeda paprika viljade väärtus seisneb eelkõige alkaloid kapsaitsiini ja lenduvate eeterlike õlide sisalduses.
Tarvitamine
Salatipaprika vilju süüakse toorelt , samuti mooritult, keedetult, täidistega täidetult, marineeritult vm viisil konserveeritult. Vürtspaprika vilju tarvitatakse kuivatatult ja jahvatatult (nn punase piprana) liha-, kala- ja köögiviljade maitsestamiseks. Paprika tarvitamine toiduna või toidulisandina mõjub ergutavalt, tõstab söögiisu, soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja soolestiku limaskesti. Rahvameditsiinis on vürtspaprika vilju ammusest ajast kasutatud viinaleotise valmistamiseks külmetushaiguste ja seedehäiretega kaasnevate vaevuste ning reumaatiliste valude leevendamiseks.
Maapirn
Maapirn, ka topinambur või mugulpäevalill on juba aastasadu tuntud ja meilgi mõnedes aedades kultiveeritav meeldiva maitsega mugul.

• Maapirn ei sisalda tärklist, vaid inuliini, ning sobib seetõttu suurepäraselt ka diabeetikutele. Peale inuliini on mugulas rohkesti proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Maapirn elavdab ainevahetust, normaliseerib söögiisu, tasakaalustab suhkru-ainevahetust ja vähendab magusahimu.
  
• Maapirni kasvatatakse mugulatest nagu kartuleid . Taim on äärmiselt vähenõudlik ja kasvab igasuguses mullas. Maapirni mugulad on kühmulised, ebakorrapärase kujuga, mistõttu neid on toorelt üsna tülikas pesta ja koorida . Maapirn talub kuni –35° pakast, mistõttu võib keldris kergesti närbuma kippuvad mugulad sügisel mulda jätta ja neid sealt välja kaevata kuni kevadeni.
  
• Maapirni võib keeta ja aurutada, ahjus küpsetada ja isegi grillida. Väga maitsev on maapirn toorelt riivituna, õhukeste viiludena salatites või niisama sõrmede vahelt näksituna. NB! Kui kasutate maapirni kuumtöödeldult, siis jätke kühmulised mugulad eelnevalt koorimata, kuna pärast irdub koor vaevatult ja väikeste kadudega.
  

Baklažaan
Baklažaan on köögivili, mida eesti keeles on ristitud lausa mitme nimetusega. Ühelt poolt on nimeküllus tervitatav ja tõstab huvi loo nimitegelase suhtes, teisalt aga muutub häirivaks, eriti olukorras, kus mõnikord ei saadagi aru, mis vilja toiduretseptides silmas peetakse. Esmalt otsetõlge ingliskeelsest eggplant’ist ehk “munataim”, mõnel juhul ka “munavili”. Väidetavalt sündis see nimetus algsete viljade teatud sarnasusest munadega nii värvuse kui ka suuruse osas. Seejärel samuti võõrkeeltest tulenevad mugandused “aubergiin” või “obergiin”. Ja lõpuks eestikeelne vaste “pommu”, mis paraku eriti laialdaselt kasutusele pole läinud. Peategelane ise on pärit Indiast . See taim armastab valgust ja soojust ning meie kliimas ei kipu viljad valmima. Lõuna-Euroopasse jõudis baklažaan VIII sajandil araablaste vahendusel. Algul peetigi Euroopas baklažaane pigem ilu- ja ravimtaimedeks ning nende söömist vaadati kui parajat julgustükki. Kahtlusi tekitas nii viljade eriskummaline kuju, kibemõrkjas mekk kui harjumatu värvus. Pole siis ime, et pikka aega püsisid usku mused, nagu põhjustaks baklažaanide söömine mitut sorti tervisehäireid alates halvast suulõhnast ja lõpetades vaimsete häiretega. Sajandeid kestnud aretus töö on parandanud viljade maitse oma dusi ja suurendanud mõõtmeid, loonud uusi värvus kombinatsioone ja kaotanud hirmu nende viljade söömise tagajärgede ees.
Kasutatud allikate loetelu

http://www.eestitoit.ee/?page_id=89〈uage=et

http://www.toidutare.ee/termin.php?id=583

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8A09C30D5E09DE75C22573620052C60B