Maapirn, Baklažaan, Paprika (0)

Pärnumaa kutsehariduskeskus
Kokandus
Nimi Perekonnanimi
Maapirn , Baklažaan, Paprika
Referaat
Juhendaja: ******
Pärnumaa 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 2
Maapirn e. Topinambur 2
Baklažaan 3
Paprika 3
Kasutatud materjal 4

Sissejuhatus

Kuna kokad puutuvad väga tihti kokku köögiviljadega siis võiksid nad omada väikest
ülevaadet mõnedest köögiviljadest nagu näiteks: Maapirn, Baklažaan, Paprika. Paprikat peaksid
teadma kõik kes on köögis süüa teinud, kuid maapirn ja baklažaan võivad nii mõnelegi eesti
koduperenaisele võõrad tunduda, kuna tavaliselt kasutatakse toidu tegemisel just neid aineid mis
on oma aiast võtta või siis kõige lihtsamast poest osta. Ning mille valmistamiseks ei pea olema
eriline kokk. Ikkagi inimene tüdineb vahest tavalisest või siis igapäevasest toidust ja ta tahaks
proovida midagi uut ja idamaiset, katsetada köögis uusi retsepte ja ka uusi köögivilju, mille
huvitav kuju, värv või maitse tekkitab meis uudishimu. Maailmas on väga palju taimi mis on meile
teadmata, kuid teistele inimestele juba igapäevaseks muutunud. Alati on rõõm tuttvuda uute
taimede ja maitseelamustega.

Maapirn e. Topinambur

Maapirn, ka topinambur või mugulpäevalill on juba aastasadu tuntud ja meilgi mõnedes aedades kultiveeritav meeldiva maitsega mugul .
Maapirn ei sisalda tärklist, vaid inuliini, ning sobib seetõttu suurepäraselt ka diabeetikutele. Peale inuliini on mugulas rohkesti proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Maapirn elavdab ainevahetust, normaliseerib söögiisu, tasakaalustab suhkru-ainevahetust ja vähendab magusahimu.
Maapirni kasvatatakse mugulatest nagu kartuleid . Taim on äärmiselt vähenõudlik ja kasvab igasuguses mullas. Maapirni mugulad on kühmulised, ebakorrapärase kujuga, mistõttu neid on toorelt üsna tülikas pesta ja koorida . Maapirn talub kuni –35° pakast, mistõttu võib keldris kergesti närbuma kippuvad mugulad sügisel mulda jätta ja neid sealt välja kaevata kuni kevadeni. 
Maapirni võib keeta ja aurutada, ahjus küpsetada ja isegi grillida. Väga maitsev on maapirn toorelt riivituna, õhukeste viiludena salatites või niisama sõrmede vahelt näksituna. NB! Kui kasutate maapirni kuumtöödeldult, siis jätke kühmulised mugulad eelnevalt koorimata, kuna pärast irdub koor vaevatult ja väikeste kadudega.

Baklažaan

Baklažaan on köögivili, mida eesti keeles on ristitud lausa mitme nimetusega.. Peategelane ise on pärit Indiast . See taim armastab valgust ja soojust ning meie kliimas ei kipu viljad valmima. Lõuna-Euroopasse jõudis baklažaan VIII sajandil araablaste vahendusel. Algul peetigi Euroopas baklažaane pigem ilu- ja ravimtaimedeks ning nende söömist vaadati kui parajat julgustükki. Kahtlusi tekitas nii viljade eriskummaline kuju, kibemõrkjas mekk kui harjumatu värvus. Pole siis ime, et pikka aega püsisid usku­mused, nagu põhjustaks baklažaanide söömine mitut sorti tervisehäireid alates halvast suulõhnast ja lõpetades vaimsete häiretega. Sajandeid kestnud aretus­töö on parandanud viljade maitse­oma­dusi ja suurendanud mõõtmeid, loonud uusi värvus­kombinatsioone ja ­kaotanud hirmu nende viljade söömise tagajärge­de ees.
Kõige tuntumad baklažaani värvusvariandid on ­purpurne, violetne ja sinakasmust. Kõikide nende toonide kujundamises osaleb biokeemiline ühend nasuniin, millel lisaks värvipaleti loomisele on ka tugev toime antioksüdandina ehk teisisõnu liigsete vabade radikaalide kustutajana
Kuidas valida, säilitada ja töödelda?
Valikul tuleks otsustada esmalt ­vilja küpsuse üle. Ülevalminud viljade sisu on pruunikas, kuivavõitu ja olekult urbselt käsnjas. Lõunamaa asukana pelgab ka Baklažaani vili liigjahedust. Temperatuur paar pügalat üle nulli on baklažaanile liiga jahe ning kooreosa muutub inetult pruuniplekiliseks. Ka Baklažaan koorimisse saab mitmeti suhtuda . Vanematel ja suurematel viljadel soovitatakse koor eemal­dada, sest selle aluskihti on sordist sõltuvalt sageli koondunud mõrkjamaitselised ained. Seevastu noori vilju tarvitatakse sageli koos kaunivärvuselise kooreosaga. Juba lahtilõigatud baklažaani pind tumeneb õhuhapniku toimel suhteliselt kiiresti. Selle vältimiseks soovitatakse lõikepindu piserdada sidrunimahlaga.

Paprika

Paprika pärineb Ameerika mandrilt. Kultuuristati ta tõenäoliselt Mehhikos. Euroopasse tõi paprika Kolumbus 15. saj lõpul. Hispaaniast ja Portugalist levis see Itaalia kaudu Bulgaariasse ja sealt Idamaadesse ning lõpuks Aasiasse.
Liigitus
Harilikust paprikast on aretatud nii köögiviljana tarvitatava salatipaprika kui ka maitseainena kasutatava vürtspaprika (tšillipaprika) sordid . Peamiselt troopikas viljeletakse vürtsitaimena veel kibedat paprikat, mida tuntakse ka kirbiku ehk kajenni paprika nime all.
Tänapäeval on paprika üks tähtsamaid köögivilju maailmas. Euroopas on suuremad paprika tootjad ja ka eksportijad Hispaania , Itaalia, Bulgaaria , Madalmaad, Ungari, Rumeenia ja Kreeka.
Eestis kasutatav paprika on põhiliselt importköögivili. Siinsetes kliimaoludes tuleb paprika kasvatamine kõne alla vaid katmikalal.
Salatipaprika vilju süüakse toorelt, samuti mooritult, keedetult, täidistega täidetult, marineeritult vm viisil konserveeritult. Vürtspaprika vilju tarvitatakse kuivatatult ja jahvatatult (nn punase piprana) liha-, kala- ja köögiviljade maitsestamiseks. Paprika tarvitamine toiduna või toidulisandina mõjub ergutavalt, tõstab söögiisu, soodustab seedimist, desinfitseerib suu, mao ja soolestiku limaskesti. Rahvameditsiinis on vürtspaprika vilju ammusest ajast kasutatud viinaleotise valmistamiseks külmetushaiguste ja seedehäiretega kaasnevate vaevuste ning reumaatiliste valude leevendamiseks.

Kasutatud materjal

http://www.eestitoit.ee/?page_id=89&language=et
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8A09C30D5E09DE75C22573620052C60B
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.terviseleht.ee/200206/6p_maapirn2.jpg&imgrefurl=http://www.terviseleht.ee/200206/6_maapirn.php&usg=__WQA2bOKObapfEBknwNr5U7DDdOI=&h=225&w=300&sz=35&hl=en&start=9&tbnid=Sg0gjxEPg-v5ZM:&tbnh=87&tbnw=116&prev=/images%3Fq%3Dmaapirn%26hl%3Den%26sa%3DG
5