Referaat islami kultuuriruumi kuuluvast keelpillist rabab ( rababah ) (0)

R
  eferaat islami kultuuriruumi kuuluvast keelpillist r abab ( r ababah ) 
Koostaja : Greete -Lisette  Maasik , 
MT 2. kursus
Rabab  ( araabia  k. ةبابرلا) tähendab tõlkes poogendatavat instrumenti. Selle sama instrumendi 
kohta võib leida väga mitmeid nimetusi, mis on üksteisele vägagi sarnased, aga siiski vääriks nad 
eraldi märkimist – rebap,rabab, rebeb, rababah, al-rababa. Pill sai omale nime umbes VIII sajandi 
paiku   ning   levis   mööda   islami   kaubateid   Põhja-Aafrikasse,   Lähis- Itta ,   Kaug-Itta   ning   ka 
mõnelepoole Euroopasse. Tuntakse väga mitmeid erinevaid rabab'e. Rabab'ist arenes välja kolme 
keelega  rebekk . Seega on rabab'i näol tegemist kaudse viiuli eelkäijaga. Selle instrumendi valisin 
just sellepärast, et olles käinud mitmeid  kordi  Egiptuses, olen selle pilli nö. turisti variandiga kokku 
puutunud ning selle nii omale kui ka tuttavatele suveniiriks kaasa  toonud . Lähemalt tutvustangi seda 
nö. turistidele mõeldud pilli, mis on mul ka endal olemas ning mida on mul olnud võimalus ka ise 
„mängida“ ning kuulata. „Mängida“ on jutumärkides sellepärast, et kuna ma ise ei oska mängida 
ühtegi keelpilli, siis minu puhul oli see  mängimine  võrreldav nö. klimberdamisega. Kuigi olen 
andnud   selle   pilli   kätte   ka   isikule,   kes   on   väga   hea    viiuldaja ,   ega   temalgi   see   mängimine   nii 
õnnestunud nagu Egiptuses tänaval kohatud vanapapidel. 
Illustreerimaks minu poolt kirjeldatavat, lisan töösse ka pildi sellest, milline näeb välja üks 
tänapäeval Egiptuses kasutusel olev rabab.  
 
( http://choukran.egypte.pagesperso-orange.fr/images/souvenir/souv%20rbaba.JPG )
Nagu pildilt võib näha, on tegemist üsnagi värvika instrumendiga, mille tegemiseks ei ole väga 
palju erinevat ja kallist materjali vaja. Pill koosneb kahest osast – pilli  kere  ning  kõlakast . Kere on 
tehtud väga kergest puust (täpsemalt ei oska kahjuks öelda, mis puu see olla võib) ning kaunistatud 
erinevate värvidega ning seejärel üle lakitud. Huvitavaks lisaboonuseks on pilli peale  liimitud  pilt 
hieroglüüfidest koos ladina tähestikuga, mida võib siis ka  eelpool  nähtud teraselt vaadates märgata 
(põhimõtteliselt  analoogne  tabel nagu seal pildil  oleval  rätikul). Seda tabelit pole kindlasti vaja 
lisada pillidele, mida kasutavad kohalikud, see on pigem turistide jaoks. Pilli alumine osa ehk 
kõlakast – kausja kujuga puu, mille sisse on puuritud umbes kümmekond väikest  auku . Kõlakasti 
katavad kalasoomused. Kõlakasti sisse on pandud ka nael, mille küljest hakkavad  jooksma  kaks 
keelt. Keelte ja kõlakasti vahele on pandud väike puutükk, hoidmaks keeli  pillist  eemal. Üks keel 
koosneb   umbes   kümnest   peenikesest   pinguletõmmatud   tamiilist.   Need   tamiilid   olid   omavahel 
ühtseks tehtud mingisuguse musta ainega, mis nad just kui kokku liimis, kuid mängides see aine 
pudiseb ning keelte haakuvus halveneb. Kokku on minu  pillil  kaks keelt, mida saab  üleval  pilli 
kaela küljes olevatest häälestusnuppudest pinguldada või lödvestada. Tegemist on väga õrga ning 
kergesti puruneva pilliga. Näiteks minu pilliga pole enam võimalik mängida, kuna keeled pole 
piisavalt pingul, sest häälestusnupud on kulunud ning käivad oma pesas ringi. Pilli saab mängida nii 
poognaga  kui ka ilma – sarnaselt viiulile. Rababi  poogen  on valmistatud hästi painguvast puust – 
tõmmatud kaarjaks ning tekitatud just kui  vibu , mille vahele on pandud jällegi tamiilid. Nii lihtsa 
ehitusega ongi tänapäeval Egiptuses turismimagnetina kasutusel olev rabab.
Nagu ma enne mainisin, ei ole ma Eestis  kuulnud , et keegi sellel instrumendil mingit lugu 
mängida oskaks/suudaks. Tegemist on väga väikese ulatusega instrumendiga. Samas olles käinud 
mitmeid kordi Egiptuses, olen sattunud kuulma väga ilusaid meloodiaid – nii kiireid kui lüürilisi, 
mida need samad mehed, kes neid pille müüvad, tänavapeal mängivad. Kui  viiulit  mängitakse 
toetatuna lõua alla, siis  rababi mängitakse nii, et kõlakast toetub mängija põlvele, vasaku käega 
vajutatakse keeli alla ning parem käsi tegeleb poogendamisega. Iseenesest mänguviis on sama, kuid 
pilli asetus pillimängija suhtes on võrreldes viiuliga pisut erinev.
See pill meeldib mulle väga, kuna tegemist on väga ilusa tooniga instrumendiga (muidugi 
juhul kui mängija oskab seda õigesti käsitleda) ning pilli ehitus ning materjalikulu on tegelikult 
väga    minimalistlik .   Kuna   minu   silmad   ja    kõrvad    on   näinud/kuulnud   vaid   seda  rababi,   mida 
Egiptuse turistikuurortites esitletakse, ei oska ma kahjuks kommenteerida seda, milline võiks välja 
näha üks päris õige araabia  rabab. Samas olen aga õnnelik, et mul on olnud võimalus ka seda 
pisemat rababi näha, kuulda ning omada.