Raiskamine võtab tulevikult võimalused. (3)

Raiskamine võtab tulevikult võimalused
Inimesi teadvustatakse pidevalt globaalprobleemidest ning neid innustatakse säästlikult elama, aga ületarbimine jätkub samal jõul. Vähesed mõistavad, et sellega kaasnevad probleemid ka planeedi tervise seisukohalt. Inimeste laiskus muuta vanu harjumusi võib mõne aja pärast kõigile kätte maksta. Veelgi enam, kas liigne tarbimine ja raiskamine hävitavad meie tuleviku?
Üks suurim raiskamine on inimeste lollus tarbida taastumatuid loodusvarasid. Kõige tõsisem mure on praegusel ajal meie jaoks nafta . Autod on üks suurepärasemaid leiutisi, mis eales loodud, kuid mida me teeme siis, kui nafta otsa lõppeb ja meil enam bensiini ei ole? Me raiskame seda naeruväärsetes kogustes , ise samal ajal planeeti reostades.
Selle probleemi lahendamiseks loodi hiljuti Kalifornias uus elektrijõul töötav auto Honda Clarity. Selle auto kütuseks on puhas vesinik – element, mida leidub maailmas kõige rohkem. Tõsi, veisiniku kättesaamine õhust on väga keerukas protsess, aga merest nafta kaevandamisega saime ju hakkama. Selliste autode, nagu Honda Clarity, kasutamine muudaks meie planeedil nii mõndagi. Rääkimata nafta raiskamisest, peataks see ka suurema reostuse. Nimelt tuleb selle uue ökoauto sumbutist heitgaaside asemel välja veeaur. Seega liiguvad inimesed mõnes valdkonnas paremuse poole.
Teiseks räägiksin probleemist, millest palju ei kõnelda – magevee puudus. Inimesi on maailmas väga palju – umbes 6,3 miljardit ning neid sünnib aina juurde. Selle kasvuga aga jääb magevee kättesaadavus samaks ning mõne aasta pärast võib sellest kujuneda suur probleem. Vett raisatakse enesele teadmata kogustes. Juba see vesi, mida üks inimene laseb kraanist joosta, kui ta hambaid peseb, on rohkem kui päevakogus mõnele Aafrika elanikule. Selle raiskamise tõttu on ka põhjavett vähemaks jäänud.
Teadlased avastasid hiljuti, et Hiinas ja Indias on tuhanded kaevud tühjaks kuivanud, kuna põhjavee puudus on neis piirkondades väga suur. Muidugi ei saa rahvaarvu reguleerimiseks kõikides riikides kehtestada lastepiiranguid, nagu seda on tehtud Hiinas ja Jaapanis , kuid inimesi peaks rohkem teadvustama ka veepuuduse probleemist. Kui see olukord ei muutu, siis ei saa öelda, et meie tulevik helgena paistab.
Muidugi ei ohusta raiskamine ja ületarbimine ainult inimesi, vaid ka muid elusorganisme. Taime- ja loomariikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus, kuid raiskamine kiirendab seda veelgi. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu- ja imetajateliikide osatähtsust märgitakse juba kahekohaliste arvudega. Peamine liikide kadumise põhjus on elukohtade hävimine, ent nende kadumist võivad põhjustada kliima soojenemisest või keskonna saastamisest tingitud paigamuutused. Sama lugu on ka kalastamisega.
Merebioloogid väidavad, et inimesed püüavad kalu nii suurel hulgal, et paljud kalaliigid on määratud hävinema. Arvatakse veel, et meri ei suuda tulevikus toota nii palju kalu, kui meie tahaksime püüda. Inimkonna arvukuse suurenedes väheneb nende liikide arv, kellega oma elupaika jagame. Kui aga üha rohkem liike välja sureb , satuvad ohtu ökosüsteemid ning teatud hetkel oleme silmitsi nende täieliku hävimisega.
Viimaseks tõsiseks mureks kujuneb kindlasti tulevikus ka toidupuudus. Sellega oleme pidanud tegelema juba praegu, teades, et Aafrikas on näljahäda suur probleem. Toidu transport vaesematesse riikidesse on kulukas , kuid peaksime siiski aitama ja toetama ka neid, kellel selleks endal võimalusi pole. Arenenud riikides on palju inimesi, kes toiduda pirtsutavad ning seda raiskavad , aga nad ei mõista, et kellelgi teisel oleks ära visatud toitu vaja, et elus püsida. Inimkonna suurenedes väheneb põllumaa pind ja see muudab kõigi toitumise lähiaastatel raskemaks. Samuti on aeglustunud kõlvikute viljakus. Ligikaudu 500 miljonit inimest elab riikides, kus põllumaad pole enam nii palju, et kasvatada vajaminevat toitu. Seega peavad nad sõltuma sissetoodud toidst. Aga kui riikides jätkub toidu raiskamine, siis seda ei jätku tulevikus meile kõigile.
Ühesõnaga võib öelda, et raiskamisest tulenevaid probleeme on palju. Need kõik ohustavad suurel määral meie tulevikku. Olgu nendeks siis toidupuudus, taastumatud maavarad , ohustatud liigid või mageveepuudus. Me peame neid kõiki üritama ära hida ja sellega endile ohutu tuleviku tagada.