Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme (1)

Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme
XIX sajandil kasvas kogu Euroopas huvi rahvuste ja nende kultuuriliste eripärade vastu. Eestlaste rahvuslik ärkamine algas XIX sajandi keskel ning kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased , lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Rahvusliku ärkamisaja all mõistetakse ühe rahva eneseteadvustamise algust, kus hakatakse mõistma oma keele, kultuuri ja ajaloo eripära ning hakatakse ennast ühtsena tundma. Muidugi pole lihtne läbida selliseid muudatusi kultuuris. Kogu Eesti kujundati modernseks ja euroopalikuks peaaegu ühe inimpõlve jooksul. Sellega kaasnes eesti rahvale palju raskusi – samuti ka rõõme – kuid kumba rohkem?
Kiirelt muutuvad ühiskondlikud olud ning 1840. aastatel maad tabanud vapustused (väljarändamine, rahutused, eriti aga usuvahetusliikumine ), sundisid rahvast senisest sügavamalt juurdlema oma olemuse üle, vastama paljudele uutele küsimustele. Kes ma üldse olen, kuidas ja miks tunnen end seotuna just selle maa ja rahvaga? Pärisorjusest vabanemine ja talude päriseksostmine aitasid eestlastel ise majandama õppida ning sellega kasvas nende väärikus ning eneseteadvus . Rahvuslikule liikumisele aitas kaasa eesti soost haritlaste teke. Silmapaistvaimad olid J. V. Jannsen, J. Hurt , C. R. Jakobson ning F. R. Kreutzwald. Nendest said liikumise juhid. Ärkamisajal pandi alus eesti keelsele ajakirjandusele. Tänu kirjasõna levikule said haritlased oma ärkamisideid lihtsamini levitada. Tuntuimad ajalehed olid „Sakala“, „Perno Postimees “ ja „Eesti Postimees“.
Suurt rolli rahvustunde tekkimisel mängivad eesti seltsiliikumised ja ühistegevused. Esimese laulupeoga algas rahvuslikus liikumises tähtis etapp. Laulupeost lähtuv vaimustus levis üle maa. Sellega pandi alus laulupeotraditsioonile, mis kestab siiamaani. Loodi laulu- ja mänguseltse (tuntuim on Jannsenite loodud „ Vanemuine “), kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid . Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. Asutati Eesti Aleksandrikooli komiteed ning Eesti Üliõpilaste Selts. Loodud seltsid ja organisatsioonid suurendasid ühtekuuluvustunnet ning aitasid samuti kaasa organiseerimisoskuse tekkimisele ja paranemisele.
Eesti Aleksandrikooli komiteed (nimi Aleksander I auks) loodi 1860.-1870. aastatel. Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Pulleritsu külakooli õpetajal Jaan Adamsonil tuli mõte rajada emakeelne kool. Et kooli loomist saaks ellu viida, loodi Eesti Aleksandrikooli komiteed. Eestvedajateks olid Hurt, Jannsen, Kölner ning Adamson ise. Komiteede eesmärgiks oli koguda raha eesti keelse kooli loomiseks kreiskooli tasemel, kuna valitsuse poolt ei olnud toetust oodata. Korraldati näitusi, konsterte ja näitemänge. Kooli ehitamiseks vajalik summa saadi kokku ning Põltsamaa külje alla Kaarlimõisasse osteti maja. Kahjuks ei õnnestunud Aleksandrikooli eesti keelsena avada, küll aga venekeelsena.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid Jakobsoni lugemisõpikud, milles oli palju tekste eestlaste ajaloo kohta. Räägiti muistsest vabadusvõitlusest, erinevatest raskustest, millest eestlased läbi on käinud. Nendega sisendati lastele austust oma maa, keele ja kultuuri vastu. Koolidele lugemisõpikute tegemine oli väga tähtis ning väga hea idee, kuna kui varasest east alates lapsele eestimeelsust sisendada, võib kindel olla, et lapsest kasvab tubli patrioot, kes hoiab eesti vaimu sees.
Erinevaid üritusi, organisatsioone ja seltse loodi palju. Rahva ühtekuuluvustunde suurenemisel mängisid need suurimat rolli. Lõpuks ometi tegutsesid eestlased ühiselt, nad tundsid sõnuseletamatut ühtekuuluvustunnet, kodutunnet. Kuigi rahvuslikus liikumises oli suure vaimustuse järel tekkinud teatav seisak , ei saa neid aastaid siiski taandarenguks pidada. Rahvuslikud organisatsioonid omandasid vajalikke tegutsemiskogemusi, rahvusteadvus levis aina laiematesse kihtidesse ning muutus argipäevaseks nähtuseks. Ärkamisajal ei saadud küll veel reaalselt mõelda omariikluse tekkimisele, kuid saadud organiseerimisoskused ja ühtekuuluvustunne pani sellele kõva vundamendi. Just nimelt seda pean mina tähtsaimaks õnnestumiseks ärkamisaja vältel.
1878. aastal tekkisid erimeelsused Hurda ja Jakobsoni vahel. Süvenesid ka vanad pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel. Tülid ei piirdunud ainult ajakirjandusega, vaid kandusid varsti üle ka rahvuslikesse organisatsioonidesse. Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. Tülid tekkisid ka Hurda ja Köleri pooldajate vahel. Rahvuslik liikumine oli sattunud sügavasse kriisi, mida algav venestamine veelgi süvendas. Lõhet rahvuslikus liikumises saab muidugi vaadata mitme nurga alt. Juhtide omavahelised erimeelsused, viisid küll lõheni rahvuslikus liikumises, kuid samas õpetas see eesti rahvale tulevikuks hea õppetunni. Kahjuks pole sellest tänapäevanigi veel õppust võetud.
Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises rahvuslikus küpsemises. Eestlased said kogemusi ürituste ja kampaaniate korraldamiseks, pandi alus eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimisele ja edendamisele, kasvas rahva eneseväärikuse tunne ning periood andis vastupanuvõimet järgmiseks venestusperioodiks ning õppetunni sellest, kuidas liidrite erimeelsused võivad ühised üritused ära rikkuda. Kokkuvõttes oli ärkamisaeg eestlastele pigem õnnestumiste periood.
2009