Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme (3)

Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme

Rahvusliku ärkamisaja võib paigutada 19. sajandi keskpaika, mil kiirelt muutuvad ühiskondlikud olud ning maad tabanud vapustused sundisid rahvast senisest sügavamalt juurdlema oma olemuse üle. Rahva maailmapilt muutus, hakati väärtustama oma keelt, isamaad ning kultuuri eripära ning nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, eelkõige baltisakslastega. Kõrvuti majandusliku nõudmistega (teoorjuse kaotamine, mõõdukas maarent jne) oli ka puhtrahvuslikke taotlusi, näiteks vallakogukondade vabastamine baltisakslaste võimu alt, talurahva esindajad kohtutes, eestikeelne asjaajamine ning vene keele lisamine eestikeelstetesse koolidesse, mis eelnevalt baltisaksa koolivalitsuse võimu alt oleks võetud. Algas ärkamine rahvuslikuks eneseteostamiseks, milles võib leida nii raskusi kui rõõme.
Üheks eelduseks ärkamisajale oli kirjasõna levik. Selles etendas suurt osa J.V. Jannsen , kelle üheks esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe „Perno Postimehe“ asutamine, milles ta oma kirjutistega eestlasi virgutas. Kuna Jannseni soovis eesti rahva eluolu edendada kehtivate tingimuste raames, ajas ajaleht asja väga ettevaatlikult, peljates kõiki veidigi radikaalsemaid ettevõtmisi, siiski pani just „Perno Postimees “ aluse eesti ajakirjandusele. Kirjasõna edendajate hulka võib lugeda ka F.R. Faelmanni ning F.R. Kreutzwaldi, nemad panid kokku rahvuseepose „Kalevipoeg“, mis tuletas eestlastele meelde vaba minevikku ja andis lootust paremaks tulevikuks.
Jannsenite pere (tema ise koos tütre Lydia Koidulaga) algatusel loodi ka eesti esimene laulu- ja mänguselt „ Vanemuine “ ning just see selts hakkas taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Esimene eestlaste üldlaulupidu toimud 18.-20. juunil 1869, Tartus, ning just sellest ajast algas laulupidude traditsioon. Laulupidude tähtsus oli tohutu – esiteks oli see esimene kord, kus eestlased ülemaailmselt jälle kokku said tulla ning teiseks kasvatas see eestlaste rahvuslikku kokkukuuluvustunnet ning andis jõudu ja julgust tulevikuks. Pole liialdus ka öelda, et just laulupeol laulsid eestlased ennast rahvuseks .
Esimese laulupeoga hakkas rahvuslikus liikumises uus etapp. Kirjutati ja lavastati esimesed näitemängud, tegevust alustas Eesti Aleksandrikooli komitee, Eesti Kirjameeste Selts ja esimesed põllumeeste seltsid. Taheti saada suureks kultuuriliselt ja vaimult. Selline idüll ei kestnud aga kaua, sest suure vaimustuse järel oli tekkinud teatav seisak , mis oli tingitud nii majanduslikust taustast ja üldisest väsimusest, kuid ka sellest, et sakslased osutasid liikumisele tugevat vastupanu. Siiski andsid rahvuslikud organisatsioonid vajalikke tegutsemiskogemusi ning levitasid rahvusteadvust aina laiematesse kihtidesse, muutes selle argipäevaseks nähtuseks.
Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse idee ning seda eelkõige Eesti Aleksandrikooli eestikeelsena avamise mõttes. Asju ajavasse peakomiteesse kuulusid tolle aja kuulsad ühiskonnategelased: Hurt , Jakobson, Jannsen, Kreutzwald, Köler jt. Kõik tundus minevat hästi, kuni tekkisid lahkhelid just nende ühiskonnategelaste vahel. Lahkhelid olid nii tõekspidamiste, kui teravate artiklite pärast usuküsimuste üle, suurimaks probleemiks ehk isegi lõplikuks probleemiks oli aga küsimus raha paigutamise üle. Nimelt tahtis Köler osa kooli rajamiseks kogutud raha laenata väljarännanud eestlaste elujärje parandamiseks, kuid Hurt oli sellisele raha sihipäratule kasutamisele järsult vastu. Ta pöördus abipalvega keskvõimude poole, kes soodsat juhust kasutades kogu asjaajamise enda kanda võtsid ning lõpuks hoopis kinni panid. Rahvuslik liikumine oli sattunud sügavasse kriisi, mida algav venestamine veelgi süvendas.
Kõige hullemaks „heateoks“ eestlaste ärkamisajale oligi see, et ei suudetud lahendada omavahelisi lahkhelisi ega ühineda ühise eesmärgi nimel ning seda just kuulsate ühiskonnategelaste puhul, kes lihtrahvale eeskujuks oleksid olnud. Eesmärk oli ju ometi eesti rahva muutmine ühtseks rahvaks, kes töötab selle nimel, et saada vabaks. Muidugi mängis lahkhelide puhul suurt rolli ka Venemaa sekkumine eesti ellu, üritades neid oma liitlasteks teha ning saksa võimu asendada vene võimuga, et hiljem eestlased venestada, tehes seda kõike kavalalt „põlisrahvaste õiguse kaitsmise“ sildi all. Seetõttu oli eestlaste hilisem pettumine vene võimus veel eriti ränk.
Võib öelda, et ärkamisajal oli rohkem rõõme kui oli raskusi, sest tagant innustas soov oma maal otsustamisõigust omada. Suurimaks panuseks oli just rahva eneseväärikuse tunde tugevnemine ning pinna ettevalmistamine omariikluse tekkeks. See, kuidas paarikümne aastaga saab maarahvast organisatsioone ning rahvuslikku kultuuri omavaks, Euroopa kultuuri poole pürgivaks rahvaks, näitab selgesti eestlaste tugevust ning tahtejõulisust.
Kadi Martin
11b klass