Rahvastiku muutused 16-18.saj. (0)

Rahvastiku muutused 16-18.saj- võimalused ja ohud eestlaste jätkusuutlikust
Eestit tabas 16-18.saj palju erinevaid muutusi. Need mõjutasid Eestit nii halvasti kui ka hästi. Mis olid Eesti arenemise takistuseks ja mis aitas sellele kaasa?
Enne Liivi sõda elas Eestis 250 000- 300 000 inimest, 1620. aastaks oli, aga rahvaarv kahanenud vähemalt poole võrra umber 120 000- 140 000 inimeseni. Miks langes rahvaarv nii järsult ja nii suurelt ? Põhjuseks oli põgenemine Eesti pinnalt ja sõjas hukkumine. Sõda tekitas inimestes hirmu ja nad pidid jätma oma talud ja kodumaa. Seega inimesed lahkusid ja see andis märku teistele riikidele, tulla Eestisse ja omandada tühjaks jäänud maalapid.
Nii Poola kui ka Rootsi olid huvitatud Eesti mahajäätud maa- aladest . Tartus anti, aga peremeheta majad tasuta uutele omanikele. Aga Liivi sõda ei jäänud viimaseks Eesti etenduse takistajaks. 1601 -1603 tabas Põhja- ja Ida-Euroopat lisaks näljahäda. See kahandas rahvaarvu veelgi. Seega eestlased langesid veelgi sügavamasse auku , kust oli raske välja saada.
Pärast sõja ja näljahäda lõppu hakkas Eesti rahvaarv jõudsalt kasvama, 1695. aastaks oli rahvaarv kasvanud 350 000- 400 000 inimeseni. Sellega hakkas kaasnema ka sisemigratsioon tihedamalt asustatud aladelt hõredamini asustatud aladele . Rahvaaru tõusule aitas kaasa pikk rahuaeg . Eesti jäi aastakümneks sõjategevusest puutumatuks. Aitas ka see, et Eesti mehed ei pidanud minema Rootsi sõjaväkke. Seega aitas ümberasustamine võtta kasutusele viljakamaid maid ning soodustas omakorda sündimuse kasvu. Inimesed said hakata oma elujärge parandama.
Eestlastel ei lastud ikkagi lõplikult oma elujärge parandada. Näljahädast saadi küll toibuda, aga peagi tabas Eestit uus näljahäda. 1696-1697 toimunud näljahäda võib lugeda senise ajaloo suurimaks. Juba eelmisel aasta oli olnud halb saaks ning 1696. aasta halb suvi aitas sellelegi veelgi kaasa. Asi, aga näljahädaga ei piirdunud. 1697. aasta kevadel lisanud näljahädale tüüfus ja düsenteeria. Kokku langes näljahäda ohvriks 70 000- 75 000 inimest. Seega andis uus näljahäda ja haigused uue suure põntsu Eesti pihta, mis omakorda takistas eestlaste jätkusuutlikust.
Toibumiseks, aga eestlastele aega ei antud. Järgneva Põhjasõja ja sellega aastatel 1710- 1711 kaasnenud katku tulemusel kahanes rahvaarv veelgi enam kui poole võrra. Palju piirkonnad jäid täiesti inimtühjaks ja suri umbes ¾ eesti rahvast. Tallinnas surid peaaegu kõik arstid ja kirikuõpetajad. Eesti rahvaarv peale katku langes 170 000-ni. Seega oli eestlastel väga raske. Sõjaga kaasnes katk ja kõik kes abi vajasid polnud ka seda enam kuskilt saada. Kuna haigus murdis ka linnade elanikud.
Peale Põhjasõda, oli Eestisse sisseränne väike, peamiselt Peipsi kalda aladele. Tartumaal moodustas see ainult 10% maarahvastikust, teisest Eesti piirkondades oli see osa veelgi väiksem. Talupojad oli Eestimaal suures ülekaalus ligi 95% . Seega hakkas rahvaarv vaikselt kasvama , aga suuri muutusi see ei toonud .
Eestlasi kimbutas 2.sajandi jooksul palju haigusi ja kaks suuremat sõda, Eesti rahvale oli see suureks takistuseks enda elu arendada, aga lõpuks suutsid nad ikkagi hakata Eesti elu arendama, vaikselt kuid siiski. Väikse riigi kohta oli see suureks sammuks. Võib öelda, et muutused olid pigem uued ja raksemad võimalused eestlastele, aga kõik kogemused ja muutused arendavad inimesi paremuse poole.